Olulise osa oma poliitilistest eesmärkidest on Venemaa Ukrainas relvajõude kasutades juba saavutanud.
Postimees
Möödunud nädalal alanud Venemaa sõjaline sissetung Ukrainasse ja Krimmi poolsaare okupeerimine on meile praeguseks juba andnud kolm õppetundi – kaks strateegilist ja kolmanda sõjalise, operatiivplaneerimisliku iseloomuga.
Esimese strateegilise õppetunni sõnastas ehk kõige paremini USA senaator John McCain oma noil päevil peetud kõnes – meie jaoks võib ju külm sõda läbi olla, kuid Vladimir Putini jaoks kestab see edasi. Kogu Venemaa praegust välispoliitilist mõtlemist ja välispoliitika teostamist dikteerib mentaliteet, mille aluseks on arusaam globaalsest vastasseisust läänega ning võitlusest mõjusfääride pärast Euroopas.
Õppetund number kaks: Venemaa jaoks on sõda ja sõjaline okupatsioon välispoliitika instrument suhetes teiste Euroopa riikidega. Gruusia sõda 2008. aastal võis mõni heausksest optimismist kantud tõlgendaja pidada ehk veel «tööõnnetuseks» (mida see tegelikult muidugi ei olnud), sissetung Ukrainasse tähendab juba kindla tegevusmustri väljakujunemist. Ning jätkem siinkohal kõrvale Moskva muinasjutud Krimmis tegutsevatest «omakaitseväelastest». Mida ei suudeta saavutada diplomaatia ja tavapäraste poliitiliste vahenditega, see võetakse jõuga. Seda juhul, kui Venemaa juhtkonnal on alust eeldada, et neile ei astuta vastu, rakendades sõjalist või sellega võrdväärset jõudu.
Ameerika välispoliitilise mõtte suurkuju George Frost Kennani tees, mille ta sõnastas oma nn Pikas telegrammis veebruaris 1946, peab seega endiselt paika: olles kurt mõistuse häälele, on Moskva vägagi vastuvõtlik jõu loogikale (ingl: «Impervious to logic of reason, […] it is highly sensitive to logic of force.»)
Maskeeritud operatsioon
Kolmas, sõjalise iseloomuga õppetund: Venemaa suutlikkus sõjalist jõudu kasutada ja siirata on viimastel aastatel oluliselt kasvanud.
Veel kaks-kolm aastat tagasi oli Vene relvajõudude ohvitserkond 2008. aastal alanud kõikehõlmava armeereformi mõjude tagajärjel osaliselt demoraliseerunud; relvajõudude struktuur ja üksused ümberformeerimisest ja ümberpaiknemisest segi löödud; operatiivüksuste isikkoosseisust moodustasid suure osa ajateenijad, kellest ligi pool oli igal ajahetkel olnud teenistuses pool aastat või vähem.
Uue relvastuse ja varustuse hangete tulemusena hakkas aastatel 2008–2009 moodsat sõjatehnikat arvestatavates kogustes jõudma kõigepealt strateegilise väejuhatuse Lõuna üksusteni, viimasel kahel-kolmel aastal on ümberrelvastamise pearõhk nihkunud Vene lääne suunal paiknevatele üksustele. Kõik see on aidanud tõsta lahinguvõimet, see tõus lähiaastatel tõenäoliselt jätkub.
Üldisemad operatiivplaanid sõjaliseks sekkumiseks Krimmis olid Vene relvajõududel ilmselt olemas juba mõnda aega, kuid tõenäoliselt valmistati eelmisel nädalal alanud operatsiooni detailsemalt ette pigem nädalate, mitte kuude jooksul.
23.–24. veebruaril alanud vaikne sisseimbumine Krimmi poolsaarel paiknevatesse Vene baasidesse Mandri-Venemaalt paisus eelmise nädala neljapäeval ja reedel täieulatuslikuks invasiooniks, milles osalesid peamiselt kergerelvastusega eliitüksused Vene õhudessantvägedest ja erivägede (spetsnaz’i) brigaadidest. Pühapäeva õhtuks oli Krimmi paisatud praeguste avalike allikate andmeil juba ligi 6000 võitlejat.
Samal ajal alustasid liikumist Ida-Ukraina piiride poole Vene mehhaniseeritud ja soomusväeosad, aga tõenäoliselt ka mõned õhudessantvägede üksused.
Kõik see toimus eelmise nädala kolmapäeval Eesti aja järgi kell 12.00 väljakuulutatud ulatusliku lahinghäire kattevarju all. Kõnealune lahinghäire ise, kuigi märkimisväärne, poleks tavaolukorras andnud põhjust liigseks ärevuseks – sääraseid ootamatuid valmisolekukontrolle on Vene relvajõududes korraldatud ridamisi alates 2013. aasta algusest. Praegu aga aitas see kriitilise ajaperioodi, esimese kahe-kolme päeva jooksul «maskeerida» Ukraina poole suunduvate üksuste liikumist ja tegelikke eesmärke.
Nende riikide kaitseplaneerijatele, kes peavad arvestama halvima korral Vene sõjalise sekkumise võimalusega, tähendab see olulist muudatust. Enne Gruusia sõda 2008. aastal vältas vägede koondamine lähtepositsioonidele nädalaid ning sellest tulenevalt oli ka eelhoiatusaeg võimaliku sissetungi objekti jaoks oluliselt pikem. Praegune operatsioon viidi läbi palju kiiremini ja paindlikumalt, arvestatav väekoondis paisati operatsioonipiirkonda ning selle vahetusse lähedusse üldjoontes nädalaga. Eelhoiatusaeg on seega praeguseks märksa lühem; mitu nädalat vältav üksuste koondamisaeg enne sõjalise operatsiooni algust võib olla pigem minevik kui tulevik.
Köndistatud Ukraina
Kuhu paigutub kõige eelneva valguses ja praeguses kontekstis aga Ukraina kaitsevägi? Tegemist on nominaalselt suurte (ligi 140 000 võitlejat), kuid ebaühtlase taseme, relvastuse ja väljaõppega relvajõududega. On kehvemapoolse väljaõppega peamiselt ajateenijaist moodustatud maaväeüksuseid, aga leidub ka õhudessant- ja aeromobiilseid brigaade, mille väljaõpe on igati heal tasemel, isikkoosseis koosneb olulisel määral lepingulistest kaadrisõjaväelastest ning võitlusvõime on kui mitte eeskujulik, siis vähemalt arvestatav.
Kindlasti jääksid mitmed Ukraina kaitseväe üksused taktikalisel tasandil Vene relvajõududele alla juhul, kui olukord peaks eskaleeruma täiemõõdulise konventsionaalse konfliktini. Kuid pea sama usutav on see, et strateegilisel tasandil ja lõppkokkuvõttes ei suudaks Venemaa Ukrainat kui riiki sõjaliselt lüüa juhul, kui oluline osa Ukraina relvajõududest otsustab lahingu vastu võtta.
Täiemõõduline sõda, lootkem, president Putini plaanidesse siiski ei kuulu. Olulise osa oma poliitilistest eesmärkidest on Venemaa relvajõude kasutades juba saavutanud: territoriaalselt on Ukraina köndistatud ning poliitiline stabiliseerumine ja lääne-kurss – vähemalt ajutiselt – peatatud.
Autor väljendab isiklikke seisukohti.
