Vene Tee

Milline peen iroonia, et kõikidest võimalikest päevadest “nimetas” Dmitri Medvedjev Vladimir Putini Venemaa peaministriks just täna.
Seejuures ei pea ma üldsegi silmas asjaolu, et president “palub” mõnel inimesel hakata peaministriks kuid enne, kui parlamendivalimised on üleüldse toimunudki. Millistel valimistel peaks selguma nendesinaste valimiste võitja (või võitjad), kes siis isekeskis valitsuse moodustavad ning peaministri isikus kokku lepivad.

Ma pean silmas sootuks seda, et täna 13 aastat tagasi – 11.detsembril 1994 – andis president Boris Jeltsin Vene vägedele korralduse siseneda mässulisse Tšetšeeniasse. Algas esimene Tšetšeenia sõda.
Huvilistele lühike meenutus BBC veebilehekülje rubriigist “BBC On This Day”.
Vahepeal ligi kolmeks aastaks lakanud ning 1999. aastal uuesti lõkkele puhkenud (või puhutud) sõjast Tšetšeenias sai omakorda Putini tee võimule. Tšetšeenia sõda tegi Putinist selle, kes ta täna on.
Muide. Putini nimi tuleneb sõnast “put” – “tee(kond), reis, sõit”.
Sõnaraamatus on erinevaid seoseid ja tähendusi ära toodud pea kaks veergu, teiste seas ka vasted “tolk, tulu, kasu”.
Klassikalisest vaatenurgast lähtudes on Moskva tänaseks sõja (või sõjad) Tšetšeenias aga kaotanud.
Sõjaline operatsioon pole nimelt asi iseeneses, vaid vahend, instrument mingi soovitud eesmärgi või olukorra saavutamiseks. 13 aastat tagasi oli Moskva eesmärgiks tuua Tšetšeenia tagasi föderaalvõimu kontrolli alla.
See eesmärk on saavutatud ainult näiliselt, tegelikkus on pisut keerulisem.
Nimelt ei kontrolli Tšetšeeniat de facto täna mitte Kreml, Moskva või Vene Föderatsioon, vaid Ramzan Kadõrov ja tema klann.
Kadõrov aga kontrollib omakorda Moskvat ja mitte vastupidi ning seda läbi suhteliselt lihtsa valemi: ilma temata pole Moskval võimalik Tšetšeeniat ka näiliselt kontrollida. Teatud mõttes on Moskva Kadõrovi pantvang.
Olukord sarnaneb feodaalajastule, kus valitseja sõltus oma riigi piire kaitsvast ja kontrollivast vasallist.
Ainult et kui feodaalse võimusuhte puhul oli tavaliselt vasall see, kes valitsejale andamit maksis, siis antud juhul on tegemist vastupidise situatsiooniga. Valitseja maksab andamit vasallile. Ametlikumas keelepruugis nimetatakse seda andamit terminiga “eraldised Tšetšeeniale föderaaleelarvest”.
Viimati mainitu, mööngem, muudab muidugi ka Kadõrovi teataval määral keskvõimust rippuvaks. Rahalisele toele lisanduvad veel relvad, eristruktuuride abi jms.
Kui veidi tehnilisemale tasandile laskuda, siis ka maastikku ja Tšetšeeniat kui füüsilist keskkonda ei kontrolli suuresti mitte föderaalväed, vaid kadõrovlased.
Föderaalvägesid on Tšetšeenias endiselt küll ligi 40 000, kuid nende hallatav territoorium piirdub sõjaväebaasidega ning patrullretkede käigus ajutiselt kontrolli alla võetava territooriumiga.
Enamik kadõrovlastest on seejuures endised sissid, kes otsustasid poolt vahetada olukorras, kus jõutasakaal oli muutunud ning tekkinud arvestatav materiaalse ahvatluse motiiv. Sissivõitleja vorm vahetati küll teise mundri vastu, kuid mehed nende sees on endiselt samad.
Veel sissidena tegutsedes liigitus suurem osa tänastest kadõrovlastest vastupanuliikumise “räpasemasse”, bandiitlike kalduvustega hoovusesse. Need olid mehed, kes tegelesid inimröövidega, väljapressimistega, röövimistega jne. Ja tegelevad tänase päevani – nüüd juba osana süsteemist, mitte sellele vastanduva jõuna.
Tšetseenia kui “bandiitlik riik” (jutumärkides toodud iseloomustus kuulub teisele Tšetšeenia sõjale eelnenud Vene ametlikule retoorikale) kestab edasi. Ainult et praegune Tšetšeenia on bandiitlikum, kui ta seda Džohhar Dudajevi või Aslan Mashadovi aegadel ealeski jõudis olla.
Ja – last, but not least – tulevahetused ja sisside rünnakud Tšetšeenias kestavad edasi. Asjakohaseid uudiseid tekib agentuuride infovoogudesse nädalas reeglipäraselt üks-kaks. Vahe on selles, et praegu saabuvad samasugused uudised sama reeglipäraselt ka Dagestanist, Ingušeetiast, Kabardino-Balkaariast… Sõnaga öeldes praktiliselt kogu Musta mere ja Kaspia mere vahele jäävast vööndist.
Seega resümeerides: kui Tšetšeenia on Putini Tee ja – nagu näha – saab Putinist Vene tee, siis kuidas seda rada peaks õigupoolest nimetama?
P.S. Ah jaa, enne kui unustan. Enne duumavalimisi teatas Kadõrov, et ei näe mingit põhjust, miks peaks Tšetšeenias toimuval hääletamisel olema valimisnimekirjadesse kantud veel mingeid parteisid peale Ühtse Venemaa. Kõik tšetšeenid lihtsalt armastavad Ühtset Venemaad ja Vladimir Putinit, seega pole ka mingit mõistlikku põhjust mingite teiste-kolmandate parteide vahel valida. “Ma olen täiesti veendunud, et Ühtne Venemaa saab Tšetšeenias 100-protsendilise toetuse,” teatas Kadõrov.
Eksis. Ametlike tulemuste kohaselt hääletas Ühtse Venemaa poolt ainult 99,8 protsenti Tšetšeenias hääletanutest.