Parlamendikaklus pole Kiievis midagi tavatut. Demonstreerimaks oma vastuseisu Musta mere laevastiku lepingule Venemaaga, lasid Ukraina opositsiooni kuuluvad rahvasaadikud eelmisel nädalal ülemraadas käiku suitsupommid, loopisid mune, varjasid lipuga hääletusaparaate, lasid ruuporist maksimaalse tugevusega häiresignaale ja pidasid maha rusikavõitluse.
07.05.2010, Merle Maigre
Eesti Päevaleht
Parlamendikaklus pole Kiievis midagi tavatut. Demonstreerimaks oma vastuseisu Musta mere laevastiku lepingule Venemaaga, lasid Ukraina opositsiooni kuuluvad rahvasaadikud eelmisel nädalal ülemraadas käiku suitsupommid, loopisid mune, varjasid lipuga hääletusaparaate, lasid ruuporist maksimaalse tugevusega häiresignaale ja pidasid maha rusikavõitluse.
Kuid märksa tähendusrikkam kui liigset meediatähelepanu saanud munasõda on äkitselt tekkinud Ukraina-Vene suur sõprus. Alles 21. aprillil sõlmisid Venemaa president Dmitri Medvedev ja Ukraina president Viktor Janukovõtš Harkivis lepingu, mis pikendab Musta mere laevastiku viibimist Krimmis 2042. aastani ja tagab vastutasuks Ukrainale 30 protsenti soodsama hinnaga gaasi. 27. aprillil ratifitseeriti leping üllatavalt kiiresti korraga Ukraina ja Venemaa parlamendis. Juba 30. aprillil kohtusid Sotšis Ukraina ja Vene peaminister. Kohtumisele järgnenud presssikonverentsil teatas Putin, et plaanis on täiendav riikidevaheline koostöö. Vene poolt huvitab Ukraina tuumaenergeetika ja lennutööstuse ühendamine ühtsesse ettevõtlusruumi ning Ukraina energiafirma Naftogazi liitmine Gazpromiga.
Juunis on oodata kuni kümmet uut Vene-Ukraina vahelise koostöö lepingut. Musta mere laevastiku lepinguga on Venemaa saavutanud sümboolse võidu ja saab demonstreerida oma mõjuvõimu naaberriikide üle endise Nõukogude Liidu territooriumil. Kremlit on viimased viis aastat ehk alates oranžist revolutsioonist ärritanud Ukraina suundumus euroopalikele väärtustele, nagu demokraatia ja meediavabadus, ning Ukraina soov saada NATO ja EL-i liikmeks. Moskva on iga hinna eest soovinud saavutada kontrolli Kiievi majanduse, sise- ja välispoliitika üle. Harkivis sõlmitud leping loob selleks uued võimalused.
Hoob Ukraina mõjutamiseks
Sevastopolis asuval Vene laevastikul on Moskvale sügavalt psühholoogiline ja kultuuriline tähendus. Paari aasta tagune vene filmihitt „Admiral” kinnistas vaatajates arusaama, et Sevastopol oli, on ja jääb Vene merelaevastiku kodulinnaks. Seda Katariina Suure asutatud linna on venelased Krimmi sõjas ja Teises maailmasõjas kangelaslikult kaitsnud. Sevastopolist lahkumine oleks Vene sõjaväele alandav. Kohalolek Krimmis võimaldab Venemaal kontrollida nii Ukraina julgeolekupoliitilisi otsuseid kui ka Musta mere piirkonda laiemalt. Vene sõjaväelased ja laevastikuga seotud luureüksused võivad krimmitatarlastega seotud rahvarahutusi käsu korras maha suruda. Lähiajalugu on näidanud, et iga kord, kui Ukraina eelmine president Juštšenko NATO suunal samme astus, kõlasid Krimmist protestinoodid. Ukrainat ei saa lõpuni suveräänseks pidada seni, kuni Kiiev pole vaba ise oma välispoliitilisi valikuid tegema. Ukraina majandus on halvas seisus ja 30-protsendine hinnasoodustus Venemaalt saadavale gaasile kulub Ukrainale kindlasti ära. Praktiliselt tähendab see ligi 40 miljardi dollari suurust abi kümne aasta jooksul. Soodsam gaasi hind võimaldas möödunud nädalal Ukraina parlamendis vastu võtta 2010. aasta riigieelarve.
On oodata, et Rahvusvaheline Valuutafond taasavab eelmise aasta novembris külmutatud abilaenu viimaste osade väljamaksmise. Kuid kriitilise majandusliku olukorra parandamiseks on Kiiev andnud ära osa oma suveräänsusest odava gaasi eest. Haarati kõige lihtsama, kuid ka kõige ohtlikuma õlekõrre järele. Odav gaas ja energialeping Venemaaga annavad tõsise tagasilöögi Ukraina energiareformidele. Kui seni võis arvata, et toppama jäänud uuenduskavalt puhutakse tolm ja kohe-kohe asub Juri Boiko juhitud Ukraina energeetikaministeerium Euroopa Liidu nõustajate toel uuenduste rajale, siis praegu puudub Ukrainal reformide tegemiseks igasugune motivatsioon. Pole mingit mõtet püüelda energiaefektiivuse poole, kui torudes voolab odav gaas.
Kasu saavad oligarhid
Valitsusel pole enam mingit motivatsiooni arendada edasi mullu märtsis EL-iga kokku lepitud gaasitorude uuendamist ja Naftogazi läbipaistvaks läänelikuks ettevõtteks muutmist. Loodetud uuendused gaasisektoris seiskuvad. Odavast gaasist saavad ennekõike kasu Regioonide Partei oligarhid, kelle keemia- ja metallurgiatööstused vajavad odavat energiat. Ukraina ohverdas Venemaaga sõlmitud lepinguga oma poliitilised ja rahvuslikud huvid suhteliselt kitsa ringkonna majanduslikele huvide nimel. Kokkuvõtteks jääb üle loota, et Ukraina president Janukovõtš on siiras, soovides jätkata Euroopa Liiduga lõimumist. Loodan ka, et Ukraina kiire lähenemine Venemaale ei kahjusta kogemata teisi Janukovõtši väärtustatud välispoliitilisi prioriteete ega demokraatlikke põhimõtteid. Loodetavasti ei hülga Kiiev vabaturulepingut Euroopa Liiduga, majandusreforme, meediavabadust ega õigusriigi põhimõtteid.
