oktoober 26, 2018

Viha ja laimu piirid

Matti Paavonen / Wikipedia
Johan Bäckman Naši ja Öise vahtkonna meeleavaldusel 23. märtsil 2009 Helsingis.
Johan Bäckman Naši ja Öise vahtkonna meeleavaldusel 23. märtsil 2009 Helsingis.

Sel kuul leidis Soomes aset märgilise tähendusega sündmus, kui Helsingi ringkonnakohus mõistis dotsent Johan Bäckmanile ja netiaktivist Ilja Janitskini vangi ajakirjanik Jessikka Aro laimamise ja tema vastu suunatud vihakõne levitamise eest.

Bäckman sai aasta tingimisi, Janitski reaalse vanglakaristuse. Mõlemad pluss veel mõni nende poolehoidja peavad maksma ka kompensatsiooni põhjustatud kannatuste eest.

Teatavasti on Soome rahvusringhäälingu ajakirjanik Jessikka Aro ajakirjanik, kes uuris Vene trollivabrikute tegevust ja paljastas nende tagamaad. Pärast seda on Aro olnud pidevalt Vene trollide ja nende käsilaste vihakampaania märklauaks. Konkreetsel juhul alustas vihakampaaniat meilgi tuttav Bäckman ja seda jätkas Janitskin oma MV-lehel. Viimane on praeguseks suletud.

Kuid miks on tegemist märgilise sündmusega? Soome on olnud maailma pressivabaduse poolest esireas, mahtudes viimastel aastatel pidevalt kõige vabamate riikide esikolmikusse. Igasugused sulgemised ja kohtuotsused pole Soomes seega tavaline nähtus. Ent Venemaa mahitatud tegevus on midagi, millest ei saanud mööda vaadata. Bäckmani ja Janitskini kohtuotsus näitab ka, kuidas on omavahel segunenud traditsiooniline ja sotsiaalmeedia. Peamised infolahingud peetakse Soomes Twitteris, kuid need saavad alguse tihti traditsioonilisest meediast.

Jessikka Arot soosiv otsus tähendab muidugi, et vihakampaaniat pole Soomes võimalik enam pidada. Pretsedent on loodud. Karistamatuse tunne on võetud. Iseküsimus on, mis saab Bäckmanist – kas Vene meedia kasutab teda edaspidigi eksperdina, kes Soome kohta kommentaare jagab?

Kummalisel kombel langes Arot soosiv otsus samasse aega Marika Korolevi soosiva otsusega, kui näitlejannat netis ahistanud anonüümsed trollid vahele võeti ning nad pidid maksma ka valuraha. Karistamatuse tunne on samuti võetud. Erinevus on muidugi selles, et Aro vastu suunatud vihakampaania taga oli suurelt osalt Venemaa, kui aga Korolevi mõnitasid tavalised netitrollid. Ent oluline on põhimõte – sõnavabaduse sildi all ei ole võimalik levitada valet ja viha. Ma tean, missugune on nüüd vastuküsimus – mis on vale ja mis viha. Aga selle defineeribki edaspidi kohus.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar