Ukraina-Vene gaasitülil ei paista otsa ega äärt. Vaidlused ja vastastikused süüdistused on kirglikud ning muudavad külmetava Euroopa nõutuks ja närviliseks. Tüli tegelikud ajendid ja järelmõjud ei ole üheselt selged. Kuid mõned tegevusliinid torkavad silma.
16.01.2008, Merle Maigre
Postimees
Ukraina-Vene gaasitülil ei paista otsa ega äärt. Vaidlused ja vastastikused süüdistused on kirglikud ning muudavad külmetava Euroopa nõutuks ja närviliseks. Tüli tegelikud ajendid ja järelmõjud ei ole üheselt selged. Kuid mõned tegevusliinid torkavad silma.
Alates Putini võimuletulekust on Venemaa avaldanud soovi domineerida ja dikteerida. Augustisõda Gruusias andis juba selgelt märku Moskva tugeva mõjuhaarde taastõusust märksa laiemas piirkonnas, kui seda on praeguse Venemaa Föderatsiooni piirid.
Gaasikraani kinni keerates katsetab Kreml, kui tõhusalt saab maagaasi kasutada välispoliitilise relvana Euroopa Liidu ja Ukraina vastu. Ühtlasi näeb Moskva, kui kaugele ulatub Euroopa heasoovlikkus ja kannatlikkus taluda seda, et kokkulepetest kinni ei peeta ja gaasikraani keeratakse oma suva järgi lahti ja kinni.
Näha on, et seekordne gaasitüli ei piirdu vaid Euroopa ärritamisega, vaid püüab paika panna ka USAd, see on viis näidata pahameelt USA liigse sekkumise pärast Venemaa mõjualadele sise- ja välispoliitikasse.
Kummaline, kuid samas gaasisõja poliitilist alltooni rõhutav oli Gazpromi asejuhi Aleksander Medvedevi põhjendus teisipäevasel pressikonverentsil, et gaas ei jõua Euroopa Liitu, sest ilmselt on Ameerika Ühendriigid andnud Ukrainale käsu eurooplasi külmas hoida. Medvedev viitas detsembris USA ja Ukraina vahel sõlmitud strateegilisele partnerluslepingule, mille üheks osaks on energiakoostöö. Samasugused absurdsed süüdistused, nagu mahitaks Ameerika Gruusiat sõjategevusele, kõlasid ka augustis.
Ukraina tasalülitamine
Ennekõike on käimasoleva poliitilise mängu taga Kremli ja Gazpromi soov rikkuda Ukraina mainet lääne jaoks usaldusväärse partneri ja transiidiriigina. Moskvale on talumatu mõte Ukrainast kui tulevasest NATO ja ELi liikmest.
Kremlit ärritab Ukraina suundumus euroopalike väärtuste poole, nagu demokraatia ja meediavabadus, Ukraina soosiv hoiak USA raketikaitse süsteemi suhtes ning Ukraina toetus Gruusiale augustisõja ajal. Lõhestades Euroopa Liidu ja Ukraina suhteid, loodab Moskva saada oma tahtmise.
Paraku tundub, et Kiiev aitab sellele eesmärgile omalt poolt ainult kaasa, lähenedes gaasitüli lahendamisele ebakompetentselt ja ebakonstruktiivselt. Ukraina gaasitegelased räägivad segast juttu «tehnilistest probleemidest» ja «valesti valitud gaasitrassidest». Ukraina ei tunneta vastutust, kuigi peaks, kas või osaliselt, sest esmaste läbirääkimiste nurjumises on oma osa ka Ukrainal.
«Kahjuks ei saa me teid aidata,» ütles Julia Tõmošenko Slovakkia peaministrile, kes kolmapäeval Kiievis olukorra tõsidust toonitas.
Demonstreerides Ukraina riiklikku gaasiettevõtet Naftogaz ebapädeva susserdajana, kes ei suuda tagada Euroopale vajalikke gaasitarneid, hellitab Gazprom lootust, et Naftogaz kaotab toetuse ja usalduse ning likvideeritakse sootuks.
Gazpromil õnnestuks siis haarata kontroll kogu Ukraina gaasitrasside ja -hoidlate üle ning kontrollida nii kogu gaasieksporti Kesk-Aasiast ja Siberist Euroopani, nii ei peaks ta muretsema, et ukrainlased transiidi või gaasihoidlate kasutamise eest ootamatult kõrgemat hinda küsiksid.
2007. aasta veebruaris õnnestus Gazpromil lobitöö tulemusena asi nii kaugele saada, et Ukraina gaasitransiidisüsteemide üleandmist Vene käsutusse arutasid Janukovitš ja Putin valitsuste tasandil. Õnneks pani toona Tõmošenko mobiliseeritud Ukraina parlamendiopositsioon sellisele tegevusele veto peale.
Ebaõnnestunud taktika
Ukraina tasalülitamiseks kasutas Gazprom jõulist mainekampaaniat mitme PR-firma teenuseid kasutades. Detsembri keskel said ELi valitsused Gazpromilt kirja, milles süüdistati Ukrainat metoodilises gaasivarguses, läbipaistmatus käitumises, omakasupüüdlikkuses.
Venemaa uskus oma positsiooni kindlusesse ja sellesse, et eurooplasi on suudetud veenda, et kogu süü gaasiprobleemide pärast lasub Ukrainal. Kuid selle sammuga tegi Moskva Euroopa Liidu suhtes valearvestuse. Putin ei eeldanud, et hoolimata Kiievis toimuvast poliitilisest segadusest jääb Ukraina Euroopa jaoks demokraatlikuks riigiks, mida püütakse võimalusel toetada ja mõista.
Lisaks paistis Putin olevat unustanud, kui suure usalduskriisi tekitas Venemaa Euroopas augustisõjaga.
Seega, hoolimata Moskva aktiivsest dialoogist ja selgitustööst Brüsselis ja Berliinis, on Gazpromi reipalt alanud mainekampaania praeguseks kokku varisenud. Pigem on Euroopas kinnistunud arusaam Venemaast kui ebausaldusväärsest äripartnerist, kelle ärikultuuri lahutamatuks osaks on ja jääb Nõukogude moodi käteväänamine ja väljapressimine.
Ukraina mustamise taga on ka Gazpromi soov võita populaarsust oma alternatiivsetele gaasitrassidele Nord Stream ja South Stream. Moskva püüab Euroopat veenda, et Läänemere põhja ehitatava gaasitrassi toetamine ja rahastamine on eurooplaste endi energiajulgeoleku huvides.
Iseasi, kas EL pärast tänavust gaasidraamat Moskvaga samale järeldusele jõuab. Või leitakse hoopis, et tulevikus peab gaasi arvelt suurendama alternatiivenergiate kasutuselevõttu, tõuseb tuumaenergia ja tuuleenergia populaarsus ning Euroopa liigub Nord Streami toetamisest hoopis kaugemale.
Selline asjade käik ei oleks Gazpromi huvides, kes samuti sularahakriisis vaevleb. Seepärast püüti ka aastavahetusel peetud läbirääkimistel Naftogaziga Kiievi käest 2009. aasta eest võimalikult kõrget gaasihinda kätte saada.
2008. aastal maksis Ukraina Venemaale 179 USA dollarit tuhande kuupmeetri gaasi eest. 2009. aasta eest küsis Moskva alguses 250 dollarit, aga hiljem juba 418 dollarit. Moskva mängis siin üle ja kruvis hinna liiga kõrgele, mõistmata, et pankrotistuva Ukraina riigi jaoks oli juba algne «humanitaarhind» 250 dollarit liiga palju.
Ukraina väitel jätkub neil hoidlatesse varutud gaasi aprillikuuni. Maailmaturul on aga oodata, et 400–500-dollariline turuhind kukub lähema poole aasta jooksul 50 protsenti, mistõttu ei paista Kiievil Gazpromi kõrge hinnaga leppimisega erilist kiiret olevat.
Mõningaid järeldusi
Milliseid järeldusi EL toimuvast gaasitülist enda jaoks teha võiks? Läks nädal, enne kui Brüsselis mõisteti, et Vene-Ukraina gaasitüli ei lahene ilma Euroopa karmi ja resoluutse vahelesegamiseta. Tulevikus ei tasu Euroopa Liidul gaasitülis jaanalindu mängida.
Vene-Ukraina suhted energiavaldkonnas jäävad Euroopa julgeoleku oluliseks osaks. Vene-Ukraina gaasilepped peaksid tuginema samadele alustele, millele Euroopa Liidu liikmesriikide lepped Gazpromiga. Lepped peavad olema pikaajalised, ilma RosUkrEnergo-taoliste tumedate vahendajate ja ilma segase sõbrahinnata. Odava gaasi eest lisanduva närvikulu ja külmatunde eest ei taha Euroopa enam maksta, aitäh!
