Venemaa koostas ja USA kiitis heaks ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni Ukraina kohta

18.-19. veebruaril otsustas Ukraina esitada ÜRO julgeolekunõukogule palve luua rahuvalve- või politseimissioon, mis takistaks Venemaa ja selle käsilaste jõudude edasitungi Ukraina idaosas (Ukrinform, 18. ja 19. veebruar). Debaltseve langes Venemaa ja selle käsilaste jõudude kätte 18. veebruaril. Ukraina palve põrkas aga tõsistele takistustele, sealhulgas ÜRO julgeolekunõukogu äsjasele, 17. veebruaril vastu võetud resolutsioonile. Selles tunnustatakse ja legitimeeritakse Venemaa saavutusi Ukraina arvel, mis kehastusid Minski kokkuleppes.

18.-19. veebruaril otsustas Ukraina esitada ÜRO julgeolekunõukogule palve luua rahuvalve- või politseimissioon, mis takistaks Venemaa ja selle käsilaste jõudude edasitungi Ukraina idaosas (Ukrinform, 18. ja 19. veebruar). Debaltseve langes Venemaa ja selle käsilaste jõudude kätte 18. veebruaril. Ukraina palve põrkas aga tõsistele takistustele, sealhulgas ÜRO julgeolekunõukogu äsjasele, 17. veebruaril vastu võetud resolutsioonile. Selles tunnustatakse ja legitimeeritakse Venemaa saavutusi Ukraina arvel, mis kehastusid Minski kokkuleppes.

Kuigi ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonidel pole (poliitilises, funktsionaalses ja muus mõttes) tavaliselt suurt väärtust, võivad nad mõnikord pakkuda põnevat uurimist suurriikide arusaamade kohta küsimustes, mis puudutavad mõningaid väiksemaid kolmandaid osapooli.
Nii tunduvad lood olevat ka ÜRO julgeolekunõukogu 17. veebruari resolutsiooniga Ukraina kohta (UNSC 2202). Antud juhul erakordselt algatas resolutsiooni vastuvõtmise ja esitas mustandi Venemaa. Ukraina valitsusallikate kohaselt tunnistas Barack Obama administratsioon Venemaa mustandi järgmisel päeval muudatusteta heaks. Ukraina järgis eeskuju. See võimaldas ÜRO julgeolekunõukogul resolutsiooni ühehäälselt vastu võtta (Un.org, 17. veebruar).
Ainsa muudatuse Venemaa mustandisse tegi Malaisia: see puudutas preambuli viidet julgeolekunõukogu (2014. aasta) resolutsioonile 2166 kriminaalvastutuse kohta Malaysian Airlinesi lennuki MH-17 allatulistamise eest.
Lääne üksmeel resolutsiooni vastuvõtmisel peegeldab Obama administratsiooni ja Saksamaa valitsuse (teineteisest sõltumatult langetatud) otsust seada paika selged piirid oma poliitilisele või muulaadsele sekkumisele Venemaa-Ukraina kriisi.
Leedu ja Ukraina jäid üksi, kui soovisid julgeolekunõukogu arutelu ajal täpsustada resolutsiooni taga peituvaid põhilisi eeldusi. Leedu kinnitas iga riigi õigust kaitsta sõjaliselt oma riigi territooriumi. Leedu suursaadik Raimonda Murmokaitė nimetas Venemaad konflikti otseseks osapooleks ja mõistis hukka relvade eraldamise Venemaa käsilaste jõududele Ukrainas. Ta märkis, et setsessionistid on palju paremini relvastatud kui paljude Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide relvajõud. Kuid paratamatult järgisid Ukraina ja Leedu USA eeskuju ja hääletasid resolutsiooni poolt.
Resolutsiooni preambul “kinnitab üle Ukraina suveräänsuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse täieliku austamise”. Krimmi annekteerimise järel Venemaa poolt ja Ida-Ukraina alade hõivamise järel ei ole niisugune sissejuhatav kinnitus enam pelgalt rituaalne. Pigem hägustab see tõsiasja, et mainitud territoriaalset terviklikkust on rängalt rikutud. Edasi väljendab preambul “sügavat muret traagiliste sündmuste ja vägivalla pärast Ukraina idapiirkondades”. See annab mõista, et seal pole agressiooni, mis rahuldab Venemaa väidet, et sealsed “sündmused” on Ukraina sisekonflikt.
Siis sedastab preambul, et lahenduseni “saab jõuda ainult rahumeelse lahenduse kaudu”, mida võib pidada kodeeritud sõnumiks selle kohta, et Ukrainale ei tarnita kaitserelvastust, mis võiks peatada Venemaa edasise pealetungi. Nüüdsest alates saab Venemaa tsiteerida USA heakskiidu saanud resolutsiooni, kui peaks üles kerkima idee saata Ukrainale kaitserelvastust. “Rahumeelse lahenduse” vormel jätab tähele panemata tegeliku sõjalise lahenduse, mida Venemaa ühepoolselt rakendab.
Resolutsiooni esimene punkt kiidab 12. veebruaril 2015 saavutatud Minsk II kokkulepet, mille nimetuseks oli “Meetmete pakett [2014. aasta septembri] Minski kokkulepete [Minsk I] rakendamiseks”. ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon sisaldab lisas Minsk II dokumenti, mis annab sellele aina kaalu juurde. Kaudselt tähendab see, et Ühendriigid kiidavad ÜRO julgeolekunõukogu vahendusel Minsk II heaks, ehkki USA ei olnud nõus määrima enda mainet 12. veebruari kokkuleppe otsese osapoolena.
Vastupidi näivale taotlusele rakendada 2014. aasta septembri Minsk I kokkulepet seadustab Minsk II tegelikult Venemaa arvukad Minsk I rikkumised sõjalisel tasandil, andes samal ajal poliitilisel tasandil Venemaa võimaluse mõjutada Ukraina põhiseaduslikke protsesse. Päev pärast julgeolekunõukogu hääletust rikkus Venemaa isegi Minsk II kokkulepet, vallutades ülekaalukat jõudu kasutades Debaltseve.
ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni teine punkt tervitab deklaratsiooni, millele kirjutasid 12. veebruaril alla Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, Prantsusmaa president François Hollande, Venemaa president Vladimir Putin ja Ukraina president Petro Porošenko. Deklaratsioon toetab Minsk II kokkulepet, mis, nagu näidatud, käib Ukraina huvide vastu. Lisaks esitab 12. veebruari deklaratsioon mõtte alustada uuesti kõnelusi Euroopa Liidu ja Ukraina vabakaubanduslepingu üle, kutsudes osalema ka Venemaa, kel oleks nii hääle- kui ka potentsiaalselt vetoõigus. Moldova ja Georgia võivad järgmisena saada sellise kohtlemise osaliseks, kui Venemaal õnnestub muuta ELi-Ukraina suhted kolmepoolseks.
Ukraina juhtkond pidi nähtavasti andma järele deklaratsiooni taga seisvale Venemaa ja Saksamaa konsensusele. Mõned USA-sõbralikud ELi liikmesriigid võivad siiski veel blokeerida Venemaa kaasamise ELi ja Ukraina kahepoolsetesse suhetesse. Miks kiitis Obama administratsioon ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni vahendusel kaudselt heaks selle Vene-Saksa idee, mis võib õõnestada USA-sõbralike riikide positsioone ELis, on paraku vastamata küsimus.
Julgeolekunõukogu arutelul esines USA esindaja Samantha Power võrreldes varasemate kriitiliste märkustega Venemaa suhtes üsna tagasihoidlikult. Ootamatult kiitis aga Hiina heaks Venemaa katse muuta Ukraina põhiseaduslikud protsessid rahvusepõhiseks: “Lahendus peab rahuldama kõigi etniliste rühmade legitiimseid huve ja muresid kogu Ukrainas.” (Xinhua, 18. veebruar)
Venemaa president Putin oli nähtavasti viimse hetkeni ebakindel, millise seisukoha võtab ÜRO julgeolekunõukogus USA. 17. veebruaril teatas Putin, et Minsk II kokkulepet “saab kindlustada ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga. Selle algatusega esines juba Venemaa. Kui see nii läheb, omandab Minski kokkulepe juba rahvusvahelise õigusakti iseloomu. Kui ei, siis on see ka praegusel kujul hea dokument […] Ma olen pigem optimist kui pessimist.” (Interfax, 18. veebruar) ÜRO julgeolekunõukogu hääletuse järel võib Putin tunda veel suuremat optimismi nii Minski kokkuleppe osas, mis sõlmiti tema tingimustel, kui ka ÜRO julgelekunõukogu resolutsiooni osas, mis kiitis need tingimused ühehäälselt heaks.