Üks mõte õhutõrjevõime väljaarendamiseks

Venemaa-Gruusia konflikt võib osutuda külma sõja järgse maailmakorra lakmustestiks. Konflikti provotseerides soovis Venemaa mitte ainult oma mõjusfääri laiendada, vaid ka testida Lääneriikide valmisolekut senist maailmakorda kaitsta. Täna võib öelda, et kuigi Venemaa saavutas sõjalise võidu, on ta konflikti poliitiliselt juba kaotanud ja Gruusia rahvusvahelised positsioonid hoolimata nende sõjalisest allajäämisest hoopis tugevnesid. Kindlasti aitas sellele kaasa Venemaa ebaadekvaatne poliitiline reaktsioon ja liialdused jõu kasutamises, mis aitasid valdavat osa maailma avalikkusest kallutada Gruusia poole hoolimata venelaste teatavast „algedust”.

Venemaa-Gruusia konflikt võib osutuda külma sõja järgse maailmakorra lakmustestiks. Konflikti provotseerides soovis Venemaa mitte ainult oma mõjusfääri laiendada, vaid ka testida Lääneriikide valmisolekut senist maailmakorda kaitsta. Täna võib öelda, et kuigi Venemaa saavutas sõjalise võidu, on ta konflikti poliitiliselt juba kaotanud ja Gruusia rahvusvahelised positsioonid hoolimata nende sõjalisest allajäämisest hoopis tugevnesid. Kindlasti aitas sellele kaasa Venemaa ebaadekvaatne poliitiline reaktsioon ja liialdused jõu kasutamises, mis aitasid valdavat osa maailma avalikkusest kallutada Gruusia poole hoolimata venelaste teatavast „algedust”.

Seoses Georgia-Venemaa sõjaga ning USA tõrjeraketibaaside paigutamisega Poola pinnale andis USA viimasele 2 miljardi USA dollari ulatuses relvastusabi. See on tohutu summa ka Poola-suurusele riigile ja oletatavasti ei olnud selle eesmärk vaid tugevdada Poola sõjaväge pakkumaks USA raketibaasidele tõhusamat “lähikaitset”. Pigem on tegu poolakate hea taustatööga ja kaitsetahte väljendusega, mille juures ei peeta paljuks ka abi vastu võtta.

Eesti ei võtnud 1990. aastate II poolel ja hiljemgi vastu mitut head relvapakkumist (õhutõrjesüsteemid Rootsist, tankid Poolast, nö võileivahinnaga Leopard-tankid Norrast jne) ning seda põhjendatakse jätkuvalt riigi täiskasvanuks saamisega ehk uhkusega. Kas Poola siis ei ole piisavalt uhke riik ka hoolimata relvastusabi vastuvõtmisest?

Eesti üks nõrgemaid relvaliike on õhutõrje, mille tugevaimaks relvaks on jätkuvalt 23mm kerged õhutõrjekahurid. Need on ette nähtud peamiselt väiksemate tagalakeskuste, suurtükiväe jm lähikaitseks. Tõsi, saabumas on eesti oludes eriliselt tõhusad ja kallid prantsuse Mistral-raketid, kuid ka need on ette nähtud peamiselt taktikaliste väekoondiste kaitseks kõrgusele kuni 3-4 km ja kaugusele ülimalt 7 km. Seegi tundub hetkel lausa unelmate tipuna, kuid…

Siinkohal tuleb jälle meelde tuletada tänapäeva lääneriikide suurimat sõjalist rahastajat USAd. Ükski poodnik ei paku kellelegi rahalist abi teades, et see kulutab selle naaberpoodniku juures. Seega ongi poodnikul targem ja tulusam pakkuda sama väärtuse eest reaalset kaupa. Seda USA teebki, viimati Poola näitel. Kuigi on ka tehnilistelt näitajatelt vastavaid alternatiive, seab eelnenud lõik Eesti õhutõrje unistuseks kaugtõrjerakettide Patriot üksused. Nende hinnast me siinkohal ei räägi, kuid tehnilised näitajad on aukartustäratavad: tõrjekaugus kuni 70 km, kõrgus 24 km jne. Süsteem on liikuv, tema käsitsemine on iseenesest lihtne ja vähe jõudu nõudev, näiteks on USA ja küllap teistegi riikide Patriot-üksustes teenimas palju naisi. Tehniline hooldus on muidugi ülikallis, kuid selleta ei saavutataks neid näitajaid.

Patrioti ei tohi kunagi maastikul üksi jätta, sest tema lahingvastupidavus on praktiliselt olematu. Kuid ega selliseid süsteeme üksi vastase luuregruppide vastu võitlema jäetagi, eesliinile ei saadaks teda ka hull ja igal asjal on lõppeks oma eesmärk.

Patrioti kasutavad USA ise, Holland, Jaapan, Kuveit, Hispaania, Kreeka, Saksamaa, Iisrael, Saudi-Araabia, Egiptus ja huvitaval kombel ka kommunistlik Hiina.

Selle jutu lõpetuseks ei tohi siiski unustada, et ühtegi sõjaväge ei tohi arendada tasakaalutult. Pataljon Patriote kataks vabalt terve Eesti koos lähiümbrusega ning suudetaks luua isegi raskuspunkte, kuid sellest ei oleks kasu, kui kogu ülejäänud sõjavägi koosneks ühest kergest jalaväebrigaadist ja kergerelvastusega Kaitseliidust.

Enne, kui unistada Patriotidest, peavad olema olemas tugevad suurtüki-, soomusjalaväe ja isegi tankiüksused, nende kõigi juurde peavad kuuluma lähimaa-õhutõrjesüsteemid nagu meie Mistralid, aga neid peab olema palju enam. Rääkimata kõigest muust – strateegilistest toidutagavaradest, paiksetest sidesüsteemidest, vähehaavatavast õhuseirest, paljustki veel…, mida Eestil praegu ei ole.

Mulle tundub, et isegi 2 miljardi dollari eest kõike seda ei looks veel eeldusi Eestile luua oma Patrioti-üksuseid. Kui tasakaalu pisut kallutada, siis ehk küll…