1991. aastal Eesti taasiseseisvus pärast ligi poole sajandi pikkust Nõukogude Liidu okupatsiooni.
Kuigi okupatsioon jättis ühiskonnale oma märgi, on Eesti siiski suutnud Venemaa võimu alt võrdlemisi kiiresti ja edukalt välja tulla. Pärast vabaduse taastamist võttis Eesti kindla kursi Lääne poole, tehes liitumise ELi ja NATOga (teiste rahvusvaheliste organisatsioonide seas) üheks oma põhiprioriteediks.
Viimase 25 aasta jooksul on Venemaa mõju Eestis järk-järgult vähenenud. Tänaseks ei ole enamikes valdkondades see märkimist väärt. Eesti puhul on suhted Läänemere naabritega ja ELiga tervikuna palju tähtsamad – ja tugevamad – kui suhted Venemaaga.
Venemaa on olnud Eesti jaoks tähtis kaubanduspartner, kuid selle tähtsus on vähenenud alates 1991. aastast ning kahanenud veelgi kiiremini viimastel aastatel, eriti pärast Venemaa tegevust Ukrainas. Langus ei tulene ainult sanktsioonidest, vaid ka Eesti jätkuvast alternatiivturgude otsingust. Nüüd, võrreldes eelmiste kümnenditega, ei ole Venemaa isegi viie tähtsama Eesti kaubanduspartneri seas. Mis puutub energiasse, siis kuigi Eesti impordib maagaasi peamiselt Venemaalt, katab see ainult umbes kaheksa protsenti riigi üldisest energiavajadusest; umbes 65–70% Eesti kasutatavast energiast toodetakse riigisiseselt. Kinnisvara-, ettevõtlus- ja pangandussektorites on Venemaa kohalolu peaaegu haihtunud. Veelgi enam, Venemaa jalajälge pole märgata ka rahandussektoris. Välismaiste otseinvesteeringute puhul on Venemaa osakaal umbes neli protsenti nii päritolu- kui sihtriigina.
Kahjuks jääb Venemaa oma tegevuse tõttu endiselt Eesti julgeolekuohtude nimekirjas esikohale. Eesti ühiskond aga ei näe seda alati nii. Siinkohal on eesti ja vene keelt rääkivate elanike vahel märkimisväärne suhtumiste erinevus. Ligi 90% vene keele kõnelejatest ei pea Venemaad Eestile ohtlikuks, võrreldes vähem kui 30% eesti keele kõnelejatest. Erinevuse põhjus on peamiselt kahe kogukonna erinevates inforuumides. Suur osa venekeelsest elanikkonnast elab Kremli inforuumis ja toetab selle vaateid, kuigi nad ei tahaks Venemaal elada ja naudiksid parema meelega ka edaspidi kõiki ELi privileege. Samal ajal ei usu paljud nooremad vene keele kõnelejad ühtegi infoallikat, ei vene ega lääne oma.
Ajaloolised ja kultuurilised narratiivid mängivad olulist rolli Venemaa välispoliitikas, sealhulgas Eestile suunatud poliitikas. Vene keelt kõnelevatele Eesti inimestele edastatud sõnumites süüdistab Kreml tihtipeale Eestit vene vähemuse õiguste rikkumises või nimetab Eestit riigiks, mis ülistab natsismi. Ent hoolimata sellest, kui palju Venemaa ka diskriminatsioonikaarti välja käia ei tahaks, on tegelikkus see, et isegi mittekodanikest vene keele kõnelejatel on suurem osa samadest õigustest ja privileegidest, mis Eesti kodanikel. Ka natsismisilti on raske põhjendada. Lõppude lõpuks on taoliste süüdistuste ja tegevuste eesmärk siduda vene diasporaad „emakese Venemaaga“. Laiem eesmärk on takistada „kaasmaalaste“ integreerumist kohalikesse ühiskondadesse, hoides neid seeläbi vene inforuumis – seega saavad nad ilma otsese Venemaa sekkumiseta Eesti ja teiste Balti riikide mõjutamises kasulikud olla.
Raskused, millega Eesti praegu vastamisi seisab, puudutavad peamiselt desinformatsiooni ja tegevusi kübervaldkonnas. Digitaalses ühiskonnas nagu Eesti võib võrgumeedia – sealhulgas sotsiaalmeedia – mängida tähtsat rolli kremlimeelse (des)informatsiooninarratiivide levitamise platvormina. Veelgi enam, arvestades Eesti laialdast meediavabadust, on lihtne peaaegu ükskõik mida veebi postitada, olgu siis kommentaaridena põhivoolumeedia lehtedel või isikliku blogipostitustena. Eestis avaldub enamik desinformatsiooni NATO-vastase retoorikana või väidetena vene keele kõnelejate inimõiguste rikkumise kohta; samuti on olnud katseid süstida avalikkusesse hirmu immigrantide ja pagulaste suhtes. Viimane on ka populistlike parteide teema; isegi kui nad pole iseenesest läänevastased, võivad nad siiski luua Venemaale viljaka pinna ELi ja NATO-siseste lõhede tekitamiseks, seeläbi selle Euroopa mõjusfääri laiendades.
Küberruumi tegevuste osas on Venemaa üsnagi arenenud. Nagu Eesti välis- ja siseluureametid on aastaaruannetes järeldanud, on küberruumis Venemaa suurim oht Eestile ning ELile ja NATOle tervikuna. Oht võib tuleneda otsesest küberrünnakust, küberspionaažist, küberkuritegevusest või küberruumi kaudu levitatavast desinformatsioonist.
Kuigi Eesti on suutnud Venemaa mõju viimase 25 aasta jooksul vähendada, otsib Venemaa jätkuvalt meetmeid, millega mõjutada mitte ainult Balti riike, vaid kõiki Lääne ühiskondi, sealhulgas Baltimaid. Seega on sidusus ja ühine arusaam ohust NATO ja ELi liikmetele – koos vastava ühise tegevusega – ülioluline.
Täielik aruanne on kättesaadav siin (pdf)
