Vene-Gruusia viiepäevase sõja praeguses diplomaatilise järellainetuse faasis on kaks asja, milles võib enam-vähem kindel olla.
23.08.2008, Kaarel Kaas
Postimees
Vene-Gruusia viiepäevase sõja praeguses diplomaatilise järellainetuse faasis on kaks asja, milles võib enam-vähem kindel olla.
Neist esimene hõlmab sündmusi, mis ilmselt enam aset ei leia. Ning teine jällegi seda, mis suure tõenäosusega saab reaalsuseks kui mitte lähema paari nädala, siis paari kuu jooksul.
Esiteks võib olla suhteliselt kindel, et Vene väed ei lahku Lõuna-Osseetiast ega Abhaasiast ei järgmisel kuul, aastal ega ilmselt ka aastatel pärast järgmist aastat. Abhaasia puhul kehtib see mitte ainult viimase 15 aasta kestel Suhhumi separatistliku režiimi kontrolli all olnud alade, vaid ka Ülem-Kodori osas. Seda viimast pole Suhhumi nende 15 aasta jooksul muide kunagi kontrollinud.
Lõuna-Osseetia puhul käib jutt mitte ainult seni Eduard Kokoitõ režiimi nominaalsest võimualast, vaid ka seni vastavalt 1990ndate alguses sõlmitud lepetele Thbilisi kontrolli alla jäänud territooriumist.
Viimatimainitu on 7. augustist möödunud päevade jooksul etnilistest grusiinidest praktiliselt puhastatud, grusiinide külad maha põletatud. Andmed etniliste grusiinide külade sihiteadlikust hävitamisest ei laeku mitte ainult Thbilisist või lääne meediast, hävitustööst hakkas juba möödunud nädalal signaale saabuma ka Venemaa enda ajakirjandusest.
Lisaks teatas Vene välisminister Sergei Lavrov sel neljapäeval Moskva kavatsusest jätta Lõuna-Osseetiat ümbritsevasse «turvatsooni» ligi 500 Vene sõjaväelast, kelle ülesandeks oleks seal juba rajatud kontrollpunktide mehitamine.
Mida Lavrov täpselt silmas pidas, pole praegu veel kõigis detailides selge, kuid seni on Vene armee rajanud terve rea kontrollpunkte Gori linna ja teiste Gruusia linnade ümbrusesse aladele, mida separatistid pole kunagi de facto kontrollinud.
Et mitte nägu kaotada
Asjade seis on seega lihtne: Venemaa on sõjaliselt okupeerinud nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia ega kavatse lahkuda. Vastupidiselt talitades variseks kogu Moskva senine propagandakonstruktsioon sõja õigustamiseks kokku ning Kreml kaotaks näo nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt. Moskva jaoks tähendaks taandumine 7. augustile eelnenud positsioonidele sõja kaotamist vaatamata lahingute võitmisele.
Eespool toodust lähtuvalt juhtub lähemate nädalate-kuude jooksul üsna tõenäoliselt aga see, et Venemaa «tunnustab» Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat «iseseisvate riikidena».
Jäädes varasema lähenemise juurde, mille puhul sõnades tunnustati Gruusia territoriaalset terviklikkust, kvalifitseeruks Venemaa tegevus tema enda lähenemisest tulenevalt automaatselt teise riigi suveräänse territooriumi okupeerimiseks (mida see tegelikkuses muidugi ongi).
Inkorporeerides need kaks enklaavi kohe Vene Föderatsiooni koosseisu, seaks Moskva oma käitumise aga otseselt löögi alla kui vallutussõja (mida see muidugi ongi).
Järelikult Abhaasia ja Lõuna-Osseetia «iseseisvuvad», nende «valitsused» paluvad vennalikult Venemaalt abi ja kaitset ning Moskva, täites oma internatsionaalset kohust, tuleb nende palvele raske südamega vastu.
Sõlmitakse sõjalise koostöö lepingud, lepped Vene baaside paigutamisest Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse ning allkirjastatakse muud formaalsused.
Sellele stsenaariumile on viidanud ka kogu senine Vene tegevuse arenguloogika alates tänavu aprillist, mil president Vladimir Putin allkirjastas dekreedi Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga ametlike, juriidiliste sidemete sisseseadmisest.
President Mihhail Saakašvili nentis muide juba ühes oma eelmise aasta lõpu poole peetud kõnes, et Putin ähvardanud teda paari aasta eest toimunud neljasilmakõneluses otsesõnu Põhja-Küprose stsenaariumiga.
Saakašvili sõnad lükkas Vene välisministeerium toona kiiresti ümber, lääne (ja nende seas ka Eesti) ajakirjanikud ning diplomaadid pidasid seda aga Gruusia riigipea järjekordseks katseks kasutada Venemaaga hirmutamist vahendina oma sisepoliitiliste positsioonide tugevdamiseks ning lääne toetuse väljapressimiseks. Praeguseks hakkab aga sõna lihaks saama.
Arvata, et Venemaa katsed Gruusia riikluse kõigutamiseks on koos sõja lõppemisega möödas, oleks aga kergemeelne. Seda seetõttu, et esiteks on saavutamata Moskva strateegiline eesmärk ehk Saakašvili väljavahetamine ning tema asendamine nukurežiimiga. Vägagi tõenäoliselt oli Prantsuse välisministril Bernard Kouchneril õigus, kui ta kaude nimetas Vene armee tegelikuks eesmärgiks Thbilisi vallutamist.
Teiseks pole Venemaa sõjaline rünnak toetust Gruusia NATO-liikmesusele mitte nõrgendanud, vaid tugevdanud.
Moskva plaan on seega realiseerunud ainult poolenisti ning sellest tulenevalt selle elluviimist jätkatakse. Vahenditena lähevad ilmselt käiku nii riigisisese ebastabiilsuse tekitamine läbi etniliste ja poliitiliste pingete õhutamise; uute sõjaliste kokkupõrgete provotseerimine, millele Moskva peaks reageerima uue sõjalise operatsiooniga; terroriaktide organiseerimine, ja miks mitte ka otsene atentaadikatse Saakašvilile või mõnele teisele Gruusia juhtkonna liikmele.
Armeenlaste nõudmised
Kolmapäeval tuli juba teade selle kohta, et Gruusias elavad armeenlased nõuavad föderaalset riigikorda ning etnilist autonoomiat. Gruusia armeenlaste kogukonnal on tihedad sidemed Jerevaniga, kes omakorda on Moskvast otseselt sõltuv.
Gruusia föderaalriigiks, vürstkondadeks tükeldamine oli muide üks praeguseks surnud oligarhi Badri Patarkatsišvili poliitilise platvormi põhipostulaate. Et Patarkatsišvili oli Moskvast angažeerit, on üsna üheselt selge.
Riigisisese poliitilise konflikti destabiliseerivat mõju ja efektiivsust nägime me ilmekalt mullu septembrist novembrini Gruusiat haaranud kriisi ajal.
Likvideerimisoperatsioonid pole Moskvale aga ammu enam midagi erilist (meenutagem Aleksandr Litvinenkot).
Tshinvalis toimunud «genotsiidi» pärast Saakašvilile kättemaksu hauduv osseetide terroristlik grupeering korraldab eduka rünnaku Gruusia presidendile, mille ametlik Moskva muidugi hukka mõistab, nentides samas, et mida muud oodata oligi…
Gruusia pärast käivas konfliktis on üks lahing küll läbi, kuid sõda kestab edasi.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.
