Vene laevastiku ohtlikud seiklused Vahemerel

Venemaa valmistub evakueerima oma laevastiku tugipunkti Süürias Tartusis, läbis üle-eile kahin Vene uudisteagentuure. Tugipunkti personal on juba ohutult Vene mereväe aluse pardal, kaldal asuvaid hooneid valmistatakse ette üleandmiseks Süüria võimudele, väitsid ühed allikad. Ei, mitte midagi sellist ei toimu ning esialgu kedagi evakueerida pole plaanis, sekundeerisid mõne aja pärast teised allikad.

Kuigi Tartusi tugipunkti edasine saatus on hetkel endiselt segane, näivad tänased uudised tähistavat omalaadset verstaposti juba juuni alguses alanud epopöas. Toona lõhkas Vene päevaleht Nezavisimaja Gazeta väiksemat sorti uudispommi: president Valdimir Putin on andnud relvajõudude juhtkonnale korralduse valmistada Vene eliitüksused ette võimalikuks sõjaliseks sekkumiseks väljaspool Vene Föderatsiooni piire. Vene sõdurite võimalik sihtriik – Süüria.

Venemaa valmistub evakueerima oma laevastiku tugipunkti Süürias Tartusis, läbis üle-eile kahin Vene uudisteagentuure. Tugipunkti personal on juba ohutult Vene mereväe aluse pardal, kaldal asuvaid hooneid valmistatakse ette üleandmiseks Süüria võimudele, väitsid ühed allikad. Ei, mitte midagi sellist ei toimu ning esialgu kedagi evakueerida pole plaanis, sekundeerisid mõne aja pärast teised allikad.

Kuigi Tartusi tugipunkti edasine saatus on hetkel endiselt segane, näivad tänased uudised tähistavat omalaadset verstaposti juba juuni alguses alanud epopöas. Toona lõhkas Vene päevaleht Nezavisimaja Gazeta väiksemat sorti uudispommi: president Valdimir Putin on andnud relvajõudude juhtkonnale korralduse valmistada Vene eliitüksused ette võimalikuks sõjaliseks sekkumiseks väljaspool Vene Föderatsiooni piire. Vene sõdurite võimalik sihtriik – Süüria.

Nezavisimaja Gazeta veergudel 6. juunil ilmunud artikli („Сирийское направление российских десантников““, NG 06.06.2012) kohaselt said korralduse alustada ettevalmistust võimalikeks sõjalisteks operatsioonideks välismaal teiste seas:

• Vene õhudessantvägede 76. õhuründediviis (paiknemisega Pihkvas);

• maavägede 15. motolaskurbrigaad (paiknemisega Samaaras);

• sõjaväeluure GRU erivägede (spetsnaz) üksused – teiste seas etniliste tšetšeenidega mehitatud väeosad (loodud praeguseks likvideeritud GRU spetsnaz`i pataljonide „Zapad“ ja „Vostok“ baasil – vt ka RKK blogisissekannet 23.12.2007)

• merejalaväe üksused

Nezavisimaja Gazeta artiklis tsiteeriti mahukalt ka Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsiooni (SRÜ nö „sõjaline tiib“) peasekretäri Nikolai Bordjužat, kelle sõnutsi tuleb „Süürias, kõige järgi otsustades, teostada rahulesundimise operatsioon eelkõige mässuliste suhtes“.

„Rahulesundimise operatsiooniks“ nimetatakse Vene ametlikus leksikas 2008. aasta augustisõda – toona tuli „rahule sundida“ Georgia.

Inglisekeelses inforuumis juhtis ülalpoolsele kirjatükile esimesena tähelepanu Pavel Felgenhauer oma Eurasia Daily Monitoris ilmunud artikliga („The Russian Military Prepares Expeditionary Forces, Allegedly for Deployment to Syria“ , Eurasia Daily Monitor, 14.06.2012 ).

Tõsi, Felgenhaueri hinnangul oli Venemaa suuremahuline sõjaline sekkumine Süürias– vähemalt ühepoolses vormis – ebatõenäoline. Põhjuseks asjaolu, et sellise operatsiooniga kaasnevad logistilised, sõjalised ja poliitilised kitsaskohad olid tema sõnul märkimisväärsed; poliitilised ja sõjalised riskid samal ajal aga väga suured. Huvilised võivad Felgenhaueri vastavat pikemat arutlust lugeda ajalehes Novaja Gazeta ilmunud pikemast artiklist (Novaja Gazeta 19.06.2012)

Juuli lõpuks – augusti alguseks oli aga Vahemerele, Süüria ranniku lähistele siiski koondunud üsna mäkrimisväärne Vene mereväe löögirusikas. Kolme Vene mereväe laevastiku baasil moodustatud ühisgrupeeringusse kuulus tipphetkel kokku 13 erinevat alust:

• 2 hävitajat (1× Udaloi-klass , 1× Kašin-klass)

• 2 fregatti (2× Neustrašimõi-klass)

• 5 suurt dessantlaeva (4× Roputša-klass, 1× Alligator-klass)

• 4 toetus- ja abilaeva (sh üks puksiir ja üks tanker)

Sõjalistehnilisest aspektist on märkimisväärne asjaolu, et grupeeringusse kuulus korraga viis suurt dessantlaeva ühes nende pardale paigutatud merejalaväelastega.
Viimaste arvuks rehkendasid Vene militaaranalüütikud minimaalselt 500-600, maksimaalselt kuni 1000 merejalaväelast ühes soomustehnika ja kaudtulerelvadega (vt „Сирийский рубикон российского флота“, 03.08.2012 ).

Terve merejalaväe pataljoni lahingugrupi viibimine dessantaluste pardal viitab üsna üheselt võimalikule maabumisoperatsioonile, mitte puhtmereväelisele tegevusele.

Poliitilises plaanis oli eelkõige tegemist jõudemonstratsiooniga. Seda vaatamata ametlikele kommentaaridele, mille kohaselt Vene alused viibisid Vahemerel korraliste õppuste raames.
Jõudemonstratsiooni adressaat või adressaadid on lahtised.
Vene uudisteagentuur Interfax-AVN tsiteeris anonüümseks jäänud Vene kindralstaabi töötajaid, kelle sõnutsi oli tegemist signaaliga eelkõige Süüria relvastatud opositsioonile – kui mässulised „tulipead“ peaksid ründama Tartusi tugipunkti, annab Moskva neile koheselet „väärika“ vastuse.

Bashar al-Assadi režiimi vastu võitlevate mässuliste kõrval oli jõudemonstratsiooni olulisemaks sihtgrupiks ilmselt aga Lääs. Seda kinnitavad mõneti ka Vene ametnike – taas anonüümsete – looritatud ähvardused kasutada Vahemerele paigutatud aluseid selleks, et vajadusel tagada sõjalise jõuga Vene kaubalaevadele vaba läbipääs Süüria sadamatesse.

Praeguseks on Vene eskaader aga Vahemerelt lahkunud: osa laevadest pöördus tagasi Mustale merele ning osa võttis pärast Sardiinia lähistel ristlemist suuna Atlandi ookeanile ja viibib hetkel kusagil La Manche`i väina piirkonnas.

Täpselt sama segased, nagu olid ka ametlikud selgitused Vene laevadegrupi Süüria lähistel viibimise osas, olid seejuures ka teadaanded sellest, kas ja millised alused jäävad Vahemerele. Teated laevade paiknemisest ja edasisest kursist muutusid mitu korda nädalas. Seda seni, kuni eile-üleeile sai selgeks, et Vene mereväe alused on võtnud suuna kodusadamatesse.

Kogu sellest kuu-poolteist kestnud vahemerelisest saagast võib teha vähemalt kolm peamist järeldust:

1) Vene kõrgemas poliitilises juhtkonnas valitsevad tugevad erimeelsused selle osas, milline peaks olema Moskva poliitika Süüria (ja osalt ka Iraani) küsimuses ning milliseid instrumente selle poliitika jõustamiseks peaks kasutama – sellest ka laevade hektiline ümberpaigutamine ja pidevalt muutuvad, vastuolulised teated

2) Vähemalt mingi osa Vene poliitilisest juhtkonnas kaalus vähemalt mingil perioodil tõsiselt võimalust eksaleerida Süüria küsimuses Läänega tekkinud vastasseisu tasemeni, mille puhul sõjalise kokkupõrke oht oleks olnud märkimisväärselt suur

3) Moskva ebastabiilsus ja heitlikkus koosmõjus Vene eliidi mõningaste fraktsioonide/fraktsiooni valmidusega mõelda sõjalisele sekkumisele selle ühes või teises vormis loob riskiolukorra Vene-Lääne suhetes laiemalt. Selliste riskistsenaariumite realiseerumine mõjutaks vahetult juba ka Eesti julgeolekut. Hetkel pole sellised arengud küll tõenäolised, kuid Süürias toimuvad ja Süüriaga seonduvad arengud on volatiilsed. Sestap maksab sealset olukorda tähelepanelikult jälgida.