Oma arvamusloos netiväljaandes EUObserver vaidleb Poola analüütik Martin Miecelski nendega, kelle arvates aitaks Euroopa Liidu populaarsust kasvatada pressiesindajate arvu suurendades. Ning sellega, et liikmesriikide valitsused võiksid endale võtta Euroopa Liidu promomise rolli, mitte jätta seda üksnes Euroopa Liidule endale.
Oma arvamusloos netiväljaandes EUObserver vaidleb Poola analüütik Martin Miecelski nendega, kelle arvates aitaks Euroopa Liidu populaarsust kasvatada pressiesindajate arvu suurendades. Ning sellega, et liikmesriikide valitsused võiksid endale võtta Euroopa Liidu promomise rolli, mitte jätta seda üksnes Euroopa Liidule endale.
Miecelski arvab, et liikmesriigid seda rolli enda peale ei võta. Ta kirjutab, et liikmesriigid asetavad oma huvid ettepoole Euroopa Liidu omadest ja seega pole oodata rahvusliku eliidi kampaaniat Euroopa Liidu nimel. Veelgi enam, kirjutab Miecelski, nüüd, kui mitmed äärmusparteid on tulnud võimule just euroskeptitsimi loosungi all, on neilt Euroopa Liidu promomist oodata väga naiivne.
Ent olukorrale on ka lahendus. Miecelski toob positiivse näitena 200 000 inimesega meeleavalduse Varssavist, mis toetas Poola Euroopasse jäämist. On ju praegune Poola valitsus astunud samme, mida mõistetekse just Euroopast eemaldumisena.
„Säärane efekt sellisel kujul ehk massid nõudmas tagasi Euroopa identiteeti, pole midagi sellist, mida Euroopa Komisjoni pressiesindajad mistahes hulgal talk-šõudel võiksid saavutada. Ja see on just midagi sellist, mida Euroopa Liit vajab,“ kirjutab Miecelski.
Tema arvates lahendavad kodanikuühiskonna rühmad Euroopa Liidu toetamise küsimuse, luues niiviisi kasvulava Euroopa Liidu populaarsuse tõusuks.
Hea, et Miecelski muretseb Euroopa Liidu toetuse pärast. Ometi ei pruugi Varssavis peetud hiigelmeeleavaldus ja kodanikuühiskonna tegevus olla imerohi Euroopa Liidu toetuse suurendamiseks.
Miks? Esiteks Euroopa Liit ise. On raske toetada midagi, mis ei suuda langetada kiireid otsuseid ega tegutse otsustavalt. Muidugi, osaliselt on see kinni ka liikmesriikide tahtmatuses oma pädevust Euroopa Liidule loovutada. Ent ikkagi tekib küsimus, kuidas toetada näiteks Euroopa Komisjoni ümberpaigutamiskava kvootide alusel. See pole tänini tööle hakanud.
Teiseks eeldab Miecelski, et kodanikurühmad toetavad automaatselt Euroopa Liitu. Ent koos äärmusparteide tõusuga on tekkinud ka kodanikurühmad, mis on nende parteide tekitatud või on vähemalt parteidega samadel seisukohtadel. Euroopa on näinud ka meeleavaldusi immigrantide vastu ning sotsiaalmeedias levivad netiküljed, mis just Euroopa identiteeti väga ei toeta.
Kolmandaks aimub Miecelski artiklist – ehkki ta ise võibolla nii ei mõelnudki -, et üksnes meeleavaldused on Euroopa Liidu toetuse aluseks. Ent meeleavaldus lõpeb ja inimesed lähevad laiali. Mis siis juhtub?
Seega on vaja pidevat kommunikatsiooni Euroopa Liidu osas. Idablokis elanud inimesed saavad üldiselt aru, kui midagi on propaganda ja neile tahetakse midagi pähe määrida. Käsu korras millegi poolt olemine ei ole õige lähenemine.
Euroopa Liit peaks asjadest ilustamata rääkima. Kindlasti ei saa jääda lootma rahvusriikidele, sest siis muundub sõnum millekski, mis jätab Euroopa Liidu varju ja tõstab liikmesriike esile. Nii on näiteks läinud euroraha kasutamisega. Kui avatakse euroraha abil valminud uus objekt, tõttavad seda avama liikmesriigi poliitikud ja Euroopa Liit kaob kuhugi ära. Jõuline sõnum otse kodanikele on kindlasti Euroopa Liidu võimalus kodanike usaldust kasvatada.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 23.09.2016.
