Universaalid härra Putini peas

Möödunud reedel toimus Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses (RKK) Abhaasia-teemaline arutelu, kus põhiesinejaks oli dr. Kaupo Känd, välisministeeriumi diplomaat, kes hetkel töötab Tbilisis Euroopa Liidu eriesindaja Peter Semneby nõunikuna.

Jutt käis peamiselt pretsedentide rollist konfliktilahenduse korral. Tšetšeenia, Adžaaria, Palestiina, Sudaan, Ida-Timor, Aceh jt – konfliktid ja nende (võimalikud) lahendused on kõikjal erinevad. Õppida neist võib ja peabki, kuid õnneks või kahjuks mingit kindlat retsepti pole. Vene Föderatsioonis valitseva riikliku mõtlemise jaoks näib aga Kosovo hetkel olevat see paik maailmas, mille peatne iseseisvumine Serbiast looks vm Sergei Lavrovi ja teiste Vene poliitikute meelest pretsedendi umbes kahesajale eri piirkonnale maailmas.

Möödunud reedel toimus Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses (RKK) Abhaasia-teemaline arutelu, kus põhiesinejaks oli dr. Kaupo Känd, välisministeeriumi diplomaat, kes hetkel töötab Tbilisis Euroopa Liidu eriesindaja Peter Semneby nõunikuna.

Jutt käis peamiselt pretsedentide rollist konfliktilahenduse korral. Tšetšeenia, Adžaaria, Palestiina, Sudaan, Ida-Timor, Aceh jt – konfliktid ja nende (võimalikud) lahendused on kõikjal erinevad. Õppida neist võib ja peabki, kuid õnneks või kahjuks mingit kindlat retsepti pole. Vene Föderatsioonis valitseva riikliku mõtlemise jaoks näib aga Kosovo hetkel olevat see paik maailmas, mille peatne iseseisvumine Serbiast looks vm Sergei Lavrovi ja teiste Vene poliitikute meelest pretsedendi umbes kahesajale eri piirkonnale maailmas.

Tegelikult näib Moskva ses küsimuses hetkel üsnagi plindris olevat. Venemaa on oma retoorikas sageli sidunud Kosovo tunnustamist Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ’iseseisvuse’ võimaliku tunnustamisega. Nüüd, kui nii Kosovo iseseisvumine kui selle tunnustamine Euroopa Liidu poolt on vaata et päevade küsimus, peab Moskva otsustama, kuidas edasi käituda Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Nende ’iseseisvuse’ mittetunnustamine oleks paljude arvates varasemate sõnade söömine, millega õieti on juba algustki tehtud. Vt näit Postimees 23.01 – Lavrov: ’Kosovot ei kasutata ettekäändena Gruusia vastu’. See aga näitaks maailmale taaskord, et Vene poliitilist retoorikat ei pea ülemäära tõsiselt võtma. Tunnustamine aga toob paratamatult lisapingeid Kremli niigi üsna nadidesse suhetesse Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega. Samuti rikuks see Moskva jaoks igasuguse võimaluse Tbilisiga suhete parandamiseks (ja/või Georgia taas oma mõjusfääri haaramiseks).

Ilmselt jätkab Venemaa Abhaasias ja Lõuna-Osseetias siiski oma senist poliitikat – neid piirkondi tasapisi küll ’venestatakse’, kuid hoidutakse samas nende de jure tunnustamisest. Halbade variantide vahel valides on just sellise segase ja ebastabiilse olukorra säilitamine antud piirkondades ka Moskvale kõige eelistatum variant. Mingis mõttes oleks selgus majas, kui Moskva näiteks ametlikult Abhaasiat tunnustaks. Tbilisi on teada andnud, et seda sammu loetaks sõjakuulutuseks Georgia vastu. Sõjaolukorda aga, isegi kui ka reaalseks relvastatud konfliktiks ei läheks, pole Moskvale tulevase olümpialinna Šotsi külje alla küll vaja.

Kaupo Känd on oma RKK esinemise ka artikliks vormistanud ja see ilmub reedese Sirbi lisalehes Diplomaatia. Päris huvitav lugemine, mida soojalt soovitan. Väljaõppinud filosoofina mõtiskleb ta muu hulgas selle üle, kuidas klassikalisest ja skolastilisest filosoofiast tuntud mõisted on teisenenud või, kui soovite, edasi arenenud härra Putini peas.

Lõpetuseks tsitaat ka Kaupo peatselt ilmuvast artiklist: ’Keskaegses skolastikas domineeris seisukoht, et universaalid eksisteerivad „jumala peas“. Kaasaegse Venemaa välispoliitilises doktriinis näib domineerivat seisukoht, et universaalid eksisteerivad „presidendi peas“.

Aga eks lugege juba paari päeva pärast ise..