Uudiseid lugemislaualt: meist ja meile

Kanadas Briti Kolumbia ülikoolis töötav Eesti päritolu teadlane Merje Kuus on Palgrave Macmillani Uute julgeolekuvisioonide sarjas üllitanud väikese raamatu, mis analüüsib suuresti just Eesti näite põhjal (üllatus, üllatus!) geopoliitika plastilist kultuurikeelde ümbermängimist Euroopa Liidu (EL) ja NATO ittalaienemiste käigus.

Kanadas Briti Kolumbia ülikoolis töötav Eesti päritolu teadlane Merje Kuus on Palgrave Macmillani Uute julgeolekuvisioonide sarjas üllitanud väikese raamatu, mis analüüsib suuresti just Eesti näite põhjal (üllatus, üllatus!) geopoliitika plastilist kultuurikeelde ümbermängimist Euroopa Liidu (EL) ja NATO ittalaienemiste käigus.

Geopolitics Reframed: Security and Identity in Europe’s Eastern Enlargement (2007) on metafooriküllases keeles ladusalt kirjutatud lugu identiteedi, julgeoleku ja geopoliitika samastamisest viimase kümnendi Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekudebattides. Teoreetilises plaanis raamat küll kriitilise julgeolekuteooria ja geopoliitika diskussioonidele suurt midagi uut ei lisa, ent ilmselt ei olnudki see autori eesmärk. Seda enam võiks aga teos olla huvitav ja kergesti seeditav lugemine Eesti välispoliitika praktikuile, kellele raamatus muuseas märkimisväärselt ruumi ja tähelepanu pühendatud. Tänu rikkalikule viiteaparatuurile on raamat ühtlasi heaks lähtekohaks huvitatud lugejale end teemasse veelgi sügavamale sisse kaevamiseks.

Kuus näitab oma raamatus ’identiteedi’, ’julgeoleku’ ja ’geopoliitika’ mõistete tihedat läbipõimumist 1990ndate Eesti (ja üldisemalt Kesk-Euroopa) poliitilistes debattides – nende kontseptsioonide sisuliselt sünonüümidena kasutamiseni välja. Noil aastail oli Eesti poliitika Kuusi hinnangul kantud julgeolekulisest „monomaaniast“ – ning ELi ja NATO liikmelisust kiputi nägema imerohuna kõikide julgeolekuohtude vastu. Julgeolekuretoorika elujõulisuse saladus Kesk-Euroopas peitubki Kuusi väitel julgeolekutemaatika istutamisel kultuuriliste tähenduste konteksti. Uutes ELi ja NATO liikmesriikides kiputakse sestap tüüpiliselt julgeolekustama (ehk julgeolekuprobleemina või ohustatuna kujutama) mitte niivõrd konkreetseid välisohte kui kultuuri ja identiteeti laiemalt. Kuusi tees on niisiis, et julgeolek ja geopoliitika on NATO laienemise käigus nihutatud sõjanduse sfäärist kultuuriväljale, kus NATOst on saanud samasugune rahu ja õnne sümbol nagu „emadus ja õunakook“ (sic!).

Näidates julgeoleku intiimset seotust identiteediga, asetub Kuus kriitiliste julgeolekuanalüüsijate järjest tihenevatesse ridadesse, kes on Külma sõja järel asunud jõuliselt kõigutama traditsiooniliste julgeolekuteooriate eeldusi ja paljastama nende põhimõistete „objektiivsuse“ petlikkust. Kriitiliste julgeolekukäsitluste keskseks ideeks on tõepoolest tõdemus, et julgeolekuohtude kujutamise ja loomisloogika analüüs nõuab samaaegset vastavate ohtude looja(te) ja kujutaja(te) enesemääratluse kriitilist lahtiharutamist. Ka Kuusi käsitluses on julgeolek ja identiteet sestap vaatluse all diskursustena, mille kaudu ohustatud „Mina“ ja ohustav „Teine“ ellu kutsutakse. Nagu konstruktivistlik sotsiaalteadus üldiselt – iseäranis selle kriitilisem haru – püüab ka Kuus oma raamatus lahti harutada poliitilistes debattides iseenesestmõistetavustena esitatud ’tõed’ riikide geopoliitilise asukoha, nende ajaloolise julgeolekuolukorra, „loomulike“ tsivilisatsiooniliste eraldusjoonte jms kohta.

Ülevaatlik, kuigi ehk mitte ülearu avastuslik, on Kuusi analüüs euroopluse essentsi kanguse varieerumisest Ida-Lääne-teljel. Kuusi teesi kohaselt mõõdetakse eurooplaseks olemise skaala ida- ja läänepoolsete otspunktide vahel tänini kaugust ebaküpse ja küpse ning pooleteralise ja „täiskange“ euroopluse vahel. Kuus toob kujukalt välja ka Kesk- ja Ida-Euroopas levinud tendentsi omakorda pisendada endi piiridest itta jäävate alade „euroopalikkust“ (ehk siis veel kaugemale Euroopa perifeeriasse jäävaid riike). Euroopa idaaladel käib sestap tänini omalaadne võitlus, kes on „naabrist parem“ – või kes on rohkem „Euroopa“, eriti enda idapiiril asuva riigiga võrreldes. Kesk- ja Ida-Euroopa euroopluse variatsioonid meenutavad ses mõttes tõepoolest lahtikäivate matrjoškade torne, kus „euroopalikkuse“ ja „idapärasuse“ vahekord määrab ära ka vastava riigi asukoha teiste suhtes (ehk siis riiki markeeriva matrjoškanuku suuruse ja asetuse matrjoškade hierarhias).

Huvitavamad ja originaalsemad on Kuusi raamatus osad, mis analüüsivad suveräänsuse mõiste toimimist Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekudebattides; nende eliitide kultuurilise ja moraalse kapitali määravat rolli vastavate geopoliitiliste diskursuste kujundamisel ning viimaseks, ent mitte vähimoluliseks Lääne- ja Ida-Euroopa vahelise suhtluse „tõlkimise“ problemaatikat. Kuusi hinnangul on idaeurooplased ELi ja NATO laienemise käigus kasutanud kavalat kamuflaažitaktikat: jätnud Läänele mulje, et kuulavad ja võtavad omaks Lääne juhtnöörid, kuidas vajalikke reforme läbi viia ja endid „täieliseks eurooplaseks“ sotsialiseerida lasta, ent tegelikult teinud lõppkokkuvõttes ikka nii, nagu ise tahtnud ja algselt plaaninud. Kuus mõistab seesugused Lääne peibutamise nõksud hukka, kritiseerides idaeurooplaste tendentsi laulda Lääne-Euroopale ELi ja NATO laienemisprotsesside käigus vastu just seda laulu, mida „klient“ kuulda tahtis.

Mina näen siin küll pigem kriitiliselt meelestatud (ja seda kriitilisest teooriast inspireeritud voolusängis mõtlemise, mitte üldnimetuse mõistes) Ida-Euroopa päritolu sotsiaalteadlastele tüüpilist vastandsündroomi: endale kapaga tuha pähe raputamist ja „omade“ rappimist seda masohhistlikumalt, et ollakse ise kahe ilma piiril – emotsionaalselt seotud oma juurtega, ent akadeemilises plaanis juba „ära“ – akent Läände raiumas (enda kanda Lääne akadeemiasse kinnitamas). Vastavalt kipuvad ida-eurooplastest teadlased ajuti enesekriitika vinti üle keerama: endile ise vabatahtlikult – ja veel protsentidega! – Lääne orientalistlikku loogikat ja analüütilisi eeldusi omistama.

Mis siis lugejale sõelale jääb pärast Kuusi raamatuga tutvumist? Välispoliitika praktiku jätab Geopolitics Reframed vist pigem nõutuks, sest Kuusi analüüsi diskursiivsetest katakombidest läbikonnanu jaoks jääb lõpuks ometi õhku leninlik küsimus: mida siis ikkagi teha? Nagu paljude kriitiliste analüüside puhul, mis küll elegantselt ühiskonnas domineerivad diskursused algosakesteks lahutavad ning poliitiliste argumentide ja otsuste essentsialistlikud eeldused põhuks ja pilbasteks teevad, ei paku ka Kuus dekonstruktivismi kõrvale samavõrra konstruktiivsust – ettepanekuid ja soovitusi, kuidas siis julgeolekupoliitikat ikkagi teisiti (või paremini) kujundama ja ellu viima peaks. Kuusi tööst kumab küll läbi halvasti varjatud iroonia ja skepsis näiteks Eesti senise rahvuspoliitika ja integratsioonistrateegiate üle, ent tõsiseltvõetavatele alternatiividele ta samas ka ei viita. Muidugi on siinkohal tegu laiema kriitilisele sotsiaalteadusele tüüpilise kitsaskohaga: kuidas üldse panna võimukandja huvituma uurimusest, mille analüütiliseks eelduseks on veendumus, et ühtset ja absoluutset tõde nagunii ühiskonnaasjades olemas ei olegi? On vaid „osatõed“, kõik puha võimu ja diskursuste konstruktsiooniräga vili, jättes praktikuile lõpuks õigustuse küsida: so what?

Mistahes poliitteaduslikul analüüsil oleks sestap hoopis jõulisem ühiskondlik siruulatus, kui selle autor ei peidaks oma normatiivseid eelistusi ainult peentesse analüüsikäikudesse ja teravmeelsetesse tähelepanekutesse, nagu Kuus seda tõepoolest mahlakalt ja nauditavalt teeb, vaid võtaks ette ka kriitika järgmise sammu praktiliste ettepanekute ja soovituste tegemise näol riigi välispoliitika adekvaatsemaks, ausamaks ja vastuoludest vabamaks muutmiseks. Kuusi tunnustuseks võib siiski öelda, et ta manitseb selgelt ettevaatlikkusele julgeoleku ja geopoliitika mõistete liigse trivialiseerimise suhtes. Vana hea Kopenhaageni julgeolekumõtte koolkonna jälgedes leiab ta, et keerukate ühiskondlike probleemide käsitlemine julgeolekutermineis on pigem kahjulik kui edasiviiv. Vastavalt ei peaks Kuusi arvates olema ühiskonna ideaaliks rohkem julgeolekut, vaid enam avalikku ja informeeritud sisulist debatti oluliste poliitiliste küsimuste üle. Sellise debati tekkeks loob Merje Kuusi raamat hea aluse.