Veerand sajandit ühinenud Saksamaad

Homme, 3. oktoobril möödub 25 aastat Saksamaa taasühinemisest. Veerand sajand hiljem oleks paslik teha esimesi kokkuvõtteid ja mõtiskleda, missugune on taasühinenud Saksamaa koht Euroopa Liidus.

Homme, 3. oktoobril möödub 25 aastat Saksamaa taasühinemisest. Veerand sajand hiljem oleks paslik teha esimesi kokkuvõtteid ja mõtiskleda, missugune on taasühinenud Saksamaa koht Euroopa Liidus.

Pole mingi saladus, et Saksamaa taasühinemises leidus 25 aastat tagasi kahtlejaid. Märkimisväärseimaid neist olid toonane Prantsuse president François Mitterand ja Briti peaminister Margaret Thatcher. Nemad nägid Saksamaa taasühinemises ajaloolist ohtu – et üks riik muutub Euroopas liiga tugevaks ja ei mahu sinna lihtsalt ära.
Kuid erinevalt 1871. aastast, mil Saksamaa ühines esimest korda, said 25 aastat tagasi toonase Saksamaa juhid aru, et midagi tuleb hirmuga taasühinemise ees ette võtta. Ja nii käis toonane Saksamaa kantsler Helmut Kohl välja idee Euroopa ühisrahast eurost, et Saksamaa Euroopaga paremini siduda.
Sestap jäetigi tahaplaanile euro majanduslikud aspektid, sest pearolli mängis poliitika. Saksamaa tuli kuidagi Euroopasse ankurdada, et hirme vähemaks võtta. Võib öelda, et poliitiline eesmärk täideti, kuid nüüdseks oleme maitsnud euro majanduslike probleemide tahaplaanile jätmise mõrusid vilju.
Taasühinenud Saksamaa mängis Euroopa Liidus justkui peitust. Saksamaa muutus taasühinemise kaudu 17 miljoni elaniku võrra suuremaks, kuid see ei kajastunud kuidagi Euroopa Liidu vastavates institutsioonides. Saksamaa oli ka väga tõrges võtma Euroopa Liidus endale mingis küsimuses liidrirolli, sest see äratanuks ellu ikka needsamad hirmud Saksamaa domineerimise ees Euroopas. Nii nagu see oli olnud enne Esimest ja Teist maailmasõda.
Soov mitte ajaloolisi hirme ellu äratada on ka põhjuseks, miks Saksamaa on väga visalt võtnud liidrirolli kahes käimasolevas kriisis ehk siis Kreeka ja põgenike küsimuses. Nagu öeldud, on Kreeka kriis just selle tagajärg, et euro kasutuselevõtul mängisid poliitilised aspektid esmatähtsat rolli. Kui veidi lihtsustada, võib öelda, et Saksamaa taasühinemise hind ongi Kreeka kriis.
Rändekriis näitas, et Euroopa Liidu struktuurid ei suuda põgenikega toime tulla, sest Euroopa Komisjonil pole lihtsalt vastavat pädevust. Sestap pidi rändekriisi hakkama lahendama Saksamaa. Tegelikult ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid, kuid nemad tegid seda üksnes siseriiklikult. Saksamaa pidi samuti siseriiklikult hakkama saama, kuid pakkuma lahendusi ka ülejäänud Euroopa Liidule. Esialgu on lahenduseks sundkvoodid.
Kui aga Euroopa Liit ei suuda kriisidega toime tulla, juhtub paratamult see, mida kardeti 25 aastat tagasi. Saksamaa hakkab Euroopas domineerima, sest liikmesriigid võtavad Euroopa Liidu juhtimise üle ja nii satub Saksamaa kui Euroopa Liidu suurim liikmesriik vältimatult liidrirolli. Saksamaa roll võib veelgi suureneda juhul, kui Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkub, ehkki see muudaks mõistagi kogu Euroopa Liidu olemust.
Kui samas tõmmata ajaloolisi paralleele, on Euroopal ikkagi hästi läinud. Kui võtta Saksamaa aastal 1896 ehk 25 aastat pärast ühinemist, on selge, et pilt oli murettekitavam kui praegu. Saksamaa oli tõusnud Mandri-Euroopas selgeks liidriks ja hakkas ohustama nii Ühendkuningriiki kui ka Prantsusmaad. Midagi sellist praegu ei ole, pealegi pole tänapäeva Saksamaa poliitikud agressiivsed. Seda erinevalt oma eelkäijatest.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 02.10.2015.