Rein Müllersoni raamat „Uue maailmakorra koidik“ järgib sissetallatud kaanoneid ja vastab suures osas punktidele, mida Moskva on maailmale mitmeid aastaid rääkinud. Eks ikka seda, kuidas Venemaale liiga tehti ja kuidas Lääs muudkui Ukrainasse tungis.
Esiteks Venemaa. Müllerson kirjutab, kuidas šokiteraapia ei töötanud Venemaal ja kõik oli seega vale. Mööngem, et oli šokiteraapia, kuid see ei piirdunud üksnes Venemaaga. Mina olen istunud ka mantlis 7-kraadises korteris ja mõelnud, mis edasi saab. Toonane peaminister Mart Laar kasutas ka šokiteraapiat. Aga sellest tuldi välja, mitte ei jäädud Venemaa kombel Läänt kiruma.
Müllerson toob Venemaa välispoliitika nõrkusena näite kunagisest Vene välisministrist Andrei Kozõrevist, kes ei olevat suutnud vestluses USA endise presidendi Richard Nixoniga defineerida ühtegi Venemaa huvi ja seega andnud Venemaa justkui ise alla. Müllerson “unustab” mainida, et Venemaal oli palju teisi, kes nii ei mõelnud. Edward Lucas on viidanud näiteks kaitseminister Igor Rodionovile, kes juba 1992 arvas, et Venemaa peab saama kontrolli Balti sadamate üle. Charles Cloveri raamatus (https://www.rahvaraamat.ee/p/must-tuul-valge-lumi-uue-vene-natsionalismi-t%C3%B5us/977181/et?isbn=9789949851201) näidatakse veenvalt, et Vene imperialism ei kadunud kuhugi ja suhteliselt napilt jäi puudu, et see oleks juba 1990. aastail võidule pääsenud.
Teiseks Ukrainast. Lääs on kogu aeg olnud Ukrainaga väga aeglane ja ettevaatlik. Mitte agressiivne, nagu arvab Müllerson. NATO ei tahtnud kindlasti Sevastoopolis baasi avada, siin kordab Müllerson ikka sõna-sõnalt Kremli. Ka Ukraina Oranži revolutsiooni ajal 2004. aastal oli Euroopa Liit väga aeglane jalgu alla võtma.
Krimmi ja Kosovo võrdlemisel pole mõtet pikalt peatuda – nentigem vaid, et Müllerson õigustab sõda Gruusia vastu väitega, et genotsiid (jah, jälle Kremli jutt) Lõuna-Osseetias tuli peatada. Mitte midagi sellest, et genotsiidile palju lähemal nähtus (mitte Moskva väljamõeldis) oli Kosovos 1999. aastal ja konflikti üritati enne mitu korda diplomaatiliselt lahendada.
Vast kõige „vängem“ ettepanek puudutab NATOt. Müllerson teeb ettepaneku NATO kui külma sõja igand laiali saata, küsides, miks peaks Venemaa Baltimaid ründama. Samal ajal viitab ta raamatu teises kohas Melose dialoogile (kuulus dialoog Thukydidese „Peloponnesose sõjast“, kus ateenlased õigustavad jõu kasutamist dialoogis meeloslastega), miks peaks selgeks tegema NATO vajalikkuse.
Raamat oleks ka justkui ajalooväline. Rahvusvaheline õigus on ikka lähtunud ajaloosündmustest. R2P ja universaalsed inimõigused ei tekkinud mitte üksnes külma sõja ajal, vaid juba otsese järelmine Teisest maailmasõjast, mis nägi holokausti (sellele on nüüd lisandunud kommunistlikud kuriteod).
Raamatu lõpuosa on parem – Müllerson tunnistab vajadust ka sekkuda siseasjadesse, kui peaks olema käimas genotsiid või inimsusevastased kuriteod oma rahva vastu. Ses mõttes jätab ta moraalile rahvusvahelises õiguses siiski mingi võimaluse. Hea muidugi, et Eestis ilmuvad ka kehtivast välispoliitilisest kaanonist erinevad vaated ja et on diskussioon, mis ei täida üksnes kellegi poliitilist agendat.
Tutvu raamatuga: http://www.tnp.ee/raamat/uue-maailmakorra-koidik/
