Uus Tiibet ja uus Eesti

Pakistani pealinna Islamabadi sõsarlinnas Rawalpindis oli täna just lõppenud Pakistani Rahvapartei valimiseelne rahvakoosolek, kui kõlasid lasud ning kohe seejärel võimas plahvatus.

Tagajärg: hukkus Benazir Bhutto, üks riigi poliitikaelu keskseid figuure, ning veel vähemalt 15 sündmuspaigal viibinut.

Bhutto tapmine on kaheldamatult erakordse tähendusega ja seda nii Pakistani enese sisepoliitilises kontekstis kui ka laiemalt.

Pakistani pealinna Islamabadi sõsarlinnas Rawalpindis oli täna just lõppenud Pakistani Rahvapartei valimiseelne rahvakoosolek, kui kõlasid lasud ning kohe seejärel võimas plahvatus.

Tagajärg: hukkus Benazir Bhutto, üks riigi poliitikaelu keskseid figuure, ning veel vähemalt 15 sündmuspaigal viibinut.

Bhutto tapmine on kaheldamatult erakordse tähendusega ja seda nii Pakistani enese sisepoliitilises kontekstis kui ka laiemalt.

Me käisime Karnataka osariigis Mungodi külas, mis on üks suuremaid neist asundustest, mis tiibetlased viimase poolsajandi jooksul Indiasse on rajanud. Selle keskmeks on Drepungi kloosterülikool – vägevate suurte templite kompleks, mille vanuseks tiibetlased ise ütlevad 600 aastat. Tegelikult on Mungodis tegu 20. sajandi teises pooles ehitatud hoonetega, 600-aastane on aga Tiibetisse maha jäänud Drepungi klooster, tiibeti usuelu üks olulisemaid keskusi. Mungodis on sama asi uuesti üles ehitatud, et saaks jätkuda elu, haridus ja traditsioon, mille jätkamine okupeeritud Tiibetis üha keerukam ja keerukam on.

Oma usk, õpetus ja keel on tiibetlastele üliolulised, on midagi, ilma milleta elu pole väärt. Igal aastal põgeneb Tiibetist Indiasse 2000-3000 inimest, kellest suurem osa on alla 15-aastased lapsed. Põgeneda tuleb neil üle Himaalaja aheliku, 6000 meetri kõrgusi kurusid läbides, lumes, külmas ja halvemal juhul Hiina piirivalvurite kuulide all. Ent ikkagi saadavad tiibetlased oma lapsi, sageli vaid mõne-aastaseid, sellisele teekonnale – selleks, et anda neile Tiibeti identiteet ja haridus.

Nägime Mungodis lasteküla, kus sellised – põgenemise läbi de facto orvuks muutunud lapsed – elavad. Seal olid 6-7-aastased poisikesed, kes naersid, pildistamise ajaks üksteisele selga ronisid, jalgrattaga ümber läksid ja elevalt seletasid. Noored neiud, kes väärikalt naeratasid ja külalistele viipasid. Palju naeru ja positiivsust. Koerad, kes erinevalt teistest India koertest inimesi ei peljanud – järelikult olid hea kohtlemisega harjunud. See tundus rõõmus ja terve elu, ning on ime, et mingi institutsioon, mis pole perekond, sellist atmosfääri suudab luua. Või võibolla ikkagi ei ole ime – kui mõelda Tiibeti kloostritele, kuhu aastasadade kaupa on lapsed saabunud just 4-5-aastastena, et alustada oma õpinguid. Tiibetlased ilmselt teavad, kuidas inimest kasvatada.

Nägime ka vanadekodu, kus on inimesed, kes on põgenenud selleks, et vabana surra. Vabana, aga siiski Tiibetis. Seal ei tundunud olevat seda nukrust ja kibedust, mis kipub täitma vanadekodu koridore näiteks Eestis. Sügavate vagudega pruunid näod paindusid kergesti naerule, säravaist silmist kumas.. noh, kui mitte elutarkus, siis elurõõm vähemalt.

Nägime Tiibeti küla – palju puhtam kui India elamised, valgete väravapostide, muru ja puhaste tänavatega. Turg, poed, noored mehed mootorratastel… Terve omaette maailm. Hiljem selgus, et nii minul kui Budismi instituudi sekretäri Yoko Alendril oli pähe tulnud üks ja sama võrdlus – see on nii, nagu oleks eestlasi läinud Rootsi veelgi enam ning nad oleks hakanud seal uut Eestit rajama. Otsast peale, võimalikult sarnast, sest vana Eesti võeti vägivaldselt ära. „Ma juba kohe mõtlesin, et millised Rootsi maakonnad meile selleks maad annaksid,” tunnistas Yoko.

Ning lõpetuseks klooster ise, kus neil päevil dalai laama ise õpetas. Suur uus templihoone oli rahvast täis, osa istus spetsiaalselt õue ehitatud hiigelsuure varikatuse all ja kõik kuulasid Dalai-laama loenguid ja retsiteerimist, mis kestis iga päev hommikul kella kaheksast päeval kolmeni, väikeste vaheaegadega. Inimesi oli igasuguseid – munki, kloosterülikooli tudengeid, lihtsalt tiibetlasi ning samuti lääne inimesi, kellele üleval oli sisustatud terve omaette rõdu, kus sai loenguid kuulata sünkroontõlkes inglise, korea ja hiina keeltesse. Kusjuures, lääne inimesed olid ainukesed, kes kuulasid dalai laamat nägudega, nagu kogeksid nad erakordselt püha ja harrast. Tiibetlased istusid ja kuulasid tõsiselt, aga tõsidusega, mis kuulub iga korraliku koolitunni juurde. Nende jaoks oli tegu tavalise osaga nende haridusest ja usuelust. Pühadus küll, aga pühadus käib elu juurde. Nagu pühapäev läänes.
Ühel loenguvaheajal võttis dalai-laama vastu ka Linnart Mälli juhitud Eesti ekspeditsioonigrupi, ehk siis meid. Me istusime templi ülakorrusel avaras saalis, kui ta sisenes, juba eemalt rõõmsalt viipas, kõiki kättpidi tervitas ning hakkas rääkima sellest, kuidas ta jätkuvalt pelgab õpetada: „sest see toob mulle alati meelde aja, kui ma ise olin õpilane, väga laisk õpilane kusjuures, ja kuidas ma hirmsasti kartsin kodutöid…” ning naeris lõbusalt. Kõigil tiibetlastel on naer kuidagi väga käepärane.
Ent tõsinedes rääkis ta sellest, mis toimub Tiibetis: kuidas Hiina võimud ümbritsesid 4000-mehelise sõjaväerõngaga kloostri, kus 1000 munka julgesid tähistada seda, et dalai-laama pälvis USA Kongressi kuldmedali, USA kõrgeima tsiviilautasu. Kuidas Hiina rüüstab Tiibeti loodust. Kuidas Hiina asustab Tiibetit hiinlastega, pealinnas Lhasas on tiibetlasi veel vaid kolmandik ning pärast Pekingi olümpiamänge kavatseb Peking miljon uut inimeste juurde tuua. „Eesti ja Läti, teie teate, mida tähendab kolonistide asustamine teie maale,” tõdes laama. „Aga nüüd te olete Euroopa Liidus. Teie hääl loeb.”

Tal on õigus. Eesti on muidugi väike ja kahtlemata me peame arvestame karmi maailma igasuguste reeglitega, ka nendega, mis meile ei meeldi. Ning meie esmane kohustus on kaitsta Eestit ja mitte Tiibetit. Ent ikkagi, ka kõike seda arvestades saaks Eesti Tiibeti asjus julgem ja sõnakam olla kui seni. Tuleb lihtsalt osav olla, valida aega kohta ja viisi, kus seda teha. Hetk on sobiv – nii USA president kui Saksa kantsler on dalai laamaga just hiljuti kohtunud. Tavaliselt kurdavad õnnetu saatusega väikeriigid, et tahaks küll käituda eetiliselt, aga me jääme küünilises maailmas sellega üksi, sest suured lähtuvad teistest printsiipidest ja oma huvidest. Nüüd aga on just suured teinud otsa lahti ning Eestil on kõik võimalused välja mõelda, mis võiks olla meie panus.

Sest maailmas on kõik asjad omavahel seotud. Tiibetit aidates tagame me kaudselt ka seda, et eestlased ei peaks iialgi minema kusagile mujale uut Eestit rajama.