veebruar 8, 2017

Valgevene Venemaa vastu: lõimumise punane joon või võitlus suveräänsuse eest

Дмитрий Громаков.
Дмитрий Громаков.

Poliitiline kriis Minski ja Moskva suhetes, mis algas naftatülist ja kasvas üle avalikuks poliitiliseks vastasseisuks Euraasia majandusliidu tollikoodeksi allakirjutamisest keeldumisega, tõi väga selgelt ilmsiks lõimumisprotsesside “punased jooned”, mida Valgevene ei saa kuidagi ületada.

Poliitiline kriis Minski ja Moskva suhetes, mis algas naftatülist ja kasvas üle avalikuks poliitiliseks vastasseisuks Euraasia majandusliidu tollikoodeksi allakirjutamisest keeldumisega, tõi väga selgelt ilmsiks lõimumisprotsesside “punased jooned”, mida Valgevene ei saa kuidagi ületada.

Siinkohal võib eristada mitu võtmetähtsusega vastuolu, mis seisavad kriisi taga ja on selle põhjustanud:
1. Kahe maa majandusmudelite ja majandusarengu strateegia erinevus
2. Saavutatud lõimumise tase, millest edasi algab “ühtesulamine ja allaneelamine”
3. Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni liidu kaitseiseloom on vastuolus Kremli agressiivse poliitikaga, mis eeldab Euroopa Liidu ohutaseme suurendamist
4. Venemaa imperialistlik rahvuspoliitika, mille siht on nõukogudejärgse ruumi rahvuslike identiteetide allaneelamine ja unifitseerimine “vene maailma” strateegia raames, seisab vastuolus valgevene rahvusliku identiteedi säilitamise poliitikaga
Ent hoolimata kogu Minski ja Moskva erimeelsuste tõsidusest on Minski kindlasihiline liikumine ning ustavus liitlassidemetele Venemaaga sõlmitud rahvusvaheliste lepingute raames tõkked, mis hoiavad olukorra tervikuna Minski ja Venemaa informatsioonilise vastasseisu ning Lukašenkale avaldatava psühholoogilise surve piirides.

Liitlased või vasallid

Lukašenka avaldus, et “suveräänsust nafta vastu ei vahetata”, tõi päevakorda kogu Euraasia lõimimisprojekti tuleviku. Avalduse mõte seisnes ju selles, et kahe eri majandusmudeli – Valgevene “riigikapitalismi” ja Venemaa “riiklik-oligarhilise monopolismi” – lõimimisel on saavutatud piir. Venemaa majanduse ekstensiivne areng nõuab uusi “ühtesulamisi ja allaneelamisi”, samal ajal kui Valgevene ettevõtete intensiivne areng nõuab “uusi tehnoloogiaid ja pikaajalisi strateegiaid”. Venemaa tehnoloogiline nõrkus ühes talle omase, liitlaste arengut pärssiva “imperiaalse” poliitikaga on juba tõuganud Minskit aktiivsele tehnoloogilisele koostööle Hiinaga ning projekt Polonez näitas ilmekalt, et Lukašenka ei luba mingil juhul oma maad nurka lükata.
Lukašenka tõrksus Valgevene varade mahamüümisel on kutsunud esile Kremli äritiiva tõsise pahameele, mis ilmekalt väljendus naftaloos, nagu seda esitas Lukašenka. Tema arvates näitab see eksimatult “tsaari üksilduse” probleemi, kes on Gazpromi lobitöö survel sunnitud loobuma isegi omaenda antud sõnast.
Sel moel sõltub kogu Euraasia projekti saatus praegu venemaalaste võimest mõista kahe kategooria – liitlane ja vasall – erinevust. Päev hiljem oli Minsk sunnitud nentima, et on saavutanud oma “lõimumise” piiri, mille järel see muutub “ühtesulamiseks ja allaneelamiseks”.
Venemaa imperialistlik propagandamasin rakendati aktiivselt Lukašenka poliitika diskrediteerimiseks, sest Minski iseseisvuse ja partnerluse taotlused olid ebameeldiv üllatus Kremlile, kus seni oodati Minskilt “vasalliallumist”, mitte aga “partnerluse” taotlemist.

Suwałki koridor: NATO kaitse nõrk lüli ja Lukašenka kuldaktsia

Venemaa-Valgevene liidu kaitseiseloom ja Kremli agressiivne poliitika on olnud kui “kivi ja käärid”. Lukašenka saab väga hästi aru, et hoidumine Valgevene territooriumi militariseerimisest on otsustav tingimus, mille puhul lääs teda toetada võib. Kuni ta garanteerib Balti riike Poolaga ühendava koridori turvalisuse, seni on EL Valgevene suveräänsuse “loomulik” garant. Sel juhul toob igasugune Venemaa jõumeede Valgevene vastu kaasa Venemaa täieliku rahvusvahelise isolatsiooni ja Euroopa kiire koondumise ühise vaenlase vastu, kes ei suuda enam kuidagi varjata oma agressiivseid taotlusi.
Sellisel foonil on Minski liiga aktiivne ja sõltumatu välispoliitika kujunenud ohuks Venemaale, kes on tasapisi muutunud paariariigiks ja sunnitud suurendama enda ohtlikkust ELile. Minski läänesuunaliste kontaktide aktiivsuse kasv samal ajal Moskva-suunalise aktiivsuse langusega kutsub mõistetavalt esile kiivushoo Kremlis, kus taotletakse täielikku kontrolli igasuguse tegevuse üle oma mõjupiirkonnas.

Kahe maa, ühe rahva probleem

Olles lõimumise piiri maha märkinud, seisab Valgevene silmitsi probleemiga, kuhu tõmmata mentaalne piir kodanike teadvuses, kellele on viimased paarkümmend aastat aina korrutatud, et “valgevenelased ja venelased on üks rahvas”?
Kujunenud olukorras on Kremlil üsna tugev propagandistlik positsioon: Valgevenes lakkamata kedratav “rahvaste vendluse” ja “valgevene identiteedi Nõukogude juurte” teema annab Venemaal domineeriva imperialistliku ideoloogia tingimustes neile avarad võimalused seada kahtluse alla Valgevene riiklus tervikuna.
Terve rea nüüdisaja Valgevene “ideoloogide” seas levinud ja kinnistunud seisukoht, et valgevene identiteet kujunes Nõukogude perioodil, lõhub valgevene rahvusliku identiteedi aluseid ja süvendab seisukohta, et valgevenelased tõepoolest ongi venelased, kellega nad viimaks peavad taas liituma, elama ühes riigis ja ühiste reeglite järgi. Niisugusel juhul on Lukašenka režiim praegu rahvaste taasühinemise peamine takistaja. Sel moel on ideoloogiline kahe riigi, ühe rahva probleem kujunenud Lukašenka administratsioonile tõsiseks väljakutseks. Põiklemine Venemaa imperialistliku ideoloogia Skylla ja valgevene identiteedi kujundamise vajaduse Charybdise vahel ilma konfliktseid situatsioone sütitamata on Valgevene presidendi uuele pressiteenistusele ja ideoloogidele väga tõsine proovikivi.
Kujunenud olukorras on kaks peamist arengustsenaariumit:
1. Liitriiklik, kui Kreml tõepoolest hakkab Valgevenet pidama partneriks ja eh isegi usaldab oma läänepiiri kaitsmise Minskile. Sel juhul võime täheldada Valgevene relvajõudude tugevnemist Venemaalt saadava tehnika arvel, ilma et selle juures põhimõtteliselt tugevdataks Venemaa relvajõudude läänegrupeeringut. Lukašenka säilitab sealjuures tuntaval määral sõltumatu välispoliitilise kursi ning on sunnitud demonstreerima oma režiimi sisemist vastupidavust poliitilisel ja informatsioonilisel väljal toimuvate hübriidrünnakute tingimustes, tõestades maailmale võimet hoida vaos Venemaa militaristlike püüdlusi, samal ajal kui Venemaa demonstreerib arusaamist sellisest positsioonist ja austust Valgevene suveräänsuse suhtes.
2. Imperialistlik, kui Kreml suhtub ka edaspidi Valgevenesse kui vasalli ja nõuab täielikku allumist. Sellisel juhul võib kriis areneda poliitiliseks konfliktiks ning Minski ja Moskva avalikuks poliitiliseks vastasseisuks. Kriisi eskaleerumisel konfliktistsenaariumideks on võimalusi väga palju alates ähvardustest nõrgestada Lukašenka režiimi selgroogu kuni tema täieliku väljavahetamiseni loosungi all “üks rahvas, üks maa!”, millega kaasneks ühtlasi ka Venemaa relvajõudude läänegrupeeringu tuntav tugevdamine, et võtta täieliku kontrolli alla Valgevene relvajõud. Kõik see nõrgestaks tuntavalt NATO kaitsevõimet Suwałki koridori piirkonnas ja nõuaks Balti riikide märkimisväärset militariseerimist.
Otsuse, milline stsenaarium tegelikult teostub, peab nüüd langetama just Kreml ning seda, milline stsenaarium on Kremlile parasjagu kõige vastuvõetavam, saame kõige selgemalt välja lugeda Venemaa ajakirjanduse ja ametiisikute seisukohtadest.

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar