Kaitsepolitsei viimane aastaraamat pühendab terve peatüki terrorismi tõkestamisele. Aastaraamatu hinnangul on terrorism jätkuvalt Eesti jaoks kauge probleem, kuid annab mõista, et kasvav terrorioht lääneriikides puudutab ka meid. Potentsiaalse ohuallikana nähakse üha enam üksikisikuid, kes on käinud Süürias või Iraagis võitlemas. Aastaraamat kinnitab, et Eestistki on mindud võitlema Lähis-Idasse. Selle teadmise taustal tasub tõsiselt mõelda, mida Eestist pärit inimeste osalemine võõrastes konfliktides tegelikult tähendab siinsele julgeolekule.
Kaitsepolitsei viimane aastaraamat pühendab terve peatüki terrorismi tõkestamisele. Aastaraamatu hinnangul on terrorism jätkuvalt Eesti jaoks kauge probleem, kuid annab mõista, et kasvav terrorioht lääneriikides puudutab ka meid. Potentsiaalse ohuallikana nähakse üha enam üksikisikuid, kes on käinud Süürias või Iraagis võitlemas. Aastaraamat kinnitab, et Eestistki on mindud võitlema Lähis-Idasse. Selle teadmise taustal tasub tõsiselt mõelda, mida Eestist pärit inimeste osalemine võõrastes konfliktides tegelikult tähendab siinsele julgeolekule.
Välisvõitlejad kujutavad ohtu oma koduriikidesse naastes, kus neile võib olla ülesandeks antud terroriakti toimepanemine, nt. sünagoogi, kohviku, bussi või mõne muu avaliku koha ründamine. Kõik tagasitulnud võitlejad ei saa juhtnööre terroriakti korraldamiseks oma otsestelt ülemustelt, see võib olla omaalgatuslik jätk kogetud võitlusele. Samamoodi ei pruugi kõik potentsiaalsed terroristid olla ise Süürias või Iraagis käinud, vaid võivad kokkupuutes naasnud välisvõitlejatega radikaliseeruda ja selle väljendusena korraldada mõnes lääneriigis terroriakti.
Isegi kui Eesti tundub ebatõenäoline terrorismisihtmärk, siis tasub meeles pidada, et eestlasi elab palju võõrriikides, sealhulgas nt. suurlinnadest Londonis, Pariisis või Brüsselis, mis on atraktiivsemad sihtmärgid. Praxise andmetel on välismaal elavaid eestlasi hinnanguliselt 150 000–200 000 või siis ligikaudu 15% kogu maailma eestlastest.1 Kõige arvukamalt on eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, USAs ja Kanadas, mille seast eriti Rootsi on viimasel ajal potentsiaalse sihtmärgina silma paistnud. Probleem on laiem ning tasub arvesse võtta, et isegi kui naasnud välisvõitlejad ei plaani korraldada midagi oma koduriigis, siis võivad nad sealt alati liikuda edasi mõnda teise Euroopa riiki.
Välisvõitlejatest lähtuvat ohtu ei tasu ülehinnata. Ligi 20% välisvõitlejaid sureb lahingus või enesetaputerrorismi järel. Mõned ei tule üldsegi koju tagasi, vaid jäävad Süüriasse või Iraaki, või liituvad džihaadiga kuskil kolmandas kohas, nt. Somaalias või Liibüas. Kuivõrd džihaadiga liitumine on mingis mõttes kujunenud moeasjaks mõnedes Euroopa piirkondades, siis paljud lahkunud noored ei ole tegelikult enda jaoks läbi mõelnud, mis on džihaad ja mille nimel ISIL võitleb. Heaks näiteks on kaks Birminghamist lahkunud 22-aastast Briti noormeest, kes enne Süüriasse minekut ostsid endale raamatud Islam for Dummies (tõlkes “Islam võhikutele”) ja The Koran for Dummies (tõlkes “Koraan võhikutele”).2 Kuna tegelikkus ei vastata välisvõitleja ootustele pettutakse, kaovad illusioonid ja kodumaale naastes ei taha need inimesed enam džihaadiga siduda.3
Iseenesest ei ole välisvõitlejate probleem Euroopas uus, ka Iraagis ja Afganistanis osales Euroopast ja Ameerikast pärit välisvõitlejaid. Julgeolekuteenistustel on olemas kogemus, nüüd on vaja lihtsalt tegeleda suuremate minejate ja tagasitulejate arvuga. Hinnanguliselt on Süüriasse ja Iraaki suundunud vähemalt 3400 välisvõitlejat Lääneriikidest.4 KAPO raportist on näha, et ka Eestis ollakse Süüriasse ja Iraaki suundunutega kursis ning nende tegemistel hoitakse silm peal. Julgeolekuteenistuste töö muudab märksa kergemaks Euroopast lahkunud välisvõitlejate komme oma tegemistest sotsiaalmeedia kaudu märku anda, mille põhjal saab neid hiljem seostada ühe või teise terroristliku organisatsiooniga. Ka Eestist lahkunud välisvõitleja Sazanakovi laps on jäädvustatud propaganda videole.
Ometigi ei ole suudetud välisvõitlejatega seotud ohte efektiivselt neutraliseerida. Tagasi tulnud välisvõitlejatega tegeletakse Euroopa riikides erinevalt, kuid ideaalset lahendust ei ole siiani leitud. Taanis üritatakse neid ennekõike rehabiliteerida: aidata neil leida töö ja seeläbi uuesti ühiskonda integreerida. Prantsusmaal on terrorismi toetamine reaalne kuritegu ning selle eest võib vangi minna. Omamoodi irooniana levivad äärmuslikud ideed sageli just kinnipidamisasutustes. Vangis puutuvad radikaalsed islamistid kokku kriminaalidega, kes on nende ideede levikule heaks kasvulavaks. Nii Taanis kui ka Prantsusmaal muretsevad julgeolekuasutused, et nad ei jõua jälgida kõiki välisvõitlejaid ja inimesi, kellega naasnud välisvõitlejad tagasi tulles kokkupuutuvad. Institutsionaalne võimekus ei ole kasvanud minejate arvule vastavalt ja nii ongi probleem, et võitlejate tegevusel ja inimestel kellega nad kokku puutuvad ei jõuta silma peal hoida.
Lisaks kõigele on terroriorganisatsioone mitu. Charlie Hebdo rünnaku korraldajatest kaks, Kouachi vennad, vandusid truudust Al Qaedale ja nende autojuht, Amedy Coulibaly, Islamiriigile. Ainuüksi Süürias tegutsevad kõrvuti kaks äärmuslikku organisatsiooni: Al Qaeda Süüria haru Jabhat al Nusra ja ISIL (Islamic State of Iraq and the Levant, eesti keeles Iraagi ja Levanti Islamiriik). Neile lisanduvad veel välisvõitlejatele vähem atraktiivsed, ent potentsiaalselt siiski ohtlikud organisatsioonid nagu Boko Haram Nigeerias, Al Shabaab Somaalias, Taliban Afganistanis ja Pakistanis. Ukraina konflikt on erinev ning selle eesmärgid ja vahendid ei ole terrorismiga võrreldavad, kuid ka sinna on erinevatest Euroopa riikidest lahkunud välisvõitlejaid mõlemale poolele, kellega on vaja tegeleda. Hispaanias arreteeriti juba veebruaris kaheksa kodanikku, kes olid Ukrainas separatistide poole peal võidelnud.
Eestil puudub välisvõitlejatega tegelemisel varasem kogemus, mistõttu on viimane aeg töötada välja süsteem probleemiga tegelemiseks. Karistusseadustiku §237 tegeleb terrorikuritegudega, nende ettevalmistamise, toimepanemisele üleskutsumise, rahastamise ja toetamisega ning terroristliku ühendusse kuulumise, selle loomise, juhtimise või sinna liikmete värbamisega. Terrorikuritegu on sõnastatud väga üldiselt kui rahvusvahelise julgeoleku vastane, isikuvastane, elu või tervist ohustav keskkonnavastane või üldohtlik kuritegu.5 Sellise sõnastuse põhjal on väga raske kedagi süüdi mõista, sest eeldab, et julgeolekuinstitutsioonidel on konkreetseid tõendeid, et just see inimene on kindlalt lahingus osalenud ja kellelegi seeläbi viga teinud.
Jääb lahtiseks, mida tuleks teha välisvõitlejatega, kes ei ole võidelnud ISILi või Jabhat al-Nusra ridades, vaid on osalenud mõne väiksema organisatsiooni tegevustes. Süüria puhul on tegemist kodusõjaga, kus on keeruline määrata, milline grupeering on terroristlik ja milline mitte. Kodusõjas osalevaid Kurdistani piirkondlikku valitsust on Eesti riiklikult toetanud laskemoonaga ning eraldanud humanitaarolukorra leevendamiseks 70 000 eurot. Meie liitlane ja ISILi vastase koalitsiooni eestvedaja, Ameerika Ühendriigid, alustasid mais Assadi vastaste mässuliste välja õpetamist. Seega tasub mõelda, kuidas suhtuda välisvõitlejatesse, kes on osalenud Süüria kodusõjas näiteks kurdide või mõne muu väiksema rühmituse poolel.
Olgugi et Eestist läinud välisvõitlejate hulk on väike, tuleks vaadata inimeste lahkumise motivatsioone ja võtta kasutusele ennetavad meetmed. Samuti peaks põhjalikult läbi mõtlema, mida teha välisvõitlejate ja nende perekondadega, kui nad Eestisse tagasi tulevad. Praegu on lahtine, kas ja mis tingimustel on kolmanda riigi kodusõjas osalemine kuritegu või mitte. Kogu välisvõitlejatega seonduv probleemistik on Eestis läbi mõtlemata, aga arvestades keerulist poliitilist ja julgeoleku olukorda mitmes Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigis, ei kao julgeolekuoht niipea. On viimane aeg panustada mõelda läbi, kuidas me suhtume Eesti kodanikesse, kes võitlevad välismaistes konfliktides, millal see on aktsepteeritav, millal mitte, ja mis täpselt ning mille alusel karistatav on.
_____
1 Kirss, Laura. 2014. “Välismaal elavad eestlased kui kasutamata tööjõuressurss?”. Poliitikauuringute Keskuse Praxis väljaanne. No. 1/2014, http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2015/03/diasporaapoliitika.pdf (viimati külastatud 24.04.2015)
2 Robinson, Martin. 2014. “British Terrorists from Birmingham bought ‘Islam for Dummies’ book before traveling to Syria”. Daily Mail. July 8, 2014, http://www.dailymail.co.uk/news/article-2684714/I-tell-I-m-going-jihad-Lol-I-ll-arrested-What-British-terrorist-Birmingham-told-childhoodfriend-travelled-Syria-join-rebel-fighters.html (viimati külastatud 24.04.2015)
3 Byman, Daniel; Shapiro, Jeremy. 2014. “Be Afraid. Be A Little Afraid: The Threat of Terrorism from Western Foreign Fighters in Syria and Iraq”. Foreign Policy at Brookings. Policy Paper No. 34. November 2014, http://www.brookings.edu/~/media/research/files/papers/2014/11/western-foreign-fighters-in-syria-and-iraq-byman-shapiro/be-afraid–web.pdf (viimati külastatud 24.04.2015)
4 Rasmussen, Nicholas J. 2015. “Countering Violent Islamist Extremism: The Urgent Threat of Foreign Fighters and Homegrown Terror”. Hearing before the House Committee on Homeland Security February 11, 2015, http://docs.house.gov/meetings/HM/HM00/20150211/102901/HHRG-114-HM00-Wstate-RasmussenN-20150211.pdf (viimati külastatud 24.04.2015)
5 Karistusseadustik, https://www.riigiteataja.ee/akt/12851240 (viimati külastatud 04.05.2015)
