Venemaa viis sõlmida relvarahu ja lõksud, mida see Euroopale seab

Kui uurida järjestikuste Moskvaga sõlmitud relvarahulepingute ja rahulepete rakendamist ja ebaõnnestumist, ilmneb nii Venemaa kui ka tema läbirääkijate käitumises kindel seaduspära. Selle seaduspära tundmine aitab tagada, et tulevased lepingud oleksid edukamad nii kohese rakendamise kui ka konflikti pikaajaliste põhjuste lahendamise mõttes.

Selles artiklis kasutatakse ajaloolisi juhtumianalüüse, et kirjeldada tüüpilisi probleeme Venemaaga konflikti lõpetavate lepingute sõlmimisel. Tuuakse näiteid lepingutest, mis olid halvasti planeeritud ja koostatud ning mille järelevalve ja jõustamine oli puudulik, ning mis seetõttu lõid soodsad tingimused Venemaale, et leppeid jätkuvalt rikkuda ja/või konflikti Venemaale sobival ajal jätkata. Lääneriikide vahendatud abstraktsed rahulepingud Moskvaga on korduvalt võimaldanud vahendajatel end veenda, et konflikt on lahendatud, kui tegelikkuses on aga peatatud vaid võitluse aktiivne faas.  

Autorid uurivad, kuidas Venemaa struktureerib relvarahutingimusi ning kontrolli- ja järelevalvemehhanisme käsitlevaid leppeid ning seda, kuidas need mõlemad soodustavad vastaspoole arvates kokkulepitud tingimuste pidevat rikkumist. Artiklis esitatakse neli peamist juhtumiuuringut, mis toovad esile Venemaa konfliktijärgse käitumise seaduspära: Tšetšeenia 1999. aastal, Gruusia 2008. aastal, Ukraina aastatel 2014–2022 ja Süüria alates 2015. aastast.  

Tuuakse välja kaks põhipunkti: esiteks saab konfliktitingimused luua aastaid või aastakümneid varem ning teiseks on Venemaa valmis ja võimeline nendel perioodidel ära kasutama relvarahulepete järjestikuseid iteratsioone. Mõlemal juhul tuleb esile muster, mille järgi Venemaa sõlmib rahulepinguid siis, kui ta ei ole võimeline konflikti tulemust määrama, kuid rikub neid siis, kui ta on kindel, et on selleks piisavalt tugev.  

Analüüsis tehakse nende juhtumite põhjal järeldused, millest saab lähtuda edasistes püüdlustes sõlmida Moskvaga rahu nii Ukrainas kui ka tulevastes konfliktides. Kolm peamist järeldust on järgmised:  

• Relvarahul, millel puudub jõustamismehanism või rikkumiste eest oluliste tagajärgede kehtestamise mehhanism, ei ole mingit väärtust, mis takistaks Venemaad seda soovi korral rikkumast.  

• Läbirääkijad peavad tegema märkimisväärseid pingutusi, et mõista Venemaa pikaajalisi eesmärke ja avastada Venemaa aktsepteeritavates võitluse lõpetamise tingimustes pikaajalisi poliitilisi lõkse. 

• Oht, mida kujutab endast halvasti planeeritud ja halvasti jõustatud leping Ukrainaga, on konflikti algusaegadest saadik jäänud suures osas samaks.