USA uue administratsiooni poliitika Ukraina suunal

USA uue administratsiooni poliitikast Ukraina suunal on viimasel ajal ilmunud kaks huvitavat analüüsi – Steven Pifer, Anders Aslund, Jonathan Elkind Engaging Ukraine 2009 ja, märtsis Brookings Policy Paper” Steven Pifer Averting Crisis in Ukraine Council on Foreign Relations Special Report jaanuaris 2009. Raportite põhiautor Steven Pifer juhtis 2001-2004 USA Riigidepartemangus Vene ja Ukraina suunda, oli 1998-2000 USA suursaadik Kiievis ja töötab praegu Brookingsi Instituudis. Raportite peamine eesmärk on juhtida Obama administratsiooni tähelepanu Ukrainaga suhtlemisele nüüd, mil Washingtonis kavandatakse laiemat Euroopa ja Venemaa-suunalist poliitikat.

USA uue administratsiooni poliitikast Ukraina suunal on viimasel ajal ilmunud kaks huvitavat analüüsi – Steven Pifer, Anders Aslund, Jonathan Elkind Engaging Ukraine 2009 ja, märtsis Brookings Policy Paper” Steven Pifer Averting Crisis in Ukraine Council on Foreign Relations Special Report jaanuaris 2009. Raportite põhiautor Steven Pifer juhtis 2001-2004 USA Riigidepartemangus Vene ja Ukraina suunda, oli 1998-2000 USA suursaadik Kiievis ja töötab praegu Brookingsi Instituudis. Raportite peamine eesmärk on juhtida Obama administratsiooni tähelepanu Ukrainaga suhtlemisele nüüd, mil Washingtonis kavandatakse laiemat Euroopa ja Venemaa-suunalist poliitikat.

Ukrainas 2009-2010 toimuvad arengud on kriitilise tähtsusega. Väga tõenäoliselt jätkuvad sisepoliitiline farss ja segadused Kiievis, vähemalt kuni presidendivalimisteni jaanuaris 2010. Kuid hoolimata soovist võtta Ukraina suunal mugavalt äraootav positsioon, ei ole see Washingtoni jaoks õige ega kasulik. Pifer hoiatab, et oleks suur viga oodata, kuni poliitiline juhtkond Kiievis omavahelised suhted selgeks klaarib. Sama soovitus on igati asjakohane ka Eesti ametnikele! Kiieviga tuleb aktiivselt suhelda, Ukrainas tuleb osaleda, Ukrainat tuleb toetada.

USA huvid Ukrainas on geopoliitilised. Nõrk, sisepoliitiliselt lõhestatud ja ebastabiilne Ukraina muutuks EL ja NATO jaoks keeruliseks partneriks, mõjuks negatiivselt teistele Kesk- ja Ida Euroopa riikidele, muudaks energiatransiidi keerulisemaks ning – mis kõige tähtsam – ahvatleks Moskvat veelgi enam Kiievi siseasjadesse sekkuma. Siingi võib täheldada USA ja Eesti lähenemiste sarnasust.

Pifer soovitab USA uuele administratsioonile nelja tegevusvaldkonda, mida Ukraina suunal tähtsaks pidada. Esiteks soovitab ta elavdada kahepoolset dialoogi USA ja Ukraina liidrite vahel. USA poliitilise juhtkonna esmane sõnum Ukrainale peaks olema – ’put your house in order’. Ehk teisisõnu, ergutama Ukraina presidenti ja peaministrit koosmeelele. Pifer teeb ettepaneku taaselustada 1996-2000 tegutsenud USA-Ukraina komisjon, mis arutaks välispoliitikat, majandusküsimusi, energiateemat ning kaitsevaldkonda puutuvat. Komisjoni võiksid juhtida asepresident Joe Biden ja Juštšenko-Timošenko. Tähtis on dialoogi kaasata ka Ukraina opositsioon.

Teiseks on oluline Ukraina majandusel mitte lasta kokku variseda. Pifer teeb ettepaneku korraldada rahvusvaheline doonorite konverents, et koguda Ukraina jaoks 5 miljardit USD puuduolevast abipaketist. Kolmandaks soovitatakse Ukraina energiasektori reformi eesmärgiga muuta see sektor funktsionaalsemaks ja läbipaistvamaks. Gaasihind peab tõusma ja gaasi raiskamisele tuleb piir panna.

Neljandaks peaks Obama administratsioon toetama Ukraina tihedamat koostööd EL ja NATO-ga, hoidudes samas kriisist Vene-Ukraina suhetes. Suhetes NATO-ga tuleks keskenduda ANP (NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammi) koostamisele ja täitmisele. EL peaks Ukrainas idapartnerluse initsiatiivi tugevdama. Samas ei soovita Pifer 2009-2010 aastal Vene Musta mere laevastiku väljaviimise teemat liialt survestada, sest see muudaks Kiievi suhted Moskvaga ülearu teravaks.

Eesti jaoks on see kõik ülimalt oluline, sest niisamuti nagu on meie jaoks omavahel seotud suhted Ukraina ja Venemaaga, on tähtis see, mida plaanib Kiievis teha USA ja Euroopa Liit. Sarnaselt Piferi raportitele, mis võtavad kokku strateegilised probleemid, huvid ja soovitused USA jaoks, vajab ka Eesti hädasti Ukraina suunalist strateegilist mõttepaberit. Eesti ametkondade jaoks on viimane aeg selgeks mõelda enda huvid ja võimalused Ukrainas. Kindlasti tasub Eestil üht-teist ka USA administratsioonile suunatud soovitustest kõrva taha panna.