Viimastel nädalatel on Vene vägede suurenenud kvantiteet ja kvaliteet Eesti piiri läheduses pakkunud rohkesti kõneainet. Selle kohta on avaldatud arvamust ajakirjanduses, aga mõistagi ka ametkondlikel kohtumistel Eesti ja liitlaste vahel. Teise maailmasõja põhjustanud kahest peamisest diktatuurist on Saksamaa juba ammu muutunud demokraatlikuks ja rahuarmastavaks, samas kui Moskva valmistab maailmale oma agressiivse käitumisega jätkuvalt muret.
17.05.2012, Martin Hurt
ERR
Viimastel nädalatel on Vene vägede suurenenud kvantiteet ja kvaliteet Eesti piiri läheduses pakkunud rohkesti kõneainet. Selle kohta on avaldatud arvamust ajakirjanduses, aga mõistagi ka ametkondlikel kohtumistel Eesti ja liitlaste vahel. Teise maailmasõja põhjustanud kahest peamisest diktatuurist on Saksamaa juba ammu muutunud demokraatlikuks ja rahuarmastavaks, samas kui Moskva valmistab maailmale oma agressiivse käitumisega jätkuvalt muret.
Eestit ei tasu selles kontekstis üle tähtsustada, sest Venemaa tugevdab oma sõjalist kohalolekut terves Lääne sõjaväeringkonnas. Teiseks ei tasu kindlasti jälgida üksnes neid Venemaa relvajõudude üksusi, mis paiknevad Lääne sõjaväeringkonnas. Strateegilise õhutranspordiga on võimalik paisata meie regiooni vägesid, mis alaliselt paiknevad Venemaa teises otsas (sarnaselt Georgia vastu suunatud agressiooniga 2008. aastal).
Vene vägede paigutus Eesti lähialadel
Miks arendab Venemaa oma vägesid meie regioonis? Kõikidele kainelt mõtlevatele inimestele peaks olema selge, et ükski NATO liikmesriik ei kavanda rünnakut Venemaale.
Nagu sageli varem, võib üheks motiiviks pidada Venemaa juhtkonna soovi avaldada muljet oma valijatele, säilitades pildi läänest ja NATOst kui vastasest, kelle vastu peab olema valmis sõjalist jõudu kasutama. Paljudes riikides vaatab osa valijaskonnast minevikku ja nende inimeste hääled on kerge saak. Venemaal tasub NATO tondiga hirmutada, kuna paljude inimeste mõttemall on pärit nõukogude ajast, mil NATO oligi peamine vaenlane.
Soomes ei olda samuti altid NATOga liituma, sest külma sõja ajal harjus osa elanikkonnast mõttega, et igas olukorras ollakse üksi. Rootsis usub palju inimesi siiani, et nende riik suutis pärast Teist maailmasõda olla 1990ndateni neutraalne, kuigi arhiivi materjalid tõendavad, et sõjaline koostöö NATOga oli väga tihe ja seejuures heaks kiidetud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil.
Eestis on samuti inimesi, kelle arvates Vabadussõda tõestas, et Eestil on alati võimalik tõrjuda mistahes suurriigi sõjalist kallaletungi ilma igasuguse abita – vaja ainult tahet ja mehemeelt. Vananenud mõttemallid ei mõjuta seega mitte ainult Venemaa võimuladviku vägede paigutamise otsuseid, vaid ka Eesti põhimõttelisi riigikaitse korraldamise otsuseid.
Miks Eesti NATOga liitus?
On lihtne unustada põhjuseid, miks Eesti juba 1990ndatel aastatel soovis liituda NATOga. Võtmesõna oli kindlustunne. Olles ikka ja jälle suurriikide agressiooni tõttu rängalt kannatanud, soovis Eesti rahvas kindlustunnet. Seda ei olnud ta siis ega ole ka täna suuteline endale ise tekitama. Põhjuseks on mõistagi Venemaa juhtkonna agressiivne meelestatus ja märkimisväärsed ressursid, mida Kreml ei väsi kasutamast väiksemate naaberriikide hirmutamiseks. Kui Eesti kaitsevägi olnuks suuteline tekitama oma rahvas lõpliku kindlustunde, polnuks ka vajadust NATOga liituda.
Kuid NATO liikmelisusega ei kaasnenud ainult võimalus, et liitlased kaitsevad Eestit sõjaliselt, mis Eesti piiratud ressursse arvestades oleks otsustava tähtsusega. Tekkis ka kohustusi vajadusel saata Eesti kaitseväelasi kaugetesse sõjakolletesse või panustada muul viisil kollektiiv kaitsesse. Teine kohustus, millest on vähem räägitud, on vajadus panustada sisuliselt ka Eesti kaitsesse. Miks peaksid Texase ja Wisconsini emad saatma oma pojad Alutaguse metsadesse surema, kui Eesti rahvas ise oma riigi kaitsesse tegelikult ei panusta? Kui Eestis ollakse seisukohal, et oma riiki tuleb kaitsta koos liitlastega, siis on ka oluline, et Eesti kavandab oma kaitseväe arengut viisil, mis tagab vägede maksimaalse koostegutsemisvõime liitlasvägedega. Kõik muu oleks mõeldamatu.
Mida Eesti tekkinud olukorras peaks tegema?
Suurim viga, mida Eesti saaks seoses Vene vägede tugevdamisega teha, oleks loobumine eesmärgist kavandada riigi kaitset koos liitlastega. Seda oleks ka võimatu põhjendada: miks pidi Eesti 1990ndatel aastatel, kui Venemaa oli sõjaliselt väga nõrk, olema rohkem huvitatud NATO kollektiivkaitsest, kui täna, mil Venemaa jõudsalt arendab oma relvajõudusid? Loogiline oleks sellises olukorras koostöö tihendamine NATO liitlaste ja Euroopa Liidu partneritega, mitte vastupidi.
Eestil oleks tekkinud olukorras mõistlik pingutada kolmel rindel:
1. Siduda end senisest tihedamalt NATO liitlastega eesmärgiga hoida Eestit võimalikult nähtavana. Sobilikeks meetmeteks oleks muu hulgas (kuid mitte ainult) sõjalise riigikaitse rahastamine tasemel kaks protsenti SKT-st, osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel, Balti õhuturbe missiooni toetamine, panustamine NATO kiirreageerimis jõududesse, Tallinnas asuva NATO küberkaitsekeskuse otsene ja kaudne toetamine ning osalemine suure nähtavusega NATO ühisprojektides.
2. Arendada sõjalisi võimeid, mis vastavad ohuhinnangule. Kaitseväe arenguplaanide koostamise aluseks olevad ohustsenaariumid eeldavad Eesti kaitseväelt väga kõrget valmisolekut. Tänane riigikaitsekorraldus ei ole vastavuses ohuhinnanguga, kuna ka kaks protsenti SKT-st ei ole piisav, et varustada kaitseväe struktuuri, mis hetkel paberil eksisteerib. Liitlasväed koosnevad täna valdavalt palgalistest kaitseväelastest ja ka varustus ning varud on juba rahuajal olemas – mistõttu väed on kõrgemas valmiduses kui Eesti vastavad üksused.
3. Kasutada Eesti kaitse-eelarvet senisest efektiivsemalt. Aastatel 2008-2009 viidi läbi märkimisväärsed, kuid ajanappusest tingitult improviseeritud eelarvekärped ilma süstemaatilise analüüsita ja riigikaitseorganisatsioonide töökorraldust muutmata.
Eesti edu võtmeks on seega koostöö sõbralikult meelestatud riikidega ja pidev tahe ise areneda. Nii nagu see oli ka aastatel 1918 ja 1991.
