Venemaa-Gruusia konflikt ja uus maailmakord

Kui maailma meedia meeled poleks kütketud Vene-Gruusia sõja ja selle järellainetuse külge, siis oleks Pervez Musharrafi tänane telepöördumine Pakistani rahva poole olnud kindlasti päeva esiuudis. Oma kõnes teatas Musharraf lahkumisest Pakistani presidendi kohalt. Sellega on kriips alla tõmmatud ühele ajastule Pakistani uusimas ajaloos.

Kui maailma meedia meeled poleks kütketud Vene-Gruusia sõja ja selle järellainetuse külge, siis oleks Pervez Musharrafi tänane telepöördumine Pakistani rahva poole olnud kindlasti päeva esiuudis. Oma kõnes teatas Musharraf lahkumisest Pakistani presidendi kohalt. Sellega on kriips alla tõmmatud ühele ajastule Pakistani uusimas ajaloos.

Poliitilised õppetunnid

Venemaa on majanduslikust edust tiivustatuna hakanud taastama oma positsioone “maailmavõimuna” nagu seda peaminister Putin on korduvalt lubanud. Eeskuju ja innustust on ta paraku saanud ka Ameerika Ühendriikide praeguse administratsiooni tegevusest, Iraagi konfliktist ning marksistlikust neokonservatiivsest ideoloogiast. Putin loodab tagasi tuua külma sõja aegse maailmakorra, kus Venemaa oleks sarnaselt Hiinale arvestatav regionaalse suurvõimuna, kellele mõjusfääri jäävad endised NL riigid ning kellega peab Lääs arvestama oma poliitika kujundamisel Ida-Euroopas. Erinevalt 20. sajandi külmast sõjast ei pretendeeri Venemaa enam maailmavõimu staatusele. Uue maailmakorralduse kohaselt eksisteeriks neli konkureerivat suurvõimu: Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Euroopa Liit.

Ei maksa ära unustada, et kui Teise maailmasõja järel tehti tohutuid jõupingutusi Saksamaa ja Jaapani kohandumiseks rahvusvahelise ühiskonnaga, siis külma sõja järgselt loodeti liiga palju, et demokratiseerimisprotsessid arenevad iseenesest. Demokraatiat Venemaal ei suudetud konsolideerida ning tugevnemisega kaasnes autoritariseerumisperiood, mis kinnitab veelkord Samuel Huntingtoni „lainete teooria” paikapidavust. Kui demokraatia juurutamine jääb pinnapealseks või poolikuks, saabub varem või hiljem tagasilöök.

Mõjusfääri tekitamiseks kasutatakse ära sinna arvatavate riikide sisepoliitilist olukorda. Rahvusvahelise legitiimsuse tagamiseks konfliktid provotseeritakse. Sihtgrupid, keda kasutatakse konflikti provotseerimiseks võivad olla mitmesugused – need võivad olla mingisugusel põhjusel rahulolematud elanikkonna grupid, näiteks vähemusrahvused või -religioonid. Teine sissetöötatud konflikti provotseerimise allikas võib olla elanikkonna grupp, kelle identifitseerimisel võib kasutada märksõna “lollid” – inimesed, kes näiliselt õigete eesmärkide nimel kasutavad ebaadekvaatseid ning äärmuslikke vahendeid. Gavrilo Princip lähtus 1914.a. ertshertsog Franz Ferdinandile atentaati korraldades kindlasti kõige õilsamatest tunnetest, kuid muutus tööriistaks sõja vallapäästmisel. Lollid on osutunud vastase käes palju tõhusamaks relvaks kui ükskõik milline massihävitusrelv, sest nende tegevus ei ole mõistusepärane, vaid lähtub instinktidest nagu Briti thrilleris „28 päeva hiljem”. Nende arv ühiskonnas ei pruugi olla suur, kuid teatud olukorras võib lollus muutuda nakkavaks ning epideemiliseks ja hõlmata laiu rahvamasse, kui saavutatakse olukord, millega suur osa elanikkonnast loobub ratsionaalsete vahendite kasutamisest omariikluse teostamisel.

Sõjalised õppetunnid

Sõjaliselt ei olnud Venemaa-poolseks lõppeesmärgiks Gruusia territooriumi vallutamine ning omariikluse kaotamine. Venemaa poolt läbiviidud operatsioon oli tüüpiline karistusaktsioon ning jõudemonstratsioon, mille eesmärk oli teha sõnakuulmatule naabrile võimalikult palju kahju. Rohkem oli vallutusrünnakule sarnase olukorraga tegemist Gruusia poolt, kes üritas oma territoriaalset terviklikkust Lõuna-Osseetia arvel taastada. Paraku näitas sündmuste areng ilmekalt, et sõjaliselt ning ilma poliitilise lahenduseta pole tänapäeval võimalik enam konflikte lahendada.

Erinevalt esimesest Tsetšeenia sõjast ja Afganistanist kasutas Venemaa seekord väljaõppinud elukutselisi sõdureid, mistõttu oli operatsioon taktikaliselt rahuldavalt ellu viidud. Konflikt tõestas veelkord pidevas väljaõppes elukutselistest sõjaväelastest koosnevate kiirrreageerimisjõudude eeliseid ning kandvat rolli kiirestiarenevate konfliktide puhul. NB! See ei ole kuidagi seotud kohustusliku ajateenistuse säilitamise või kaotamisega, sest need kaks asja ei kompenseeri teineteist. Ajateenistuse säilitamine ei õigusta kutselise kaitseväe puudumist või nõrkust. Konflikt tõestas, et reservarmee osutub kasulikuks vaid pikaajalise eskaleerumisega konfliktide puhul, kuid kui sündmused arenevad kiiresti, siis ei jõuta mobilisatsiooni lihtsalt enam läbi viia. Globaliseeruvas maailmas, kui näiteks pool üksusest kitkub kusagil Iirimaal kalkuneid, ei pruugi üldmobilisatsiooni läbiviimine toimuda kiiremini kui NATO abivägede tulek. Esmase löögi võtavad igal juhul vastu kutselised kaitseväelased.

Karistusoperatsioonide puhul tuleb arvestada, et esmalöök võidakse anda massiivsete rünnakutega õhust, millele järgneb õhu- ja mereblokaad ning vajaduse korral maavägede sissetung. See viimane võib ka ära jääda, kui eesmärgiks on näiteks vaid strateegiliste sihtpunktide purukspommitamine. Kui õhuruumis valitseb totaalne ülekaal, siis võib dessantüksuse saata suvalisse punkti. Konflikt näitas, et Vene õhujõud ei pruugi olla kõige parema materiaalse baasi ja väljaõppega, kuid Gruusia võimalused neid takistada ei olnud eriti suured.

Kuidas karistada Venemaad?

USA presidendikandidaadi John McCaini ettepanek visata Venemaa G-8st välja teenib pigem Venemaa huve, kuna karistamine on näilik. See võrdub olukorraga, kus halva filmi korral saab televiisori välja lülitada, minna külmkapi juurde, võtta uue õlle ja mõelda enese rahustuseks – tehtud! Samal ajal käib film ju hoolimata teleri väljalülitamisest edasi. Viga ei ole Venemaa jätmine G-8sse. Viga oli Venemaa kutsumine G-8sse. Vigade parandus ei saa sel juhul enam olla kellegi väljaviskamine, vaid klubi peab võtma endale vastutuse uue liikme korralekutsumisel. Maailm annaks käest ühe mehhanismi Venemaa mõjutamiseks. Kui läänemaailm vastandub Venemaale ja heidab ta rahvusvahelisest ühiskonnast välja (nagu Kuuba või Põhja-Korea), siis teenib ta tegelikult Venemaa huve muutuda taas suurvõimuks. Karistus peab olema toimiv ning mõjutama reaalselt vastaspoole huve.

Venelastele oleks McCain palju mugavam president kui Obama, sest McCain toob neile maailmakorra, mida Venemaa soovib. Obama hakkaks pidama ebamugavaid läbirääkimisi, kus võib-olla peaksid nad milleski järele andma ja tegema näo, et nad ei tahagi külma sõja tagasitulekut. Inimõiguste küsimustes on demokraadid olnud alati järjekindlamad. Vabariiklased seevastu on püüdnud ajada „reaalpoliitilist” joont. Vabariiklaste välispoliitikat kujundavate neokonservatiivide välispoliitiline joon lähtub Lev Trotski „permanentsest revolutsioonist”. Aga jõupoliitikal on omad miinused. Praegu on Ameerika Ühendriigid sattunud olukorda, kus nad pole suutelised Iraagi ja Afganistani kõrval sekkuma uude suuremasse sõjalisse konflikti. Seda tunnistas muuhulgas ka kaitseminister Gates.

Mida teha?

Käesolevat konflikti pole võimalik reguleerida, kui ei leita püsivat lahendust abhaasidele ja osseetidele. Konfliktis on nad pigem muutunud vahenditeks, keda mõlemad osapooled üritavad kasutada oma huvideks. Jällegi mängib siin rolli Lääne võimetus külma sõja järgset rahvusvahelist korda konsolideerida. Rahvaste enesemääramisõigus on vastuolus Teise maailmasõja järel kehtinud “piiride puutumatuse” kontseptsiooniga, mis avaldus selgelt juba Jugoslaavia konfliktides. Paradoks seisneb siin selles, et nagu Aasias ja Aafrikas määratlesid piire koloniaalvõimud, siis endine Nõukogude Liit elab siiani Jossif Stalini määratud piirides. Need piirid ei olnud paika pandud sealsete rahvaste huvidest lähtuvalt, vaid imperialistlikest kontseptsioonidest, kus selleks et koloniaalvõimud saaksid võimu kindlustamiseks rakendada töökindlat “jaga ja valitse” printsiipi, olid konfliktid sageli juba administratiivselt sisse programmeeritud. Venemaa räägib Kosovost Abhaasia ja Osseetia iseseisvuse nimel üksnes sellepärast, et ta teab kindlalt – Lääs ei toeta nende piirkondade sõltumatust. Pikemas perspektiivis töötaks Abhaasia ja Osseetia iseseisvus hoopis Venemaa vastu, sest muutuks eeskujuks erinevatele Venemaa rahvastele.

Külma sõja järgset maailmakorda ei saa veel maha kanda, kuid ta on sügavas kriisis. Mina julgen väita, et tegelikult käituti Bukaresti tippkohtumisel õigesti, kui Gruusiale ei antud NATO Liikmesuse Tegevusplaani. See ei oleks konflikti ära hoidnud ning oleks pigem NATOt ja tema tegutsemisvõimet diskrediteerinud. Alles äsjane Venemaa aktsioon andis õigustuse MAPi andmisele Gruusiale, kuna annab võimaluse Venemaale selgelt demonstreerida, milleni tema jõudemonstratsioonid võivad viia. Praeguses olukorras, kus Gruusia on (lõpuks ometi) lahkunud SRÜ-st, on muutunud nonsensiks SRÜ rahuvalve rakendamise Lõuna-Osseetias ja Abhaasias ning selle see on loonud eelduse rahvusvaheliste rahuvalvajate rakendamiseks piirkonnas, keda oleksid võimelised aktsepteerima kõik konfliktis osalevad pooled (eeldatavalt ÜRO ja/või Euroopa Liit). Olukorra stabiliseerimiseks on otstarbekas rakendada järgmisi samme:

1. Rahvusvaheliste rahuvalvejõudude (ÜRO/EL) rakendamine Gruusia-Lõuna Osseetia ja Gruusia-Abhaasia piiril.

2. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tuleviku rahvusvaheline reguleerimine, kus on soovitav rakendada enesemääramisõigust viie aasta perspektiivis.

3. NATO Liikmesuse Tegevusplaani andmine Gruusiale koos rahvusvahelise kontrolli tõhustamisega Gruusia tegevuse üle.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.