Ülim heidutus

Nii NATO põhjatiiva rinderiikide - Balti riigid ja Poola - kui ka ametlikult blokiväliste Soome ja Rootsi ees seisab nüüd võib-olla lausa paljudeks aastateks väljavaade olla sunnitud mingil moel elama kõrvu hiiglasliku, vastasseisule orienteeritud ja agressiivse naabriga. Neil ei ole mingit mõistlikku põhjust jätta arvestamata Venemaa võimaliku sõjalise rünnakuga ning nad võivad ainult oletada, millal, kus või kuidas see võib juhtuda.

Nii NATO põhjatiiva rinderiikide – Balti riigid ja Poola – kui ka ametlikult blokiväliste Soome ja Rootsi ees seisab nüüd võib-olla lausa paljudeks aastateks väljavaade olla sunnitud mingil moel elama kõrvu hiiglasliku, vastasseisule orienteeritud ja agressiivse naabriga. Neil ei ole mingit mõistlikku põhjust jätta arvestamata Venemaa võimaliku sõjalise rünnakuga ning nad võivad ainult oletada, millal, kus või kuidas see võib juhtuda.

Mis meil on?

Venemaa on jultunult tallanud jalge alla Euroopa ja Atlandi-ülese julgeolekuarhitektuuri, mida ehitati aastakümneid üles rahu kindlustamiseks meie maailmajaos ja kaugemalgi. Venemaa on tunginud kallale Ukrainale ja sandistanud selle riigi, muutes sisuliselt tühiseks Helsingi 1975. aasta lõppakti ja hulga muid olulisi rahvusvahelisi kokkuleppeid. Lisaks on Kreml ametlikult lahti ütelnud Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingust, mis muu hulgas reguleeris ja piiras Venemaa tavajõude Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonna piirialadel, ning võib rikkuda keskmaarakettide lepingut, millega likvideeriti keskmise tegevusraadiusega (500 kuni 5500 km) maismaalt startivad tavalised ja tuumalõhkepeaga ballistilised ja tiibraketid. Seepärast pole meil enam kindlaid käitumiseeskirju: me ei tea, mida Venemaa poolt oodata. Mõeldamatu on saanud mõeldavaks ja võib-olla isegi tõenäoliseks.
Teiseks on Venemaa kiiresti suurendanud kaitse-eelarvet – erinevalt NATO riikidest, kes peaaegu kõik on aina püsinud desarmeerimise rajal. Suurenenud kulud on märkimisväärselt parandanud Venemaa sõjalisi võimeid, eriti vägede väljaõppe ja liikuvuse alal, aga ka relvajõudude eri väeliike hõlmavate ühisoperatsioonide läbiviimisel, luure ja kommunikatsiooni osas ning tipptasemel relvasüsteemide kasutusele võtmisel, mida on peamiselt evitatud läänesuunal. Venemaa on viimastel aastatel järjepidevalt korraldanud võimsaid lahingõppusi, sealhulgas Balti- ja Põhjamaade piirkonnas (nt 5.-10. detsembril 2014). Võib muidugi väita, et sanktsioonide ja kahaneva naftahinna mõjul ei ole Venemaal enam kuigi palju finantsvõimekust nagunii äärmiselt auahne militariseerimiskava elluviimiseks, mistõttu Moskvast ei saa NATOle tõsist sõjalist ohtu enne 2020. aastat, kui üldse. Tõepoolest, Venemaa on juba teatanud mitme sõjalise moderniseerimise projekti olulisest kärpimisest või edasilükkamisest. Teiselt poolt võib tublisti kahelda ametlikes arvudes ja hinnangutes, mida Venemaa kaitseministeerium on väljastanud massiõppuste, jõudude siirmise jms kohta – peale selle muidugi, mida NATO liitlased ise on otseselt jälgida saanud. Pidades silmas Venemaa propaganda ja eriti riigi poliitilise ladviku üldist usaldusväärsust, tuleb niisuguseid avaldusi käsitleda sama usaldusväärsena nagu varase keskaja sõjakroonikaid, see tähendab ülimalt tendentsliku ja liialdatuna. Ometi, kui vaadata tavajõudude paigutust Balti- ja Põhjamaade piirkonnas tervikuna, on ilmne, et NATOl on siin maismaal (ja Läänemerel) suhteliselt sümboolne kohalolek võrrelduna Venemaaga (alates Severodvinskist üle Kroonlinna Baltiiskini ja teiselt poolt üle Pihkva Baranavitšõni Valgevenes). Sama selge on see, et praegustes oludes (mida ma nimetaksin Minski lepingute täitmise mõttes “kummaliseks rahuks”) kõhklevad suuremad NATO liikmesriigid täiendavalt siirma jõude Poolasse ja Balti riikidesse isegi kas või ajutiselt. Seepärast jääb jõudude tajutav tasukaalustamatus Balti- ja Põhjamaade tandril püsima, kui just olukord Donbassis ja selle ümbruses veelgi ei halvene, millisel juhul liitlased võivad astuda otsustavamaid samme.
Kolmandaks on Kremli propagandamasin loonud Venemaal skisofreenilise sõjaõhustiku, et sundida tavalisi venelasi, kes kannatavad juba niigi majandusliku surutise ja poliitilise rahulolematuse käes, leppima veel suuremate ohvritega ning jätkuvalt mitte seadma kahtluse alla ametlikku poliitikat, mis propageerib erinevust läänest ja vastasseisu sellega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov on üheselt osutanud peamistele “õhutajatele”, keda tuleb “süüdistada” lakkamatus lääne kollektiivse reageerimise (st sanktsioonide jms) taotlemises: need on Balti- ja Põhjamaad, Poola ja “anglosaksid”. Sel taustal ei saa tõsiselt võtta mõningaid hiljutisi avaldusi, näiteks riigiduuma spiikeri Sergeri Narõškini sõnu, kes kinnitas, et “Venemaa ei pööra selga Euroopa väärtustele”, ning kutsus üles Euroopa ja Venemaa/Euraasia “majanduslikule ühendamisele”. Niisiis, probleemide allikad on tuvastatud ja potentsiaalselt sihikule võetud ning esijoones on neiks Balti riigid ja Poola.
Viimase, kuid sugugi mitte vähem tähtsa asjaoluna tuleb mainida, et Venemaa võib majanduslikult kahe kuni viie aastaga läbi põleda, võib-olla mitte enne kui Ukraina, aga kas sel ongi tähtsust, kui asi puudutab Venemaa võimalikku agressiooni meie piirkonnas? Kremlis võidakse järgmist paari aastat pidada ka nõndanimetatud võimaluste aknaks või lausa ajapiiranguks, mille jooksul teha ära “hädavajalikud” asjad, milleks hiljem ei pruugita enam nii edukalt võimeline olla. Alati tuleb meeles pidada, et president Putini ja tema kaaskondlaste peamine eesmärk on iga hinna eest võimul püsida. Krimm tõmbas vähemalt 80 protsendi venelaste tähelepanu eemale riigi reformimata ja järjekindlalt alla käivalt majanduselt – vähemalt ajutiselt. Praegu on Krimm ainult raskendanud Kremli õlul lasuvat ränka koormat. Seepärast võib vaja minna uut “edukat” tähelepanu kõrvalejuhtijat.

Mida meil on vaja?

Kas eespool esitatud kaalutlused tähendavad ilmtingimata surmava kokteili vältimatust? Ma usun, et Venemaa provotseeritud kriisi võimalus Balti- ja Põhjamaade piirkonnas püsib suhteliselt suur ja suureneb ajaga vähemalt seni, kuni puudub positiivne lahendus Ukraina “kummalisele rahule” ning kuni president Putin on kindlalt võimul ega muuda oma kurssi vastasseisule läänega.
Nüüdseks on ilmne, et Venemaa kannatab ELi ja teiste lääneriikide kehtestatud majandussanktsioonide, samuti ajalooliselt madala naftahinna ja muude põhjuste tõttu. Kuid ülimalt tõenäoliselt ei sunni see president Putinit üritama naasta Krimmi liidendamisele eelnenud suhtelise pingelõdvenduse juurde, eriti kui pidada silmas lääne poliitilisi ootusi ja nõudmisi selles osas, mis puudutab Venemaa rolli Ukraina okupeeritud aladel. President Putin arvatavasti püüab Euroopa riike veel rohkem hirmutada, külvata ELis ja NATOs lahkmeelt ja isegi ähvardada tuumarelva kasutamisega (mis veel paneks praegu Venemaad tõsiselt võtma?)
Seepärast on poliitilised, diplomaatilised ja majanduslikud sammud, mida lääs astub Ukraina päästmiseks Venemaa agressiooni käest ja Venemaa mis tahes muude sõjaliste avantüüride vältimiseks, kahtlemata äärmiselt vajalikud, kuid lõppkokkuvõttes ebapiisavad. Ülimaks heidutuseks ei saa olla miski muu kui liitlaste piisavalt suurendatud sõjaline kohalolek Balti riikides ja Poolas, mis sunniks Venemaa võimaliku agressiooni puhul naabrite vastu majanduslikult ja poliitiliselt üüratult riskima ning tekitaks ka tohutuid sõjalisi raskusi (teisisõnu välistaks usutava edu).
Võib muidugi nõustuda, et NATO kohalolek Balti riikides ja Poolas on piisav õhuturbe mõttes, mis kujutab endast rahuaja ülesande täitmist, ja et kohalolekut on märkimisväärselt suurendatud mitmesuguste mitmeriigiõppustega, millest vahel võtavad osa ka Rootsi ja Soome. Siiski ei ole üks Ameerika kompanii ja väike NATO staabielement mingil moel piisav sõjaline heidutus Venemaa vastu. On väidetud, et mõne või kas või ühe liitlaste brigaadi paigutamine Balti riikidesse ennetava ja ajutise kaitsemeetmena ainult pingestaks vastasseisu Venemaaga või lausa tähendaks sisuliselt sõjakuulutust. Nende üsna vastukäivate kaalutluste puhul tahaks aga küsida, mis on siis lõpuks NATOle kõige tähtsam? On see Washingtoni lepingu viies artikkel, alliansi üdi ja tuum, või NATO-Venemaa 1997. aasta aluslepe, millele Moskva on korduvalt sülitanud?
Lääs ei näinud ette ega suutnud vältida Krimmi liidendamist. Järgmine kord, kui kus iganes, millal iganes ja kuidas iganes juhtub midagi väga samasugust, ei saa lääs kuidagi lubada, et see tabab neid taas täieliku üllatusena.