Valgevene tagasitoomine

Euroopa Liidu idapartnerluse tippkohtumisel Riias 21.-22. mail selgus, et kogu ELi naabrus- ja laienemispoliitika jääb kriginal toppama. Teataval määral on põhjuseks Venemaa sõda Ukrainaga, mis kujutab endast ELi idapartnerluse keskse tähtsusega riiki. Kuid sõltumata sõjast oli idapartnerlus juba isegi enne konflikti algust eri määral lagunemas või täiesti läbi kukkumas kõigis kuues partnerriigis.

Euroopa Liidu idapartnerluse tippkohtumisel Riias 21.-22. mail selgus, et kogu ELi naabrus- ja laienemispoliitika jääb kriginal toppama. Teataval määral on põhjuseks Venemaa sõda Ukrainaga, mis kujutab endast ELi idapartnerluse keskse tähtsusega riiki. Kuid sõltumata sõjast oli idapartnerlus juba isegi enne konflikti algust eri määral lagunemas või täiesti läbi kukkumas kõigis kuues partnerriigis.

Ühendriigid, kel on tõsine huvi kaitsta Euroopa rinderiike, tunduvat sellest hoolimata olevat strateegilises mõttes Euroopa idaosa suhtes üsna ükskõiksed. USA tunnustab täiesti loomulikult siin ELi juhtrolli, kuid selle tunnustamine ei pea iseeenesest veel tähendama piirkonna kustutamist oma strateegiliste prioriteetide hulgast, eriti kui on ilmne, et ELi juhtroll piirkonnas jätab institutsionaalsel tasandil tugevasti soovida.
Idapartnerluse kujundajad pidasid kogu oma pühendumisele vaatamata (millest pärast Euroopa Komisjoni vahetumist ning algsete kujundajate hulka kuulunud rootslaste ja poolakate lahkumist nagunii juba puudust tuntakse) ebapiisavalt silmas Euroopa idaosa iga riigi spetsiifilisi omadusi ja huve.
Praegu välja kuulutatud paus aitab kaasa partnerluspoliitika põhjalikule läbimõtlemisele – vähemalt juhul, kui paus jääb ikka ajutiseks. See nõuab idapartnerluse uues olukorras märksa enamat kui lihtsalt partneritele teatamist: “Püsige kursil!” (Carl Bildt, Project Syndicate, 20. mai) Kui arvestada, et partnerlus kujutab endast sisuliselt ELi pakkumist partnerriikidele, siis tuleb need pakkumised praeguses kuue-riigi-paketis lahti harutada ning kohandada iga partnerriigi vajadustest lähtuvalt.
Lisaks peavad ELi institutsioonid ja (vähemalt) mõjukate liikmesriikide valitsused tõsiselt kaaluma, mida õieti tähendab partnerluspoliitika edu. Valgevenet ja Aserbaidžaani on sageli peetud idapartnerluse probleemseteks riikideks kitsalt mõistetud poliitilise demokraatia kriteeriumi alusel. Ometi on Valgevene ja Aserbaidžaan tegelikult kuuest ELi idapartnerluse riigist kõige edukamad, kui arvestada kõigi riikliku ülesehituse ja sotsiaalmajanduslike kriteeriumidega (vt tagapool). Nende edu muutis võimalikuks täidesaatva võimuga presidendiameti olemasolu, nagu võis näha ka Gruusia puhul enne 2012. aastat (mille edu on näidanud ka see, et Ukraina on palganud endale Gruusia reformaatoreid). Samal ajal Moldova, mida 2012.-2014. aastal kiideti idapartnerluse “eduloona”, on parlamentaarsete koalitsioonivalitsuste tingimustes riigivalitsemisega peaaegu ummikusse jõudnud (seda võib võrrelda Ukraina 2005.-2013. aasta segavormilise valitsemisviisi tulemustega).
Nii Brüssel kui ka Washington on pikka aega tõstnud Valgevene esile kui riigi, mille vastu rakendada ostrakismi ja sanktsioone. Üle kümne aasta kestnud sanktsioonide järel on mõneti irooniliselt Brüsseli ja Washingtoni sanktsiooninimekirjades rohkem Valgevene ametiisikuid ja ärimehi kui Venemaa omi pärast Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu. Ainuüksi ELis on musta nimekirja sattunud üle 200 Valgevene ametiisiku ja umbes 20 ettevõtet. Sanktsioonide selgeks õigustuseks on kolm Valgevene vangi, kes on liigitatud poliitilisteks. EL on jätnud Valgevene ilma enamikust tulust, mida idapartnerlus võiks tuua.
EL hakkas oma ostrakismipoliitika muutmise peale mõtlema juba enne Riia tippkohtumist peamiselt Valgevene Balti naabrite Leedu ja Läti survel. USA on hakanud samuti selles suunas nihkuma. Aga just Baltimaade pealinnades mõisteti enne teisi, et isolatsiooni- ja sanktsiooniaastakümme a) ei ole suutnud “edendada demokraatlikke muutusi” Valgevenes, b) on alahinnanud president Lukašenka valitsuse ühiskondlik-poliitilise baasi stabiilsust ja riigi suveräänsusest huvitatud uue eliidi ühtekuuluvust, c) on Valgevene isoleerimise asemel hoopis võõrandanud Lääne ja Valgevene nii riigi, eliidi kui ka ühiskonna tasandil, d) on õõnestanud Valgevene suutlikkust säilitada oma suveräänsust Venemaa suhtes, eirates täielikult Minski sellesuunalisi püüdlusi, ning e) on jätnud igati arvestamata Valgevene keskse asukohaga Kesk-Euroopas, kes seeläbi võib olla kas de facto neutraalne puhverriik, mis kaitseb Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja Ukrainat, või siis hoopis Vladimir Putini uue Venemaa ründe-eelpost.
Ometi on ilmne, et igasugune Lääne poliitika ümbermõtestamine väldib konkureerimist Venemaaga. ELi mõttepaus (vt eespool) võib viimaks kaasa tuua nurjunud poliitikast loobumise ja keskendumise praktilise koostöö küsimustele Valgevenega. See võib tuua märgatavat tulu nii Valgevenele kui ka ELi ja Valgevene suhetele. Valgevene poolt on selleks eeldused igatahes olemas.
Valgevene on poliitiliselt ja ühiskondlikult ELi idapartneritest kõige stabiilsem. Võrreldes Moldova või Georgiaga, rääkimata juba Ukrainast (nii Maidani-eelsest kui ka -järgsest), isegi võrreldes Venemaaga tundub Valgevene nagu stabiilsuseoaas. See on ainuke ELi idapartner, kes kontrollib täielikult oma territooriumit ja piire (Armeenia seda väita ei saa, sest okupeerib Aserbaidžaani territooriumit ja on lakkamatult segatud sealsetesse kokkupõrgetesse).
Valgevene on riik, kus on kogu aja püsinud valitsejate ja valitsetavate mitteametlik ühiskondlik leping. ÜRO viimaste aastate inimarengu indeksi ja sotsiaalse arengu indeksi alusel seisab Valgevene idapartnerluse riikide seas esikohal SKP kasvu, majandusliku ja ühiskondliku stabiilsuse, kuritegevuse ja korruptsiooni madala taseme, vägivalla ja terrori puudumise poolest. Riigis pole teadaolevalt “oligarhe” ning eliit ei paista seal silma ülbitseva tarbimisega. Eliidi järeltulijad valivad endale tavaliselt mõne laialt levinud elukutse. Valgevene nimetab ennast sotsiaalse orientatsiooniga riigiks. Avaliku arvamuse uuringud näitavad Valgevene kodanike suurt rahulolu eluga, eriti kui võrrelda teiste idapartnerluse riikide elanikega (EU Neighborhood Barometer, 2012-2014).
II
Kuulumine Venemaa juhitavasse Euraasia Majandusühendusse (EMÜ) on andnud Valgevenele teatavas mõttes poliitilise kindlustuse Venemaa suhtes. See hõlmab Venemaa stabiilseid nafta ja gaasi tarneid tubli allahindlusega, kriisivastaseid ja vääringu stabiliseerimiseks mõeldud laene, Valgevene toodete teoreetiliselt vaba pääsu kvaliteedilt võrreldavale Venemaa turule ning võimalusi luua majanduslikke otsesidemeid Venemaa oblastite ja vabariikidega.
Niisugused erilised majanduslikud suhted on kahepoolsed, ulatuvad kaugele EMÜ loomise eelsesse aega ning jätkuvad põhimõtteliselt väljaspool selle mitmepoolset koostööraamistikku. Kuid EMÜ raames sõlmitud mitmepoolsed kaubanduslepingud muudavad Venemaal raskemaks rakendada Valgevene suhtes diskrimineerivaid meetmeid mis tahes poliitilisel või kaubanduslikul kaalutlusel. Või kui teisiti öelda: sellest mitmepoolsest koostöövormist eemalejäämine oleks jätnud Valgevene üpris kaitsetuks Venemaa võimalike meetmete ees kahepoolsetes suhetes nii majanduslikult kui ka isegi poliitiliselt.
Kõiki asjaolusid kaaludes on Valgevene jaoks esmane põhjus selle Venemaa mõju all oleva koostöövormiga liituda majanduslik kasu, mitte sund. Pealegi on Lääne ostrakism ja finantsabi puudumine muutnud Minskile lihtsalt mõeldamatuks jääda väljapoole Euraasia Majandusühendust. Võimalik suhete soojenemine Läänega, mis võib praegu terendada, ei mõjuta Valgevene huvi ja soovi osaleda EMÜ tegevuses. Ometi peab Minsk väga hoolikalt kaaluma suhete soojenemist Läänega, et olla võimeline säilitama samal ajal stabiilsed suhted Venemaaga. Välisminister Uladzimir Makei sõnas hiljaaegu Moskvas, et Valgevene valitsus seisab vastu igasugustele katsetele muuta Euroopa Liidu idapartnerlus Venemaa vastu suunatud programmiks (Belaspan, 8. juuni).
Ent ka Euraasia koostööformaadis järgib Valgevene oma riiklikke huve riigi suveräänsuse ja avatud kaubanduse mõttes EMÜsse mittekuuluvate riikidega. Neis küsimusis lahkneb Minski seisukoht Moskva omast. Nii on Valgevene seisnud vastu EMÜ ühise või ühtse vääringu kehtestamisele. Lisaks kaupleb Valgevene jätkuvalt Moldova, Georgia ja Ukrainaga (isegi püüab kaubavahetust suurendada), ehkki Moskva on viimastel aastatel seadnud kaubavahetusele nende riikidega piiranguid. Selles osas on EMÜsse kuuluvad Valgevene ja Kasahstan ühel meelel.
Tulevikku vaadates tundub, et Venemaa võime säilitada Valgevenega harjumuspäraseid spetsiaalseid majandussuhteid on üpris kaheldav. Lääne Venemaa-vastased sanktsioonid ja naftatulude kahanemine – mõlemad teadmata kestusega tegurid – raskendavad Venemaal Valgevenele laenude andmist või soodustatud tingimustel oma turule pääsemise võimaldamist. Alates eelmisest aastast on Moskva ja Minsk naasnud oma vääringute traditsioonilise konkureeriva devalveerimise juurde, üritades seeläbi saavutada kodumaistele tootjatele maksimaalset tulu teise arvel. Siiski, sõltumata neist ajutistest teguritest (vt eespool) peaks Venemaa kuulumine Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) aegamisi kasvatama Venemaa turu konkurentsivõimet ja muutma Valgevene toodetel seal konkureerimise palju raskemaks (välja arvatud EMÜ raames kindlustatud soodustingimuste alusel).
Kui jätta arvestamata majanduslik sõltumine Venemaast, on Minsk selgelt astunud Euroopa idaosa konfliktide asjus Moskvast erinevale positsioonile. Neis ja muudes nendega seotud küsimustes on Valgevene presidendil Aljaksandr Lukašenkal aastaid olnud ühesugune (“põhimõtteline”) seisukoht. Pärast Venemaa 2008. aasta sõda Georgiaga seisis president Lukašenka edukalt vastu Moskva nõudmistele “tunnustada” Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. Valgevene valitsus avas oma turu Moldova veinidele ja põllumajandussaadustele pärast seda, kui Venemaa oli Moldova destabiliseerimise eesmärgil oma turu neile toodetele sulgenud.
Lukašenka ja Valgevene valitsus on pidanud Ukraina Maidani-järgset juhtkonda algusest peale legitiimseks – erinevalt Venemaast, kes vaidlustas 2014. aastal kohe Ukraina juhtkonna legitiimsuse ja seab seda kahtluse alla õieti tänini. Lukašenka osales president Petro Porošenko ametisse pühitsemisel Kiievis 2014. aasta mais ning reageeris igati rahuldavalt USA soovile jätkata kaubavahetust Ukrainaga, kuigi Venemaa on omalt poolt seda piiranud. Pärast seda, kui Lääs kehtestas praeguseni käiva sõja tõttu Venemaa vastu sanktsioonid, on Valgevene tõrkunud liitumast Venemaa kehtestatud vastusanktsioonidega Lääne suhtes. President Lukašenka mitte ainult ei keeldunud minemast 9. mail Moskvasse tähistama Teise maailmasõja lõppu, vaid võttis Minskis vastu USA sõjaväeorkestri ning rõhutas oma kõnes selle sündmuse sümboolset tähendust.
Lukašenka on korduvalt toonitanud, kui oluline on tagada Ukraina territoriaalne terviklikkus. 2014. aastal kritiseeris ta korduvalt ja avalikult Kiievit Krimmi poolsaare vastupanuta loovutamise eest. Kuid selle seisukoha jätkuna on Lukašenka arvamusel, et Kiiev on de facto Krimmi ise ära andnud. Minski ametlik seisukoht selles küsimuses on mitmetahuline. Valgevene ei tunnusta Krimmi annekteerimist Venemaa poolt, kuid on ometi vastu seisnud Venemaa “Krimmi ebaseadusliku annekteerimise” hukkamõistmisele nii ÜRO Peaassambleel kui ka ELi idapartnerluse Riia tippkohtumise deklaratsioonis (BNS, 20.-22. mai).
III
President Aljaksandr Lukašenka poliitika kujutab endast heatahtlikku neutraliteeti, mis kaldub käimasolevas Venemaa-Ukraina sõjas toetama Ukrainat. Valgevene diplomaatia ja kaubanduspoliitika on nii kaldu Ukraina poole, kui on võimalik ilma Venemaad välja vihastamata. Ukraina on Lukašenka kursi pärast tänulik, Lääne diplomaatia hindab seda ja Venemaa ei väljenda rahulolematust. Valgevenest on kujunenud vastastikku vastuvõetav koht, kus pidada rahvusvahelisi läbirääkimisi Venemaa-Ukraina konflikti lõpetamiseks. See nõndanimetatud Minski protsess on toonud Valgevene pealinna nii Venemaa kui ka Lääne-Euroopa tippjuhte ja -diplomaate.
Paralleelselt on käivitunud “kaherajaline” protsess, mida nimetatakse Minski dialoogiks. Selle eesmärk on luua Euroopa, USA ja Venemaa osavõtul arutlusplatvorm, mis käsitleb Valgevene rolli tänapäeva rahvusvahelises süsteemis ja riigi arengu ees seisvaid valikuid.
Valgevenel puudub riiklik ideoloogia. Ideologiseeritud Lääne diplomaatia on külmutanud suhted selle riigiga juba peaaegu kahekümne aasta vältel. Nüüd on Lääs hakanud vaikimisi tunnistama senise poliitika läbikukkumist ning mõtlema selle võimaliku muutmise peale. Samal ajal on Venemaa tuline hingus Euroopa idaosa kohal hakanud sulatama Lääne ja Valgevene suhetes seni valitsenud jäist õhkkonda.
Lääne ostrakismi tingimustes on Valgevenel olnud viimastel aastatel aina raskem säilitada de facto neutraliteeti. Sõna “isolatsioon” ei iseloomustaks Lääne poliitikat õigesti. Tegelikult on see surunud Valgevene Venemaast üha tugevamasse majanduslikku sõltuvusse, mis omakorda on nõudnud tihedamaid sõjalisi sidemeid. Kuid hoolimata ametlikust liidust Venemaaga on Valgevene põhimõtteliselt püsinud neutraalsena ja üritab, nii palju kui võimalik, seda ka edaspidi teha. President Lukašenka on seda demonstreerinud nõndanimetatud positiivse neutraliteediga Ukraina suhtes praeguse Venemaa-Ukraina sõja ajal.
Sisuliselt kaitseb Valgevene territoorium Lätit ja Leedut lõunast, Poolat idast ja Ukrainat loodest, kindlustades tegelikult Ukraina tagala sel suunal. Valgevene, tema naabrite ja naabrite lääneliitlaste ühises huvis on tagada, et Valgevene de facto neutraliteet kuidagi ei nõrgeneks. Samal ajal on usutav, et Venemaa püüab just sellist nõrgenemist saavutada, kasutades ära Minski majanduslikku sõltuvust.
Euroopa Liidu käes on parimad võimalused aidata Valgevenel säilitada õigus iseseisvalt strateegilisi valikuid langetada. ELi mitmekesised pehme jõu vahendid, sealhulgas ELi rahastatud moderniseerimisprojektid ja investeeringud, oleksid võinud ja võivad veel praegugi edukalt võistelda Venemaa suutlikkusega sundida majandushoobade abil Valgevenet strateegilistele järeleandmistele. Kuid Brüssel ja Washington jätsid selle mänguvälja puhtalt Moskvale, süvendades hülgamist majandussanktsioonidega Valgevene vastu ja personaalsete sanktsioonidega terve rea Valgevene ametiisikute vastu (see tähendab just selle klassi vastu, keda on vaja toetada riikliku suveräänsuse kindlustamiseks). Kõik need sanktsioonid pidanuks edendama Valgevenes inimõigusi ja demokraatiat ning mõnikord ka nõrgestama valitsust.
Lõppkokkuvõttes hakkas sanktsioonide kaotamine sõltuma kõigi nende isikute vabastamisest, keda karistati 2011. aastal valimiste järel puhkenud rahutuste tõttu. Algsest enam kui kahekümnest inimesest on seni veel vanglas kolm, kes kõik võivad saada presidendilt armu, kui nad seda paluvad (nagu tegi enamik tänaseks vabastatuid). Võimud võivad muidugi riiklikes huvides nad erilist kära tegemata ka ühepoolselt vabaks lasta, et ummikseisust välja pääseda. Nende vabastamine on “absoluutne nõue” ELi sanktsioonide tühistamiseks ja üldiste suhete elavdamiseks, nagu kinnitavad EL ja USA.
2014. aasta novembris ametisse astunud Euroopa Komisjon ei ole kuidagi pidanud seda kümnenditagust sanktsioonipoliitikaks enda omaks, aga ta ei ole ka pääsenud selle seatud piirangutest. Uus komisjon kavatseb ette võtta ELi idapartnerluse ning kõigi selles osalevate riikide ja ELi suhete põhjaliku poliitilise läbivaatamise. Vähemalt mõned ELi mõttekojad on välja pakkunud palju küpsema ja loovama Euroopa Liidu poliitika, mis aitaks tugevdada Valgevene suveräänsust, riigivõimu suutlikkust ja majanduslikku tugevust eriti Venemaa suhtes (cer.org, 10. aprill).
Minski vaatenurgast peaks Brüsseli poliitika läbivaatamise tulemusel paika pandama ühised huvid ning seejärel taotlema nende järgimist lahus ELi “demokraatia edendamise” eesmärgist. Venemaa geopoliitilise revanšismi tont heidab kogu sellele debatile sünget varju, ehkki Minskis ega isegi Brüsselis ei taheta seda avalikult tunnistada. Valgevene valitsus loodab, et tihedamad sidemed ELiga vähendavad Valgevene sõltuvust Venemaast. EL leiab kahtlemata julgustust Minski seisukohast, et võimalik lähenemine peaks toimuma järkjärgult ja ettevaatlikult, et vältida Venemaa majandusliku kättemaksu ohtu Valgevenele või Lääne ja Venemaa võitluse puhkemist Valgevene pärast.
Minsk loodab, et ELi poliitika läbivaatamise järel luuakse ELi ja Valgevene suhete normaliseerimise huvides nõndanimetatud teekaart, mis käsitleks nii kahepoolseid suhteid kui ka koostööd ELi idapartnerluse raames. Tõhusa tulemuse nimel peavad eri sektorite programmid tuginema ELi ja Valgevene ühisele panusele. Niisugune ühise vastutuse põhimõte, mis iseloomustab ELi koostööprogramme enamiku partnerriikidega, peaks kehtima ka Valgevene suhtes, asendades senised Minskile tehtud võta-või-jäta-tüüpi pakkumised.
Samuti tundub, et Brüsselil oleks ammugi aeg kasutada suhetes Valgevenega põhimõtet “rohkema eest rohkem” (parema valitsemise eest rohkem ELi hüvesid). Seni on EL oma hüved sidunud kitsalt demokraatiakriteeriumiga. Kuid Brüsselil oleks igati mõistlik võtta aluseks hoopis ÜRO inimarengu ja sotsiaalse arengu indeksid. Valgevene on nende indeksite põhjal ELi idapartnerluse riikide seas selgelt esirinnas.
IV
Valgevene majandusliku sõltuvuse vähendamiseks Venemaast ja Valgevene ühiskonna põhijõududeni jõudmiseks on Euroopa Liidu käsutuses hulk mittepoliitilisi vahendeid. ELi võimuses on näiteks järgmised asjad: koostöös Euroopa finantsteenuste süsteemiga aidata kaasa Valgevene miljardi dollari suuruse rahvusvahelise võla refinantseerimisele; nõustuda Minski ettepanekuga ühtlustada ELi ja Valgevene digitaalturg; uurida võimalusi, kuidas Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ning Euroopa Investeerimispank saaksid Valgevenele laenu anda ja sinna investeerida; edendada ELi-Valgevene “liikuvuspartnerlust” ELi viisanõuete leevendamise kaudu Valgevene kodanikele. Üks oluline samm astuti 15. mail, mil Valgevene liitus Euroopa kõrgharidusruumi ehk Bologna protsessiga.
Ühendriikide poliitikat Valgevene suhtes ei ole seniajani kooskõlastatud strateegilise raamistikuga, mis puudutab Euroopa idaosa või NATO vahetut naabrust. Tegelikult on USA puhul poliitika aseaineks saanud sanktsioonid koos nõndanimetatud demokraatia edendamisega, mis on tuginenud (nagu nüüd vaikimisi tunnistatakse) äärmiselt kehvale arusaamisele Valgevene sisemistest ja välistest oludest.
2011. aastal Washington siiski soovis ja saigi president Aljaksandr Lukašenka toetuse nõndanimetatud põhjapoolsele jaotusvõrgule, mis aitas USAl ja NATOl suunata relvi ja varustust Afganistani ja sealt välja. Valgevene valitsus koostöös USA ja mõne NATO riigiga korraldas kahesuunalise liikumiskanali, milleks kasutati Valgevene raudteid. Meritsi Leetu jõudnud sõjaline varustus liikus läbi Valgevene, jõudes viimaks Afganistani, ning samal ajal liikus Afganistanist äratoodav varustus (sealhulgas “surmav”) vastupidises suunas, läbi Valgevene Leetu ja sealt viimaks Lääne-Euroopasse ja USAsse. Nii Washington kui ka Minsk korraldasid selle mahuka ettevõtmise äärmise diskreetsusega, vältides poliitilisi mullistusi USAs ja rahulolematust Venemaal. Minsk ei ole kunagi avalikult kinnitanud osalemist selles operatsioonis, mis eeldatavasti kestis 2014. aastani. Aga kui kaua see ka ei kestnud, oli USA huvi põhjapoolse jaotusvõrgu vastu juba loomu poolest lühiajaline.
USA viimaste aastate eesmärkide hulka on kuulunud ka Nunni-Lugari ühise ohtude vähendamise programmi rakendamine Valgevenes, kuhu on toodud turvalisele hoiule rikastatud uraani. Valgevene valitsus on nende sihtide saavutamiseks teinud USAga igakülgset koostööd. Kuid needki on olnud kitsalt piiritletud ja äärmiselt konkreetsed eesmärgid, mida ei ole seotud piirkondliku poliitika kontseptsiooniga (mida Washingtonil paraku seniajani polegi).
Ei Ühendriigid ega NATO asunud toetama Minski ettepanekut luua Valgevenes ühine keemia- ja radioloogilise relva vastase võitluse õppekeskus ning jäid külmaks ka muudele ettepanekutele, mis oleksid andnud sisu NATO-Valgevene partnerlusele. Selle asemel on allianss 2011. aastast poliitilistel põhjustel külmutanud partnerlussidemed Valgevenega. Niisugust käest lastud võimalust ei pruugi enam tükk aega uuesti tekkida. Venemaa sõda Ukrainaga ja üldine sõjakus ei tundu praegu kuidagi soodustavat NATO-Valgevene suhete mis tahes positiivses suunas arenemist. Kumbki pool ei soovi provotseerida kergesti provotseeritavat Venemaad.
Kuid Venemaa avalik Lääne-vastasus ja piirkonnas viljeldav ekspansioonipoliitika on ajendanud Washingtoni ja Minskit alustama uut diplomaatilist dialoogi, mis peaks puudutama mõlema poole ühiseid murekohti. Kui hiline ja aeglane (jäädes isegi praegu maha piirkonna sündmuste arengust) see ka ei ole, kinnitab niisugune algatus ometi, et USA ei soovi enam rakendada Valgevene suhtes senist ostrakismi. Dialoog käib siiski valdavalt diplomaatide tasandil (vastavalt abiriigisekretäri asetäitja ja ministeeriumi osakonnajuhataja) ning eesmärgid paistavad esialgu väga tagasihoidlikud. Sellega isegi ei püüta suhteid “normaliseerida”, ka diplomaatiliste suhete täielik taastamine ei ole veel kõne all. Ometi peetakse dialoogi edasi ja sammud, kui väikesed nad ka ei oleks, liiguvad praktilise koostöö suunas, mis tasapisi võib viia ka millegi suuremani.
Neist väikestest sammudest ehk palju olulisem, aga avalikkuse silme eest varjul, on Washingtoni ja Minski võimalus leida ühine keel strateegilises ja ohuhinnangus, mille on põhjustanud Venemaa sõjakus Euroopa idaosas. Mõneti sellele vihjates nentis Lukašenka hiljaaegu: “Mina ei ole enam “Euroopa viimane diktaator”. Siin on minust pisut hullemaidki diktaatoreid, kas pole?” (Bloomberg, 2. aprill)
2014. aasta septembris peeti New Yorgis kõigi aegade esimene Valgevene-USA investeerimisfoorum, kus osales ka Valgevene tollane peaminister Mihhail Mjasnikovitš. Washington ja Minsk on arutanud oma saatkondade (mida praegu juhivad asjurid) koosseisu suurendamist. 2015. aasta mais pidasid USA ja Valgevene diplomaadid Washingtonis inimõigustealase dialoogi esimese vooru, mille siht on minna kõvahäälsetelt vastastikustelt süüdistustelt üle rahulikule ja ausale dialoogile muret tekitavates küsimustes. Kui Valge Maja pikendas 10. juunil oodatult president Lukašenka ja veel üheksa valgevenelase suhtes kehtestatud sanktsioone veel aasta võrra, reageeris Minsk lepitaval toonil. Mainides “Valgevene-USA suhete hiljutist soojenemist”, nentis välisministeerium, et “oleks ebamõistlik loota kõigi vastuolusid tekitavate teemade lahendamist üleöö”, ja avaldas lootust, et “Valgevene ja USA keskenduvad sellele, mis neil on ühist, mitte sellele, mis neid lahutab” (Belaspan, 11. juuni).
Minski arvates peaksid sellised ühisjooned lõpuks tagama toetuse Valgevene riiklikule iseseisvusele ja suveräänsusele. Ühendriikide ja Euroopa Liidu sünergia on stabiilsuse ja õitsengu kindlustamisel piirkonnas hindamatu väärtusega, lausa hädavajalik mis tahes edukate reformide läbiviimiseks (ilma igasuguse kahtluseta oleksid sellega nõus Ukraina ja Moldova). Valgevene valitsusasutustel, kohalikel omavalitsustel, kaubanduskodadel, kutseorganisatsioonidel ja ülikoolidel on koostööks oma USA ja Euroopa partneritega avarad võimalused. Valgevene on Ida-Euroopa riikidest kõige rohkem kannatanud provintsistumise ja kultuurilise isoleerituse tõttu Läänest. See kahjustab kaugemale vaadates riiki märksa enam ja tõsisemalt kui konkreetsete liidrite poliitiline isoleerimine. Lühemas perspektiivis aga nõrgestab mõlemat laadi isolatsioon Valgevene võimet tulla toime üha suurema probleemiga, mille nimi on Venemaa.