USA presidendivalimised – teine tõetund New Hampshire’is

Vladislav Socor, staažikas ja tuntud Jamestown Foundationi analüütik, on täna avaldanud kaheosalise kirjutise Badri Patarkatsišvili elust ning seiklustest.

Badri üldise tausta avamise kõrval on eriti tähelepanuväärne järgmine lõik:

“Andrei Lugovoi, the long-time chief of Patarkatsishvili’s personal security detail, seems to have been part of this rapprochement in some way. Imprisoned until 2004 for complicity in Glushkov’s abortive escape, Lugovoi metamorphosed into a businessman and visited Patarkatsishvili in Georgia. He made eight visits in 2006 alone, using a multiple-entry Georgian visa obtained for him by Patarkatsishvili’s charity foundation. On October 16, 2006, Lugovoi arrived in London where traces of radioactive polonium were found in all the hotels he visited. After meeting with defector Alexander Litvinenko in London, Lugovoi visited Georgia on November 2-3 for the last time. Litvinenko died at the end of November 2006 from exposure to radioactive polonium.”

Vladislav Socor, staažikas ja tuntud Jamestown Foundationi analüütik, on täna avaldanud kaheosalise kirjutise Badri Patarkatsišvili elust ning seiklustest.

Badri üldise tausta avamise kõrval on eriti tähelepanuväärne järgmine lõik:

“Andrei Lugovoi, the long-time chief of Patarkatsishvili’s personal security detail, seems to have been part of this rapprochement in some way. Imprisoned until 2004 for complicity in Glushkov’s abortive escape, Lugovoi metamorphosed into a businessman and visited Patarkatsishvili in Georgia. He made eight visits in 2006 alone, using a multiple-entry Georgian visa obtained for him by Patarkatsishvili’s charity foundation. On October 16, 2006, Lugovoi arrived in London where traces of radioactive polonium were found in all the hotels he visited. After meeting with defector Alexander Litvinenko in London, Lugovoi visited Georgia on November 2-3 for the last time. Litvinenko died at the end of November 2006 from exposure to radioactive polonium.”

Minul õnnestus New Hampshire’i valimisõhustikku nuusutada jälgides Hillary Clintoni valimiskontori tööd Manchesteri linnas. Kampaania selles osariigis on kordades intensiivsem ning keskendub suuresti otsestele kontaktidele kas rahvakohtumistel, ukse tagant ukse taha käimistel või helistamise näol. Seega on see üks pisemaid, vaid 1,3 miljoni elanikuga osariike, mille juhtmõtteks “Live free or die” – ela vabalt või sure, üks parimaid paiku, kus lähemalt kogeda legendaarset valimisvõitlust. Juba septembris olid paljud osariigi elanikest saanud vähemalt ühe telefonikõne mõne presidendikandidaadi valimisstaabist.

Konkurents USA poliitikas pole tihe ainult erakondade vahel, vaid ka nende sees. Esimesed eelvalimiste ringid sellistes väikestes osariikides nagu Iowa ja New Hampshire on ajalooliselt kujunenud paikadeks, mille eelvalimiste võitjad võivad saavutada edasiminekuks vajaliku hoo ja meedia tähelepanu. New Hampshire eelvalimised on omamoodi tõetunniks, kus oma seisukohti tutvustanud kandidaadid seisavad esimest korda vastakuti avaliku arvamuse kohtuga.

Avalikud sisevalimised

Partei liikme mõiste ja oma erakonna sees ainukandidaadiks saamine käib USAs märksa erinevamalt kui Euroopa selgepiirilisemate poliitiliste jõudude puhul. Avalik arvamus on kaasatud juba demokraatide või vabariiklaste parteisisese lemmiku väljaselgitamisse, sest valijad registreerivad end konkreetseteks valimisteks massiliselt kas vabariiklaseks või demokraadiks ja saavad valimisjaoskonnas vastavalt ühe või teise erakonna hääletussedeli.

New Hampshire’i valimised pole päris esimesed – esimesed toimusid Iowas 3. jaanuaril, kuid nende tähendusrikkus on suurem, sest avalik arvamus on erinevast valikusüsteemist tulenevalt New Hampshire’is rohkem kaasatud. Kui Iowas koguneti parteirakukestena veetše-sarnaselt enam kui 1700 avaliku hääletamisega koosolekule, siis New Hampshire’is on tegemist tervet osariiki hõlmavate otseste ja salajaste valimistega, mille tulem on selge häälte pingerida. Viimase eelvalimiste erijooneks on suur sõltumatute valijate osakaal, kes ei samasta end püsivalt ühegi jõuga. 2000. aastal läks neist suur osa vabariiklaste valimiskasti juurde, toetama John McCaini George W. Bushi vastu, mis tegi vahepeal Bushi seisundi üsna kriitiliseks. Seekord eeldatakse, et ligi kaks kolmandikku sõltumatutest läheb demokraatide valikut mõjutama ja et nad toetavad Barack Obamat Hillary Clintoni vastu, mis võib oluliselt raskendada Clintonil edasist toetuse hankimist oma erakonna poolt.

Erinevalt presidendivalimiste lõppvoorust ei ole ajaliselt hajutatud eelvalimistel võitja-võtab-kõik põhimõtet. Seega on kuni super-teisipäevani 5. veebruaril veel demokraatidel hääletussedelil 3 tõsisemat kandidaati (Hillary Clinton, Barack Obama, John Edwards) vabariiklastel aga lausa 5 (Mitt Romney, John McCain, Rudy Giuliani, Mike Huckabee ning Fred Thompson).
Iowa caucust, mis favoriitidele pettumuse valmistas, ei saa esimese mõõduvõtmisena alahinnata, kuid mitte alati pole seal hilisemat võitjat toetatud, näiteks Bill Clinton jäi 1992 esmakordselt kandideerides Iowas kolmandaks. Oma kampaanias eirasid Iowat ja läksid seeläbi teadlikule riskile ka kaks vabariiklaste silmapaistvat kandidaati – John McCain keskendus New Hampshirele, Rudy Giuliani aga 29. jaanuaril toimuvale Florida eelvalimisele.

Hillary tugevus ja nõrkus

Kolme nädala jooksul USA viies eri osariigis viibides ei kohanud ma kedagi peale Hillary Clintoni enda meeskonna, kellele Clinton meeldinud oleks. Aga meeskond oli Clintonil suur. Ainuüksi New Hamphire’is avati 15 valimisstaapi, neist esimene juba möödunud aasta aprillis ning tänu Bill Clintoni aegsetele sidemetele õnnestus neisse tööle meelitada suurem osa demokraatide osariigi büroo senisest töötajaskonnast koos varasema kampaaniakogemuse ning andmebaasidega. Hillary suurimaks plussiks ongi nime tuntus, mis vabastas ta pea kõigile teistele kandidaatidele kohustuslikust “kes ma olen” kampaaniast ja võimaldas keskenduda valimislubadustele. Neist peamised on tervisekindlustuse tagamine kõigile ning keskklassi tugevdamine. Hillary kampaanias hakkas silma ka see, et ta mõtles juba sammu ette, ehk ei andnud väga radikaalseid lubadusi, mis oleks võinud kasu tuua demokraatide eelvalimistel, aga viinud sõltumatute hääli ära lõppkampaanias.

Clintoni teiseks tugevuseks ongi laialt levinud arvamus, et tal on kõige suuremad võimalused võita lõpphääletusel vabariiklasest vastast. Nii polegi Clinton keskendunud populaarsuse kasvatamisele veendunud demokraatide seas, millest tulenevalt oli vastuseks valdavalt suhtumine ABC (anybody but Clinton – ükskõik kes, aga mitte Clinton).

Vigasid nähti Hillary Clintonil enam kui tugevusi. Esiteks paistab tal olevat liiga palju kampaaniaraha, millest tulenevalt süüdistatakse, et ta tegutseb suurkorporatsioonide huvides (kuigi kampaania rahastamine on piiratud ning näiteks Donald Trump ei saa annetada enam kui iga teine tavatoetaja).

Teiseks etteheiteks on perekond. Kas tõesti on mitmekümneks aastaks USA juhtimisel asja vaid kahel perekonnal? Kõigepealt Bush vanem, siis mees-Clinton, edasi Bush noorem ning nüüd naine-Clinton? Paljudel valijatel on soov näha kedagi uut ja värsket.

Kolmandaks kiputakse arvama, et Clintonil pole põhimõtteid ning ta on liiga pragmaatiline. Samas on tervishoius, hariduses ning uute töökohtade loomises just Clinton suutnud oma programmi kõige tugevamalt esitada ning teda peetakse neis valdkondades kõige usaldusväärsemaks. Välispoliitika teemadel on demokraadid traditsiooniliselt tagasihoidlikumad kui vabariiklased, ent New Hampshire’i puhul on kahtlemata Iraagi sõja tulevik üks tähtküsimustest.

Edu võib tulla ka hiljem

Kuid ülearu selgelt ennustatavat pilti ei tarvitse tuua ka “teise tõetunni”, New Hampshire’i tulemused. Kohe peale Iowa tulemuste selgumist suundus suur osa kandidaatidest viimaseks viieks päevaks ise kohapeale, et saavutada veel viimane isiklik kontakt. Vabariiklaste seas on seis üsna ettearvamatu, sest kindlat “turuliidrit” polegi – nende Iowa lemmik Huckabee oli veel paar kuud tagasi üsna vähe käsitletud isegi poliitikavaatlejate jaoks. Suurim toetus on tõenäoliselt siiski käimasolevas kampaanias kõige rohkem kohapeal tööd teinud Mitt Romney´l, kelle kontol on osalemine aasta kestnud kampaania jooksul 139 erineval osariigi üritusel. Võimalus on ka John McCainil, kellel on senini alles kaheksa aasta tagused toetajad, kes tõid New Hampshires võidu Bushi üle.

Kui registreeritud demokraatide seas on Clintonil veel märgatav ülekaal, siis sõltumatute toetuse näol on Obama New Hampshire’is saamas viiki. Demokraat Hillary Clintonil on New Hampshire’is olnud kõige mastaapsem kampaania ja suurim meeskond, kuid kui Hillary Clinton ka selles osariigis ei võida, võib ta siiski vaatamata õnnetule algusele lõpetada ometi sama edukalt kui Bill Clinton 1992, kellel samuti tuli Iowa kolmanda koha järel vastu võtta New Hampshire teine positsioon eelvalimistel, lõppes kõik aga veenva võiduga istuva presidendi üle.