Maailmapoliitikat domineerib üha enam USA ja Hiina võimuvõitlus. See annab Venemaale rohkem ruumi tegutseda oma lähipiirkonnas ja tekitab Euroopa Liidule survet tugevdada oma rahvusvahelist võimekust.
Mitmed varem enesestmõistetavad oletused rahvusvahelise korra ja Ameerika rolli kohta selles enam ei kehti. USA saadab pidevalt signaale, mis kinnitavad, et midagi on fundamentaalselt muutunud.
USA on asunud seisukohale, et praegused maailmamajanduse struktuurid ei vasta enam tema huvidele. Hiljuti Argentinas peetud G20 maade kohtumise lõppavaldus on ajalooline, kuna selles ei mainita esmakordselt proteksionismi tõrjumist. G20 loodi 1999. aastal selleks, et soodustada maailma suurimate majanduste koostööd vabakaubanduse ja globaalsete finantsturgude haldamisel. Viimastel aastatel on rühma kohtumised pigem tõstnud esile suurriikide vahelisi tülisid. Vabakaubandus ei ole USA jaoks enam ideaaliks. Samuti pole globaalsete finantsturgude haldamisel saavutatud märkimisväärset edu.
Argentina G20 tippkohtumine tõstis tähelepanu keskmesse USA ja Hiina kaikaveo. Kaubandussõja süvenemise oht lükkus mõnevõrra edasi, kuna Hiina lubas hakata ostma senisest rohkem USA tooteid, et vähendada maade kaubandussuhetes valitsevat ebatasakaalu. Lisaks lubas Hiina vastata USA kriitikale, mis puudutab tehnoloogiasiirdeid, intellektuaalse kapitali kaitset ja küberjulgeolekut.
Hiina tõus ja suurriikide pinged on sundinud lääneriike pöörama rohkem tähelepanu sellele, et avatud majandusega kaasnevad teatud riskid ja haavatavused. Läänega konkureerivad suurriigid, eelkõige Hiina, ei ole samamoodi avatud nagu meie. Protektsionism hiilib tagasi, kuna läänes on tekkinud vajadus kaitsta oma strateegiliselt tähtsaid majandussektoreid. USA president Donald Trump räägib ’õiglasest’, mitte vabast kaubandusest.
Ka USA juhtide suhtumine Euroopasse on radikaalselt muutunud. Välisminister Mike Pompeo pidas hiljuti Brüsselis kõne, milles ta kinnitas Trumpi poolt korduvalt väljendatud sügavat umbusku Euroopa integratsiooni ja ÜRO suhtes. Pompeo ründas multilateralismi, lepinguid ja bürokraate, kes ei tööta inimeste heaks. Populistlikus võtmes rääkis ta Brexitist tõendina selle kohta, et EL ei teeni mitte liikmesriikide ja kodanike, vaid ’Brüsseli bürokraatide’ huve.
Vaevalt, et selliseid süüdistusi õnnestub kummutada selgitustega sellest, kuidas ELi institutsioonid tegelikult töötavad, nagu püüdis Euroopa Komisjoni esindaja teha oma kommentaarides Pompeole. Populism summutab ratsionaalsed argumendid tunnetel mängiva retoorikaga. On palju lihtsam rünnata ebamääraselt eliiti kui pakkuda välja konkreetseid parandusi läbi keeruliste rahvusvahelise koostöö struktuuride. Nii Trump kui ka Brexit väljendavad mässu olemasoleva korra vastu, kuid ei paku midagi paremat selle asemele.
Pompeo esitatud kriitika pole muidugi alusetu, kuna multilateralism pole tõepoolest viimastel aastatel eriti tulemusrikas olnud. Euroopas on näha, kuidas rahvusvaheliste institutsioonide ja normide nõrgenemine teeb ruumi Venemaa sugusele riigile, mille põhiline tugevus on valmisolek kasutada sõjalist jõudu ja rikkuda jõhkralt reegleid. Venemaa rünnak Ukraina laevade vastu Kertši väinas, rahvusvahelistes vetes, pakkus selle kohta värske näite.
Siinkohal on põhjust tulla tagasi Hiina tõusu juurde. Barack Obama juhtimisel oli USA eesmärgiks integreerida Hiina paremini olemasolevatesse rahvusvahelistesse institutsioonidesse. Multilateralismil oli keskne koht USA nägemuses maailmakorrast. Trumpi ajastul paneb USA poliitikat suunav maailmavaade palju rohkem rõhku toorele jõule. Hiina tõusu püütakse pidurdada ja sellega kaasnevaid riske maandada.
Suured muutused maailmakorras on ajalooliselt toimunud läbi suurte šokkide, sageli läbi sõdade. Napoleoni sõdade tagajärjel sündis Viini kongress,Esimese maailmasõja tagajärjel Rahvasteliit ja peale Teist maailmasõda ÜRO. Rahulolematus olemasolevate struktuuridega ühendatuna suurriikide vahelise tasakaalu muutumisega on korduvalt viinud maailma plahvatuseni, millest on sündinud uus algus. Ja uus algus on ikka sisaldanud uute institutsioonide ja koostöömooduste loomist. Multilateralism ei ole eesmärk iseendas, vaid selle mõte on pakkuda alternatiivi sõdimisele. Euroopa Liidus see on õnnestunud haruldaselt hästi.
Artikkel ilmus algselt soome ajalehes Kaleva.
