Viisakate roheliste mehikeste kasulikkusest

Matthew Bodner avaldas New Yorgis tegutseva mõttekoja Tänapäeva Venemaa Instituut veebilehel 26. augustil analüüsi Venemaa sõjalistest ressurssidest, mida on võimalik kasutada avantüüriks Läänemere piirkonnas. Kõik, kes on teemaga kursis, võivad ainult nõustada Bodneri esitatud sõjaliste jõudude vahekorra ülevaatega. Merel on Venemaa Balti laevastiku alused “kehvas seisundis, suuresti demilitariseeritud pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning Venemaa Kaliningradi eksklaav liiga isoleeritud, et toetada suurt laevastikku”.¹ Õhus on Venemaa jõud “küsitavas seisundis. Peamine jõud, TU-95 pommituslennukid, on alates juuni algusest seisnud maa peal, erandiks väike ajavahemik kahe õnnetuse vahel, mis toimusid rutiinse väljaõppe käigus. Neile õnnetustele on alates juunist lisandunud samasugused hävituslennukite MiG-29 ja hävitus-pommituslennukite Su-24 ja Su-34 õnnetused väljaõppe käigus [...] See on jahmatav õnnetusterida, mille taga analüütikud näevad peamiselt Venemaa kesist lennukite hooldamist, samuti pilootide väljaõppe nukrat seisu pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.” Bodner teeb järelduse: “Kui Läänemere piirkonnas peaks puhkema sõda, on NATOl kõik šansid lõpuks võita.”

Matthew Bodner avaldas New Yorgis tegutseva mõttekoja Tänapäeva Venemaa Instituut veebilehel 26. augustil analüüsi Venemaa sõjalistest ressurssidest, mida on võimalik kasutada avantüüriks Läänemere piirkonnas. Kõik, kes on teemaga kursis, võivad ainult nõustada Bodneri esitatud sõjaliste jõudude vahekorra ülevaatega. Merel on Venemaa Balti laevastiku alused “kehvas seisundis, suuresti demilitariseeritud pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning Venemaa Kaliningradi eksklaav liiga isoleeritud, et toetada suurt laevastikku”.¹ Õhus on Venemaa jõud “küsitavas seisundis. Peamine jõud, TU-95 pommituslennukid, on alates juuni algusest seisnud maa peal, erandiks väike ajavahemik kahe õnnetuse vahel, mis toimusid rutiinse väljaõppe käigus. Neile õnnetustele on alates juunist lisandunud samasugused hävituslennukite MiG-29 ja hävitus-pommituslennukite Su-24 ja Su-34 õnnetused väljaõppe käigus […] See on jahmatav õnnetusterida, mille taga analüütikud näevad peamiselt Venemaa kesist lennukite hooldamist, samuti pilootide väljaõppe nukrat seisu pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.” Bodner teeb järelduse: “Kui Läänemere piirkonnas peaks puhkema sõda, on NATOl kõik šansid lõpuks võita.”

Bodneri mõttekäikudes on siiski üks aspekt, mis väärib rõhutamist: tema operatiivtasandi stsenaariumi strateegilis-poliitiline kontekst. Stsenaariumi kohaselt “strateegilised pommitajad ründavad oma esimese laine sihtmärke, halvates NATO võime mõista, mis toimub, ja takistades võimet reageerida”, mis järel “Vene õhuvägi võib oma rünnakut laiendada, võttes sihikule ka maapealsed õhutõrje-raketisüsteemid Baltikumis”. Kena, see on väga hästi kooskõlas arusaamisega, et “õhuvägi on väeliik, millega alustatakse tänapäeva sõjas lahingutegevust”. Kuid siis jätkab Bodner: “Seejärel liituvad rünnakuga väiksemad taktikalised lennukid, näiteks hävituspommitajad Suhhoi Su-34, mis on relvastatud radaritõrjerakettidega – need suunduvad radarijaama väljastatava signaali peale […] rünnates radarijaamu Norras, Taanis, Saksamaal ja võib-olla isegi NATO-välistes riikides, näiteks Rootsis ja Soomes.” (minu rõhutus)
Ja siin see konks ongi! Venemaa seisukohalt on sõjalise avantüüri strateegiline põhjendus Läänemere piirkonnas “NATO lõhestamine ja näitamine, et palju kiidetud Washingtoni lepingu 5. artikli garantii […] on tühi lubadus”. Venemaa plaanides võib oma koht olla mõne Lääne-Euroopa riigi avalikkuse tõrksusel kasutada jõudu liitlaste kaitseks: Pew’ uurimiskeskuse 2015. aasta kevade ülemaailmse suhtumisuuringu kohaselt on 58% sakslasi, 53% prantslasi ja 51% itaallasi arvamusel, et nende riik ei peaks kasutama sõjalist jõudu, kui Venemaa ründab mõnda oma NATOsse kuuluvat naabrit. Selles kontekstis oleks kindlasti viimane asi, mida vajatakse, otseste ohvrite põhjustamine “ebakindlates” riikides ja seeläbi neis tahte tugevdamine kasutada sõjalist jõudu.
Teisisõnu, NATO hirmutamisel ja 5. artikli tühjaks pidamisel on ainult siis mõningane edulootus, kui kasutusele võetakse “viisakate roheliste mehikeste” stsenaarium. Kui konflikt väljub kolme Balti riigi piirest – näiteks kui Vene raketid tapavad Saksamaa tsiviilelanikke -, muutub võimatuks pöörata toimuvalt pilk kõrvale, teeseldes näiteks, et tegu on ainult käputäie venekeelsete koduperenaistega, kes avaldavad nüüd häälekalt rahulolematust.
Hübriidsõja segases õhustikus võib Venemaa loota algsele piiratud edule, kuid mis tahes stsenaariumi eskaleerumine vähegi ulatuslikumaks tavasõjaks, mis tooks sõjategevuse näiteks Hamburgi või Kopenhaagenisse või isegi vaid Stockholmi või Helsingisse tähendaks kindlat hukatust.
______
¹ Kõik otsetsitaadid on võetud Bodneri algsest postitusest.