veebruar 27, 2017

„Valitseb tohutu ebakindlus“: Müncheni 2017. aasta julgeolekukonverents enneolematult plahvatusohtlikul ajal

Reuters/Scanpix
Wolfgang Ischinger, chairman of the 53rd Munich Security Conference speaks at the opening in Munich, Germany, February 17, 2017.
Wolfgang Ischinger, chairman of the 53rd Munich Security Conference speaks at the opening in Munich, Germany, February 17, 2017.

„Praegune rahvusvaheline julgeolekukeskkond on plahvatusohtlikum, kui see on minu mäletamist mööda olnud mis tahes muul ajal minu karjääri jooksul. Valitseb tohutu ebakindlus.“

„Praegune rahvusvaheline julgeolekukeskkond on plahvatusohtlikum, kui see on minu mäletamist mööda olnud mis tahes muul ajal minu karjääri jooksul. Valitseb tohutu ebakindlus.“

Need avasõnad, mille lausus Müncheni 53. julgeolekukonverentsil selle eesistuja, suursaadik Wolfgang Ischinger, määrasid ürituse tooni, viidates selgelt tekkinud olukorra tõsidusele. USA välis- ja julgeolekupoliitika arengu ennustamine on tõesti muutunud keeruliseks. Suursaadik Ischingeri otsekohesed ja ausad märkused olid peaaegu otseselt suunatud USA uue valitsuse esindajatele. Konverentsi eesistuja andis üheselt mõista, et ebakindlus on eriti suur Atlandi-ülestes suhetes.
Et seda tohutut ebakindlust selgitada, tuleb pöörduda tagasi 2007. aastal toimunud Müncheni 43. julgeolekukonverentsi juurde. Kümme aastat tagasi pidas Venemaa president Vladimir Putin märgilise kõne, milles hindas läbikukkunuks USA ja lääneriikide juhitud niinimetatud unipolaarse maailma, süüdistades nimetatud riike rahvusvahelise õiguse ja stabiilsuse hävitamises NATO laienemise ja sõjalise sekkumise abil. Tagasivaatavalt võib öelda, et seda avaldust kasutati Venemaa järgnevate sõjaliste sekkumiste õigustamiseks. Viimase kümnendi jooksul on Venemaa rikkunud suveräänsuse ja territoriaalse puutumatuse aluspõhimõtteid jõu jultunud kasutamisega oma lähinaabrite suhtes. Müncheni 2017. aasta julgeolekukonverentsil kõneledes nõudis Venemaa välisminister Sergei Lavrov uue, niinimetatud läänejärgse maailmakorra kehtestamist, milles rahvusvahelisi suhteid suunaksid üksnes riiklikud huvid, mitte ühiselt kokku lepitud eeskirjad ja põhimõtted.
Lääneriikidele on nüüd väljakutse esitatud. Sündmused Euroopas ja Ameerika Ühendriikides vihjavad millelegi, mis võib osutuda nõndanimetatud mitteliberaalseks hetkeks. Liberaaldemokraatlik kord on sattunud nii sisemise kui ka välise rünnaku alla. Populism ja kultuuriline ärevus demokraatlikes lääneriikides suruvad esiplaanile mitteliberaalseid poliitilisi jõude, samas kui Süüria sõda ja pagulaskriis seavad Euroopa liberaalsed väärtused ja solidaarsuse surve alla. Samal ajal tallab väljastpoolt tulev Venemaa Euroopa rahu aluspõhimõtted ja liberaalse normipõhise korra jalge alla. Need raskused oma koosmõjus on põhjustanud geopoliitiliste ohtude allikate nihkumise. Sõda Ukrainas tuletab tekkinud olukorda karmilt meelde, kuid lääneriikide suhtumine on lõhenenud ja Atlandi-ülesed suhted on enneolematus usalduskriisis.

2007–2017: kas rahvusvaheline kord pöörati pea peale?

Näib, et viimase kümnendi jooksul on rahvusvaheline kord pööratud pea peale. 2007. aastal oli raske mõistlikult ette kujutada, et Ameerika Ühendriigid või liberaaldemokraatlikud lääneriigid võiksid olla geopoliitilise ohu allikas. Nüüd aga mõelge Brexitile, Donald Trumpi presidendiks valimisele ning võimalusele, et Euroopas haaravad võimu mitmed mitteliberaalsed valitsused ja poliitilised jõud. 2007. aastal seadis lääneriikide liberaalse korra peagi surve alla ülemaailmne finantskriis, mille poliitilisi tagajärgi on siiani tunda. Valijad suhtuvad üleilmastumisse ja Euroopa lõimumisse üha skeptilisemalt ning populaarseks teemaks valimistel on saamas kultuurilise turvatunde puudumine. Kümme aastat tagasi olid lääneriigid stabiilsuse allikaks ja kriitilised hääled olid selleks ajaks poliitilist vastutust kandvatelt ametikohtadelt kaugele eemale tõrjutud.
Müncheni 2017. aasta julgeolekukonverentsil kirus Venemaa välisminister Lavrov demokratiseerimist ja NATOt, mille ta tituleeris, nagu tavaliselt, külma sõja jäänukiks. Kõne veel üheks märkimisväärseks tahuks oli välisministri tähendusrikas tunnustus teatud poliitikute edule USAs ja Euroopas. Lavrov kirjeldas oma väljapakutud läänejärgset maailmakorda kui konkureerivate võimude klassikaliselt realistlikku süsteemi. Tundub, et selle kümnendi jooksul on Venemaal õnnestunud töötada välja pealtnäha usutav alternatiiv liberaaldemokraatiale.
Geopoliitilise ohu allikad on nihkunud. Paradoksaalsel kombel tunduvad poliitilised režiimid Venemaal ja Hiinas stabiilsemad ja kestvamad kui lääneriikides, eriti Ameerika Ühendriikides, kus mässajast (ingl k insurgent)1 Trump Valges Majas on seadnud kahtluse alla USA valmisoleku täita oma rahvusvahelisi kohustusi. Viimane kümnend on julmalt nähtavaks teinud raskused, millega liberaalsed rahvusvahelised institutsioonid konfliktide juhtimisel ja lahendamisel silmitsi seisavad. Kaitse pakkumise kohustuse doktriini läbikukkumine ja suutmatus leida Süüria sõjale diplomaatiline lahendus tekitasid vaakumi, mille Venemaa agaralt täitis, lükates kõlbelise käitumise künnise enneolematult madalale. Samal ajal on tema tegevus Ida-Euroopas tõsiselt kahjustanud Euroopa normipõhist korda.

Ukraina: sõda Euroopas

Euroopas valitseb tõepoolest tohutu ebakindlus ning seda eelkõige pikaleveninud Ukraina konflikti tõttu, mis on nõudnud juba üle 10 000 inimelu ja laastanud piirkonna, mis on koduks peaaegu viiele miljonile inimesele. Vene-Ukraina konflikt on praeguseks jõudnud patiseisu. See on olukord, millega kaasneb reaalne oht, et tekib seadusetuse tsoon, ning mis võib seda maailmajagu väga suurel määral destabiliseerida. Hoolimata diplomaatilistest jõupingutustest, mille tulemusena sündis 2015. aasta veebruaris teine Minski kokkulepe, ei ole konflikt kaugeltki mitte külmutatud. OSCE vaatlejad on teatanud igapäevastest relvarahu rikkumistest mõlemalt poolt ning on sageli märganud, kuidas Ukrainasse sisenevad Venemaa halvasti maskeeritud sõjaväelased. Münchenis hoiatas Ukraina president Petro Porošenko konverentsist osavõtjaid Venemaa ekspansiooni eest ning kutsus üles ühtsusele ja tugevate Atlandi-üleste sidemete säilitamisele.
Kuid Venemaa agressiooniga silmitsi seistes on lääneriikide üksmeel hakanud murenema. Ukraina sõda on õõnestanud Euroopa julgeoleku alustalasid ja Helsingi põhimõtteid. Krimmi annekteerimisega 2014. aastal ei rikkunud Venemaa mitte üksnes rahvusvahelise õiguse keskseid põhimõtteid, vaid ka konkreetset kohustust mitte ohustada Ukraina territoriaalset terviklikkust. Selle kohustuse oli ta võtnud 1994. aasta Budapesti memorandumis ja kohustust kinnitati uuesti 2009. aastal, mil USA, Ühendkuningriik, Venemaa ja Ukraina kohustusid viimase ühinemisel tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga austama Ukraina sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja tolleaegseid piire. Sanktsioonid, mida USA ja EL Venemaa suhtes kohaldasid, ning Venemaa vastusanktsioonide laine tekitasid vastasseisu, mille peamine kasu on seisnenud selles, et Venemaale anti ühtne vastus. Kuid mõned lahkuminevad hääled Euroopas – sealhulgas mõningad ELi liikmesriigid – on juba kutsunud üles sanktsioone leevendama ja taastama Venemaaga paremat majanduslikku dialoogi.
Rahvusvaheline olukord ei näi soosivat kestvat rahulepingut Ukrainas. Münchenis iseloomustas välisminister Lavrov Ukraina sõda tähendusrikkalt kui sisekonflikti, vältides igasugust Venemaa osaluse mainimist. Venemaa huvi tekitada lääneriikides püsivat ebakindlust on päevselge. Venemaa võib vabalt takistada relvarahu rakendamist, jättes endale siiski võimaluse rahu taastada, kui see peaks talle kasulikuks osutuma. Samal ajal on näha murettekitavaid märke USA uuest suhtumisest Venemaasse. Hoolimata USA uue suursaadiku ÜRO juures Nikki Haley hiljutisest avaldusest, mille ta tegi vastusena vägivalla kasvule Ida-Ukrainas, on president Trump järjekindlalt korranud oma kavatsust sõlmida Venemaa juhtkonnaga leppeid ning vihjanud sellele, et ta võib majandussanktsioonid Minski kokkulepete täitmisest ja Krimmi poolsaare okupeerimisest lahus hoida.

Euroopa julgeolek ja mõranev Atlandi-ülene liit

Tohutult ebakindlas ja ülimalt plahvatusohtlikus julgeolekuolukorras peaks 2017. aasta olema USAle ja selle Euroopa liitlastele aeg, mil seista kindlalt üksteise kõrval ja kinnitada veel kord oma liidu tuumpõhimõtete kehtivust. Seda tahtis suursaadik Ischinger öelda, kui ta tuletas saadikutele meelde Atlandi-üleste sidemete olulisust. Ta tsiteeris Richard Holbrooke’i, kes oli 1995. aastal Bosnias ja Hertsegoviinas Daytoni kokkulepete läbirääkija, meenutamaks kuulajaskonnale, et tugevad Atlandi-ülesed suhted on peamise tähtsusega nii Ameerika kui ka Euroopa julgeoleku jaoks. Hoolimata oma tavalisi vormeleid täis kõnedest ei suutnud USA uue valitsuse esindajad rahustada Euroopat president Trumpi kavatsuste suhtes.
Asepresident Pence märkis, et Ameerika toetus NATOle on vankumatu, samas kui kaitseminister James Mattis pakkus NATO tuleviku kohta välja üsna ebamäärase seisukoha. Mattise sõnul on liidu esmane eesmärk kohaneda selle lõunapoolsel alal ilmnevate ohtudega. Tema arvates on see ainus viis säilitada NATO strateegilist tähtsust ja hoida seda tegutsemisvõimelisena. Niisuguse seisukoha õigustamiseks viidati Euroopas ja Ameerika Ühendriikides viimasel ajal aset leidnud terrorirünnakutele, mis on seotud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika prognoosimatu olukorraga.
Kaitseministri kõne juures oli jahmatav see, mis jäeti ütlemata. Mattis ei maininud kordagi Venemaad ega ohtu NATO idaküljel. Arvestades NATO üksuste hiljutist suurendamist Balti riikides ja Poolas, on selline vaikus kõrvulukustav. Euroopa peaks olukorda õigesti tõlgendama. President Trumpi jaoks ei pruugigi Venemaa kujutada olulist julgeolekuprobleemi. Esmatähtis eesmärk, mida president Trump on korduvalt rõhutanud, on niinimetatud islamiriik, ning see näitab, et põhitähelepanu suunamine terrorismile näib olevat olulisem kui Euroopas üha enesekindlamalt käituvast Venemaast tulenev strateegiline väljakutse.
Olukord, kuhu Atlandi-ülesed sidemed on jõudnud, paistab päris sõjakas, sest Euroopa ja USA ei ole lihtsalt ühel seisukohal. USA esindajad tõid uuesti välja ammukuuldud kaebuse selle kohta, et Euroopa ei kanna õiglast osa omaenda kaitsekuludest. Kuid ÜRO peasekretär andis eurooplastele tugeva vastuargumendi. Ülemaailmsed julgeolekuprobleemid on keerulised ja mitmetahulised. Niisugustele kriisidele antavad tõsised vastused ei saa olla üksnes sõjalised. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel rõhutas, et kulutused arenguabile, koostööprogrammidele ja vastupanuvõimet suurendavatele nn pehmetele meetmetele on äärmiselt olulised, et kriise ennetada ja juhtida. ELi välispoliitikajuht Federica Mogherini läks kaugemale ja selgitas, et tark kulutamine peaks toimuma ELi vahendite kaudu. Enne seda sillutas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker oma Euroopa kolleegidele teed USA süüdistustele konverentsil vastu vaidlemiseks. Ta oli kindlalt vastu kaitsekulutuste teema pealesurumisele ning väitis, et kui võrrelda USA ja Euroopa kaitsekulutusi, siis tuleb suuremal määral arvesse võtta nn pehmeid meetmeid, näiteks humanitaar- ja arenguabi. See aga annaks tulemuseks hoopis teistsuguse pildi.
Atlandi-üleses kogukonnas valitseb kahtlemata tohutu ebakindlus. Euroopa ja USA suhted näivad olevat ebamäärasemad, kui need on olnud paljude aastate jooksul. Venemaa ennastkehtestav välis- ja julgeolekupoliitika õõnestab rahvusvahelist normipõhist korda tervikuna, eriti aga Euroopa julgeolekut, kuid tagajärjeks on vaid leebe reaktsioon. Viimase ja ehk kõige tähtsama asjana – demokraatlike lääneriikide seisukohad lahknevad. Võiks arvata, et see ei ole midagi uut. Nad on olnud kestvalt erinevatel seisukohtadel juba teise lahesõja küsimuses. Uus on seekord aga tõik, et eksistentsiaalsete kahtluste tulemusena on tekkinud sisulised erimeelsused. Seda üldist korratust väljendab Müncheni 2017. aasta julgeolekukonverentsi aruande pealkiri „Post-truth, post-west, post-order?“ (eesti keeles „Tõejärgne, läänejärgne, korrajärgne?“). Esimest korda paljude aastate jooksul on tulevik tõeliselt ähmane.
______
1 “America’s President: an Insurgent in the White House” (eesti keeles „USA president: mässaja Valges Majas“), The Economist, 4. veebruar 2017

Kategooriates: Blogi