Venemaa sõjaline moderniseerimine versus rahu ja stabiilsus Euroopas

Enamik NATO liikmesriike jätkab kaitse-eelarve kärpimist hoolimata Venemaa aina jõulisemast enese maksma panekust, kestvast agressioonist Ukraina vastu ja riskist, et see konflikt levib kaugemalegi. Venemaa, kes kuulutab, et Lääs on tema suurim vaenlane, talitab aga otse vastupidi, olles võtnud juba 2010. aastal vastu auahne kava moderniseerida 2020. aastaks vähemalt 70 protsenti relvajõudude varustusest.¹

Enamik NATO liikmesriike jätkab kaitse-eelarve kärpimist hoolimata Venemaa aina jõulisemast enese maksma panekust, kestvast agressioonist Ukraina vastu ja riskist, et see konflikt levib kaugemalegi. Venemaa, kes kuulutab, et Lääs on tema suurim vaenlane, talitab aga otse vastupidi, olles võtnud juba 2010. aastal vastu auahne kava moderniseerida 2020. aastaks vähemalt 70 protsenti relvajõudude varustusest.¹

Kreml on hoidnud seda üsna kulukat moderniseerimisprogrammi (22 triljonit rubla ehk üle 400 miljardi dollari 10 aasta jooksul) valdavalt üpris varjus, käies vaid aegajalt välja ülikiitvaid kommentaare, kuid igal juhul tundub, et president Putin kavatseb maksku mis maksab programmi ellu viia. Venemaa närbuv majandus (ennustuse kohaselt väheneb SKT 2015. aastal vähemalt 4,6%), madal naftahind (ligikaudu kaks korda vähem kui Venemaa loodetud 100 dollarit barreli eest) ja Lääne sanktsioonid on sundinud Putinit vähendama valitsuskulusid kokku kümme protsenti, sealhulgas on samavõrra kahandatud hiiglasliku siseministeeriumi töötajate arvu (teadete kohaselt kaotab töö umbkaudu 100 000 inimest). Ometi on Putin seisnud kaljukindlalt vastu kaitsekulutuste (3,3 triljonit rubla ehk 60 miljardit dollarit ehk ligemale 5,4% Venemaa SKT-st) ja pensionide kärpimisele (mis ilmselgelt mõistaks miljonid eakad venelased sõna otseses mõttes surma). Venemaa riigikassa teatas 2015. aasta aprillis vapustava uudise: kaitsekulutused moodustasid Venemaa kvartali SKT-st tervelt 9%, mis ilmselt osutab meeleheitlikule katsele kiirendada moderniseerimist üle 30% markeri (mida see ka täpselt ei tähendaks), mis väidetavalt saavutati 2014. aasta lõpuks.
Venemaa kaitsetööstuse ettevõtete kasum on jõudnud rekordiliselt kõrgele peamiselt õhutõrjesüsteemide, taktikaliste rakettide ning lennukite ja kopterite enneolematult suurele müügile (2014. aastal 13,2 miljardi dollari eest) valdavalt Lääne-välistele turgudele (Alžeeria, Hiina, India Venezuela jt). Tundub, et praegu läheb nende äri hästi vaatamata kestvale konfliktile Ukrainas ja üldisele majanduslikule surutisele ning nad annavad oma panuse Venemaa sõjaväe kaasajastamisse. Kuid enamik Lääne ja üsna palju Venemaa vaatlejaid kahtleb siiski tõsiselt, kas Venemaa suudab pikema aja vältel lubada endale sellises ulatuses sõjalisi kulutusi ja moderniseerimist.
Esiteks on Venemaa riiklikud reservid suuresti ära kulutatud katsetes stabiliseerida nõrgenevat rubla, mistõttu kasvav inflatsioon ühes võimaliku jätkuva globaalse naftahinna langusega muudab uute relvade hankimise aina kallimaks. Teiseks tekitavad Lääne kehtestatud sanktsioonid jätkuvalt tõrkeid Venemaa kaitsetööstuse ettevõtete tarneahelates, sest kaugeltki mitte kõiki relvastuse komponente ei suudeta kodumaal toota (vähemalt mitte lähitulevikus). Ukraina, mis oli üks mitut tüüpi mootorite ja muu varustuse põhitarnijaid Venemaa sõjaväele, on samuti lõpetanud sõjandusega seotud kaupade ekspordi Venemaale, kusjuures 30 protsenti sellest peetakse ainulaadseks, mida Venemaal praegu toota ei suudeta. Viimaks tuleb ära mainida ka seda, et Venemaal tundub olevat üpris pikaajaline traditsioon koostada auahneid plaane, mis ei vasta juba loomise ajal ressurssidele ja võimetele, ning seejärel kuulutada suurt edu, mis ei vasta kaugeltki tegelikkusele. Siinkohal võib meenutada Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini sõnu: “Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu ikka.” President Putinit ei tohiks alahinnata, kuid võimalus, et Venemaa suudab täita 2020. aastaks (või hilisemakski) seatud eesmärgid igati rahuldavalt, on praegust olukorda ja väljavaateid arvestades õige kesine.
Ent miks on sõjaväe moderniseerimise plaan Putinile ja Venemaa eliidile nii tähtis, et seda tuleb täita iga hinna eest, peaaegu kõike muud ohvriks tuues?
Kui mitte mainida mitmeid sõjaväe kaasajastamisi Venemaa varasemas ajaloos, mis järgnesid nõrkuse ja allakäigu ajale, siis iseloomustavad praegust plaani mitmed kriitilise tähtsusega sisemised ja välised aspektid. See hoiab töös Venemaa hiiglaslikku kaitsetööstust ja tagab töö sadadele tuhandetele inimestele. Samuti muudab see Venemaa sõjalise ekspordi konkurentsivõimelisemaks (peamiselt Lääne-välistel turgudel) ja kindlustab väga vajaliku välisvaluuta sissevoolu. Lisaks on kaitsetööstuse toodang üks Venemaa tulutoovamaid ekspordiartikleid nii rahalises kui ka poliitilises mõttes. Veel olulisem on aga see, et moderniseerimine tugevdab Venemaa relvajõudude moraali, truudust ja lahinguvalmidust.
Teiselt poolt suurendavad kiiruga moderniseeritavad relvajõud Kremli enesekindlust ja leppimatust, mis muudab usutavasti juba praegu sünge uue reaalsuse veel tumedamaks ja kurjakuulutavamaks. Miks peaks Venemaa tootma sellise hinna ja jõukuluga tuhandeid äärmiselt surmavaid tanke, sadu ülivõimekaid hävituslennukeid ja keerulisi rakette, kümneid uue põlvkonna sõjalaevu ja tuumarakette, kui ta ei kavatse neid kasutada? Kas neid moodsaid relvi kasutatakse ainult enesekaitseks? Paraku ja tõenäoliselt mitte, kui pidada silmas Venemaa juba ilmutatud valmidust kasutada jõudu naabrite vastu ja ähvardada isegi NATO liikmesriike (võimsate äkkõppuste, tuumarelva kandmiseks sobilike lennukite õhulendude ja tuumalöökide matkimisega).
Seepärast võib öelda, et mida edukamalt suudab Venemaa kiiresti ellu viia relvajõudude moderniseerimisplaani, millele olid oma toetust valmis pakkuma mõnedki lääneliitlased (enne ELi sanktsioonide kehtestamist), seda ägedamaks muutub Venemaa agressiooni oht Euroopas – Ukrainas, Põhjalas-Baltikumis või kuskil mujal. Tunduvalt edenenud Venemaa merevägi ja rannakaitse ühes tublisti kasvanud õhuväe ja õhutõrje, raketirünnakute ja raskesoomusmasinate võimega kujutab vahetut ja senisest palju tõsisemat ohtu Läänemere ja Musta mere äärsetele riikidele. Lisaks tundub, et Venemaa üritab kangesti välja töötada relvi (nt eespool mainitud HGV), mida teiste riikide arsenalis pole, ning jäljendada Nõukogude-aegset globaalset tuumavõimet, mille ilmne eesmärk on hirmutada lääneriike, sealhulgas USA-d, ja vältida nende vastutegevust Venemaa võimalikele sõjalistele sammudele piirkondades, mis on kriitilise tähtsusega Euroopa kaitse- ja julgeolekusüsteemis.
Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa lääneriigid jääda käed rüpes istuma ja ootama parimat, lootes, et Venemaal napib lõpuks raha, tehnoloogiat ja organisatoorseid oskusi sõjalise moderniseerimise plaani täielikuks elluviimiseks. Nähtavasti ei seisa selles võrrandis kaugeltki viimasel kohal ELi sanktsioonid. Venemaa on väidetavalt üritanud neist mööda pääseda ja kasutada ära nõndanimetatud tagauksi (nt Küprost) kriitilise tähtsusega Lääne sõjalise tehnika omandamiseks (nt USA-s toodetud öise nägemise kaamerad, mis sobivad kenasti T-14-le). Sanktsioonide üle arutades tuleks seda kindlasti meeles pidada. Prantsusmaa on andnud vapralt eeskuju, keeldudes lõpuks müümast Venemaale kaht Mistrali klassi meredessandilaeva (kuigi Venemaa on võib-olla need juba jõudnud kopeerida ja võib nüüd nautida raha tagasisaamist).
NATO liikmesmaad peavad mõistma, et Venemaal ei tohi lubada seada Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas sõjalist tasakaalu sel määral ohtu, et Venemaa võiks tunda kiusatust või lausa kohustust kasutada ära – nagu ta seda korduvalt on teinud – tugevama õigust. NATO riigid peaksid paigutama Balti riikidesse, Poolasse ja Rumeeniasse märkimisväärselt rohkem jõude, mida Venemaa ei saaks pidada enam puhtsümboolseks. Putinistlik Venemaa mõistab ja austab sõjalist jõudu, põlastab Lääne patsifismi ning kohtleb hoolimatult ja jõhkralt neid, keda peab poliitiliselt ja sõjaliselt nõrgaks.
Autor on mõningate andmete puhul toetunud järgmistele allikatele:
http://russiamil.wordpress.com
http://thediplomat.com
http://www.nato-pa.int/default.asp?SHORTCUT=3768
^______
1 Venemaa on juba võtnud teenistusse kolm, ehitab praegu veel kolme ja kavatseb kokku 2020. aastaks kasutusele võtta kaheksa neljanda põlvkonna Borei klassi tuumaallveelaeva, mis kõik võivad kanda 12-16 mandritevahelist raketti Bulava, millest igaühel on 6-10 lõhkepead, igaüks 100-150 kilotonni, ehk kokku 72-160 lõhkepead allveelaeva kohta. Bulava lennukaugus ulatub üle 8300 km. Mõned asjatundjad väidavad, et tehniliselt tugevasti täiendatud Bulava (vn “sõjanui”), mille jaoks tegelikult oligi vaja uute allveelaevade ehitamist, kiideti teenistuskõlblikuks enneaegselt, sest see ei jõudnud tegelikult isegi lähedale muidu selleks vajalikule 95% katsetuste edukale sooritamisele.
Venemaa merevägi peaks järgmistel kümnenditel enda käsutusse saama 16 Admiral Gorškovi klassi ja 9 Admiral Grigorovitši klassi fregatti, kuigi praegune kava näeb ette ainult kaheksa esimest tüüpi (neist üks on juba teenistuses) ja kuue teist tüüpi (kaks on juba vette lastud ja neile paigaldatakse praegu vajalikku varustust) aluse ehitamist. Need fregatid on suurimad mereväealused, mida on ehitatud nõukogudejärgsel perioodil. Venemaa merevägi peab neid “esmaklassilisteks” alusteks, mis annavad Venemaale taas võimaluse tegutseda ookeanidel, mitte pelgalt oma rannavetes ja kodusadamates. Fregatid on lisaks muule varustatud täiustatud tiibrakettidega Oniks (SS-N 26 Strobile) või Kalibr (SS-N 27 Sizzler).
Universaalse roomikveermiku põhjal töötatakse välja Venemaa raskeroomikmasinate uut põlvkonda. Venemaa maavägi kavatseb 2015.-2020. aastal kasutusele võtta vähemalt 2300 T-14 tanki ja täpsustamata arvu (kindlasti aga tuhandetes) T-15 raskerauterit, asendades nendega sisuliselt kõik Nõukogude ajast pärit tankid (kaasa arvatud T-80 ja T-90) ja rauterid (kaasa arvatud BMP-3). Mõned sõjaväevaatlejad on väitnud, et Armata platvorm tundub olevat üpris kallis (sellises ulatuses masstootmise jaoks) ja praegu mõningate tehniliste probleemide küüsis (näiteks T-14 kesine manööverdavus võrreldes T-90-ga).
Venemaa õhuvägi ihkab kangesti saada enda käsutusse viienda põlvkonna peitetehnoloogiaga hävituslennukeid Suhhoi PAK FA, millest on seni valmis ehitatud aga ainult viis prototüüpi (T-50). PAK FA peaks olema hävituslennukite MiG-29 ja Su-27 väärikas järeltulija ning samal tasemel Ameerika F-35-ga. Ehkki kava kohaselt pidanuks PAK FA masstootmine algama juba 2015. aastal, on projekt endiselt testimis- ja tootmiseelses järgus. Venemaa kaitseministeerium on väidetavalt kärpinud tellitavate PAK FA arvu 52 pealt kõigest 12 peale. Lisaks on Venemaa kauglennuväe käsutuses ainult mõned moderniseeritud Tu-160M-id (Blackjack), mis on viimased Nõukogude ajal kavandatud ülehelikiirusega strateegilised pommitajad ning mida praegu enam ei toodeta, ja ligikaudu 55 lahingukorras, aga iganenud turbopropelleriga strateegilist pommitajat Tu-95MS, mis seisid 15 aastat (kuni 2008. aastani) maa peal.
Moskva üldise kava raames moderniseerida oma strateegilist ja mittestrateegilist tuumarelvaarsenali testis Venemaa sõjavägi 2015. aasta veebruaris väidetavalt uut hüperhelikiirusega lauglevat õhusõidukit (hypersonic glide vehicle, HGV). Ballistilise raketiga Sarmat (mis peaks Venemaa strateegilisse raketiväkke jõudma 2020. aastaks) teele lähetatav HGV peaks eelduste kohaselt läbi tungima kõigist tavapärastest raketitõrjesüsteemidest.
Eelnev oli mitteammendav loetelu Venemaa sõjalistest kroonijuveelidest, mis peaksid asendama moraalselt ja tehniliselt suuremal või vähemal määral iganenud Nõukogude-aegse relvastuse.