Vaherahu rasked küsimused

Võibolla tähendab eile saavutatud Ukraina relvarahu kõige positiivsemaid uudiseid kriisipiirkonnas elavatele tsiviilisikutele. Ei ole just kõige meeldivam mõelda, et igal hetkel võib Sind tabada mingisugune lõhkekeha, olgu selleks siis mürsk, miin või kuul. Sõjategevuse lõppemine annab võimaluse toimetada kohale ka humanitaarabi, missuguses punktis vaherahule jõudnud pooled kokku leppisid.

Võibolla tähendab eile saavutatud Ukraina relvarahu kõige positiivsemaid uudiseid kriisipiirkonnas elavatele tsiviilisikutele. Ei ole just kõige meeldivam mõelda, et igal hetkel võib Sind tabada mingisugune lõhkekeha, olgu selleks siis mürsk, miin või kuul. Sõjategevuse lõppemine annab võimaluse toimetada kohale ka humanitaarabi, missuguses punktis vaherahule jõudnud pooled kokku leppisid.

Ent põhiküsimus on ikkagi selles, kas Minskis alla kirjutatud vaherahu on sissejuhatus laiemale rahulepingule ja niiviisi ka Ukraina edasisele tulevikule. Või on tegemist aja võitmisega, et hiljem taas sõjategevust alustada?
Selles mõttes on ajaloo üks kõige kurikuulsamaid lepinguid Müncheni 1938. aasta leping, millega lääneriigid müüsid Tšehhoslovakkia Hitlerile. Poliitilise naiivsuse võrdkujuks on saanud Briti peaministri Neville Chamberlaini poolt Londonis rahvamassidele näidatud leping ja rõõmustamine rahu üle. Kuid sõna otseses mõttes vaherahulepingud on kestnud aastakümneid – näitena võiks tuua Jaapani ja Nõukogude Liidu vaherahulepingu, mis on nüüd laienenud Venemaa peale.
Meedia teatel Ukraina president Petro Porošenko ülemäära suurt rõõmu vaherahu üle ei näidanud. Eks mõlgu temal ja ilmselt paljudel teistelgi meeles sarnane vaherahu eelmise aasta septembrist, mis püsis vaid mõne päeva.
Veidi kummaline oli ka vingerdamine vaherahule alla kirjutamisega. Minskis olid kohal Venemaa president Vladimir Putin, Ukraina president Petro Porošenko, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Prantsusmaa president Francois Hollande ja peremees, Valgevene president Aleksandr Lukašenka. Kas me näeme nende nimesid vaherahulepingul?
Õige vastus on „ei“. Vaherahulepingule on alla kirjutanud OSCE esindaja Heidi Tagliavini, Ukraina endine president Leonid Kutšma, Venemaa suursaadik Ukrainas Mihhail Zubarov, Donetski rahvavabariigi juht Aleksandr Zahhartšenko ja Luhanski rahvavabariigi juht Igor Plotnitski.
Niisiis saaks Porošenko põhimõtteliselt näidata, et separatistidega pole tema mingisuguseid pabereid allkirjastanud. Seda tegi Kutšma. Huvitav ongi, et vaherahule on alla kirjutanud mitte Ukraina praegune, vaid endine president. Ja teisalt saaksid separatistid ise näidata, et nemad pole Porošenkoga mingeid diile teinud. Ülima tõenäosusega me neid väiteid hiljem ka kuuleme.
Samas on Minskis olnud riigijuhid võtnud vastu vaherahu toetava deklaratsiooni. See aga toetab omakorda Ukraina territoriaalselt terviklikkust. Irooniliselt tuleb muidugi vahele märkida, et Ukraina territoriaalset terviklikkust toetas ka 1994. aasta Budapesti memorandum, millega Ukraina loobus tuumarelvadest. Garantriikideks olid Venemaa, USA ja Ühendkuningriik. Praegu on Ukraina territoriaalsest terviklikkusest de facto maha lahutatud Krimm, ent loodetavasti Ida-Ukraina lahutustehtesse praegu ei kuulu. Traagiline iroonia oli ka selles, et vaherahust tuli esimesena kõnelema Putin, kes on ise Vene agressiooni taga.
Need märgid pole just paljulubavad. Võtmeküsimus näikse olevat selles, kui palju suudab Moskva kontrollida separatiste, kes on mitu korda teatanud oma soovimatusest Ukraina võimudega koostööd teha. Vaherahu püsimise võtmed on tegelikult nende käes.
Tekst oli Retro FMi eetris reedel, 13.02.2015.