RKK analüütik Merle Maigre kirjutab, et viis aastat hiljem on oranžist revolutsioonist saanud «revolutsioon, mida polnud» ja läänes on levimas tõeline Ukraina-tülpimus. Mis on sellise Ukraina-väsimuse põhjustanud?
22.12.2009, Merle Maigre
Postimees
RKK analüütik Merle Maigre kirjutab, et viis aastat hiljem on oranžist revolutsioonist saanud «revolutsioon, mida polnud» ja läänes on levimas tõeline Ukraina-tülpimus. Mis on sellise Ukraina-väsimuse põhjustanud?
Jõulud ja aastalõpp on erinevate välispoliitiliste kokkuvõtete tegemise aeg. Ukrainas 17. jaanuaril 2010 toimuvate presidendivalimistega saab läbi üks oluline etapp, senise presidendi Viktor Juštšenko võimulolek.
Juštšenkole valimisvõidu toonud oranžist revolutsioonist on möödunud viis aastat ning sestap oleks igati paslik võtta kokku sel perioodil Ukrainas toimunud arengud ja kirjeldada väljavaateid, mida loovad Kiievi jaoks uued valimised.
2004. aasta jõulude eel oli Ukraina õhk vabadusest, uutest lootustest ja ootustest magusalt paks. Kutšma-aegne stagneerunud riigisüsteem kääris ja kobrutas, rahvas kogunes tänavatele, püstitati telke, räägiti palju ja ülevaid sõnu demokraatiast, vabast meediast, reformidest, läänega liitumisest. Lääneriigid, teiste hulgas Eesti, näitasid üles solidaarsust oranži Ukraina suhtes ja tervitasid rõõmsalt Ukraina ja lääne vahelise läbikäimise tugevdamist.
Viis aastat hiljem on oranžist revolutsioonist saanud «revolutsioon, mida polnud». Ukraina tundub olevat omadega tupikus, poliitilisest jõulurahust pole juttugi. Läänes on levimas tõeline Ukraina-tülpimus. Mis on sellise Ukraina-väsimuse põhjustanud? Kas pessimistlikele väljavaadetele on lahendusi? Kas tunneli lõpust paistab valgus?
Oranži revolutsiooniga asus Ukraina uuele demokraatia teele, mille tähiseks ja kinnituseks on mitmed viimastel aastatel toimunud vabad ja õiglased valimised. 2004. aastal saavutas demokraatia võidu, kui ametisse sai uus president Viktor Juštšenko.
2006. aastal valiti demokraatlikus korras uus parlament ja ametisse astus peaminister Viktor Janukovitš. 2007 saatis president parlamendi laiali, toimusid uued demokraatlikud valimised ning 2008. aasta alguseks vormistati nn demokraatlik koalitsioon ja peaministriks sai Julia Tõmošenko.
Ukraina valimiste juures on positiivne see, et kunagi ei tea tulemusi ette. See muudab Ukraina erinevaks nii mõnestki teisest suurest slaavi riigist. Ka praegune presidendivalimiste kampaania hoiab viimase hetkeni meeled pinevil, sest võimatu on ennustada, kas kahest peamisest rivaalist võidab praegune opositsiooniliider Janukovitš või peaminister Tõmošenko.
Teiste tõsiseltvõetavate poliitikute hulka, kes neil valimistel kandideerivad, kuuluvad endine parlamendispiiker ja kunagine välisminister Arseni Jatsenjuk, Regioonide Partei oligarh Sergei Tigipko, praegune spiiker Vladimir Litvin, endine kaitseminister Anatoli Gritsenko ning president Viktor Juštšenko.
Kahtlemata on väga hea, et Ukraina-suuruses riigis korraldatakse alates 2004. aastast vabasid ja ausaid valimisi. See on demokraatia üks tingimusi. Aga tõeliselt demokraatlik riigikord eeldab enamat kui pelgalt vabasid valimisi.
Kvantiteedi kõrval loeb ka kvaliteet. Viimase viie aasta lakkamatu valimiskampaania on tekitanud olukorra, kus sisuliste reformidega ei tegeleta. Loosungite lihvitud sõnum ja üha suurenev populism on märk, et Ukraina poliitikud teavad, kuidas viia läbi edukat valimiskampaaniat, kuid neil pole tegelikku riigijuhtimise kogemust.
Poliitikute isiklikud huvid ja soov võimule pääseda asendavad riiklike huvide eest seismise. Kuid, kordan, kahtlemata ei tohi stabiilsuse ja majanduskasvu huvides loobuda demokraatlikest valimistest ja kalduda autokraatiasse!
2004. aasta oranži revolutsiooni ideoloogid soovisid siiralt Ukrainat demokraatlikuks riigiks muuta. Paraku ei toimu riigi valitsemine Ukraina poliitikute meelest mitte läbipaistvate, tõhusate ja usaldusväärsete institutsioonide loomisega, vaid omavaheliste kokkulepete, tehingute ja pettuse kaudu.
Kompromissid on vaid nõrkuse tunnus. Kui tehingute sõlmimine pole võimalik, siis blokeeritakse kõik poliitilised tegevused – isegi kui see halvab kogu riigiaparaadi töö.
Üheks seesuguseks näiteks oli võimukriis kevadel 2007, kui president Juštšenko saatis parlamendi laiali ja kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. Kõik selle kriisi osapooled – nii president, parlamendiliikmed kui ka ministrid – väljendasid hoolimatust demokraatlike institutsioonide vastu, nagu põhiseadus või konstitutsioonikohus.
Teiseks näiteks Ukraina demokraatia haprusest oli 2009. aasta kevadel toimunud Janukovitši ja Tõmošenko vahelised salajased läbirääkimised uue laia koalitsiooni moodustamiseks.
Õnneks jooksid läbirääkimised liiva ning ebaõnnestus Regioonide Partei ja Julia Tõmošenko Bloki (BJUT) katse luua uus ebademokraatlik konstitutsioon. Plaanide kohaselt ei valinuks Ukraina presidendi mitte rahvas, vaid parlament.
Regioonide-BJUTi põhiseaduslik kava sisaldas veel teisigi demokraatlikust aspektist «huvitavad» muutusi. Korralised parlamendivalimised lükkunuks kahe aasta võrra edasi, 2012. aastast 2014. aastasse. Valimistel enim hääli kogunud partei saanuks 450-liikmelisest parlamendist automaatselt enamuse ehk 226 kohta.
Piirkondlike kohtunike ametissemääramine toimunuks rahva otsevalimise teel. On päris hea, et läbirääkimised luhta läksid. Kuid see katse annab tunnistust sellest, milliseid väärtusi hindavad Janukovitš ja Tõmošenko – kaks praegust põhikandidaati Ukraina riigipea kohale.
Maailmapanga hiljutine raport äripartneritest «Doing Business» paigutas Ukraina võimalikust 183 kohast 142. kohale. See on Euroopa riikide hulgas madalaim positsioon.
Rahvusvahelise majandusvabaduse indeksi kohaselt on Ukraina kukkunud represseeritud majanduskliimaga riikide kategooriasse, asudes uuritud 179 riigist 152. kohal. Euroopa maadest on madalamal vaid Valgevene. 2005. aastal oli Ukraina positsioon märgatavalt kõrgem – 155st 88. koht. Kahju, et viis aastat pärast oranži revolutsiooni liigub Ukraina majandus vähikäigul.
Alalised valimiskampaaniad mõjutavad ka makromajanduslikke otsuseid. Käimasoleva presidendikampaania kandidaatide hulgas ollakse veendunud, et Ukraina rahvas ei nõua riigivalitsejailt mitte demokraatiat, vaid leiba.
Nii ongi valimisprogrammides hüljatud demokraatia arendamise või korruptsiooni vastu võitlemise teemad. Kampaaniad mängivad rahva hetkeemotsioonidel, lubadused on õõnsad ja populistlikud ning loosungitesse on siginenud Nõukogude nostalgiat.
Lihtsate ja nõukogulike valikute sõnastamises on eriti osav tsehhidirektori kuvandiga Janukovitš. Juba tema 2006. aasta parlamendivalimiste reklaamid liigutasid lihtsate inimeste südameid: valides mind, saate külmkappi kolm kilo liha! Janukovitši hinnangul peaks Ukraina saama tugevaks lüliks Sõltumatute Riikide Ühenduse majandustsoonis. Sisuliselt välistab see vabakaubandusleppe sõlmimise Euroopa Liiduga, mis Ukrainal praegu plaanis on.
Ka Arseni Jatsenjuk – omal ajal oli küllaltki läänemeelne välisminister – on alates juunist teinud kannapöörde ja vastandab end nüüd kõigele euroopalikule. Loosungiga «Kui meid ei taheta, siis polegi vaja!» teeb ta ELi-vastast kampaaniat ning avaldab oma sõnavõttudes kiitust Putinile, kes on «Venemaa poliitilises kaoses korra majja pannud».
Valimiskampaaniatele iseomase populismi tõttu ei suudeta Ukrainas ka kõige tõsisema majanduskriisi ajal konstruktiivselt mõelda. Selle tulemusena kannatab kogu riik ja rahvas.
Rahvusvaheline Valuutafond on alates novembrist peatanud oma hiiglasliku abilaenu osakaupa väljamaksmise, sest Ukraina president-parlament-valitsus pole suutnud kokkulepitud tingimustest kinni hoida ning suurendasid hiljuti miinimumpalka ja pensione ning langetasid Kiievi elanikele gaasihinda.
Ukrainas ei ole jätkuvalt poliitilisi jõude, kes poleks valmis isiklike ärihuvide nimel mööda vaatama riiklikest huvidest.
Euro-Atlandi kogukonnaga ühinemine on keeruline ülesanne, mis nõuab riigisisest toetust ja poliitilist stabiilsust. Tugevat välis- ja kaitsepoliitikat saab ajada vaid tõhusa valitsusaparaadiga riik. Ukrainal see paraku puudub.
Suhteid nii NATO kui ELiga on komplitseerinud Ukraina-poolsed põhjendamatult kõrged ootused liikmesusele nendes organisatsioonides. NATO-lt oodati aina NATO liikmesuse tegevusplaani ehk MAPi.
Euroopa Liidult soovitakse viisavabadust. Ukraina ametnikud justkui ei mõistaks, et tihedam lõimumine ELi ja NATOga eeldab nende poolt tegelikke ja sisulisi reforme, mitte pelgalt kuvandiloomist – sovetlikku potjomkinlust, mis keskendub kauni fassaadi ehtimisele ja kaunistamisele.
Ukraina-NATO suhete seniseks tipphetkeks jäi novembris 2008 Tallinnas toimunud NATO-Ukraina kaitseministrite kohtumine, kus arutati Ukraina kaitsereformide arengut ning Ukraina julgeolekut uues Vene-Gruusia sõja järgses Euroopas.
Pärast seda, detsembris 2008 toimunud NATO kohtumisel otsustati, et MAPi saamiseks ei ole Gruusia ja Ukraina veel küpsed ning selle asemel pakuti Kiievile ja Thbilisile võimalust alustada NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammi ehk ANP täitmist.
Oleks võinud oodata, et NATO-Ukraina suhetes kaob seni sisulist tööd pärssinud pingestatud ootus ning Kiievis keskendutakse reformide läbiviimisele. Ometi läks teisiti.
Ukraina ei ole tahtnud või suutnud ANP-nimelise dokumendi koostamise protsessi sisuga täita. Praeguseks NATO-le esitatud Ukraina ANP 2009 ja ANP 2010 on täis rahalise katteta lubadusi ning tekitavad lääne lugejates vaid õlakehitust ja suurendavad tüdimust.
Ukrainlased – saavutamata ebareaalselt kõrgelt seatud sihte – on omakorda läänes pettunud. Euroopasse mineku soov on asendunud Kutšma-aegse mitmevektorilise välispoliitikaga. Lahtiseletatult tähendab see, et välispoliitilises plaanis pannakse praegu rõhk pigem suhete parandamisele Venemaaga, jättes ELi tagaplaanile. Ukraina-NATO koostöö on paigutatud alumisele riiulile paremaid aegu ootama.
On oht, et Ukrainas jätkub senine sisepoliitiline purelemine ja välispoliitiline pendeldamine ning reformid jäävad poolikuks. Kriisist haaratud ja kaosesse paisatud Ukraina valmistaks Moskvale kindlasti suurt heameelt.
Nukra poliitilise nägelemise foonil pean ainsaks valguskiireks tunnelis Ukraina valitsusväliseid organisatsioone ja mõttekodasid. Ukraina kodanikuühiskond on viimase viie aasta sõna- ja mõttevabadusest jõudu kogunud ning esindab selle riigi edumeelsemat poolt.
Eestigi võiks tihendada sidemeid Ukraina valitsusväliste organisatsioonidega, sest valitsusvälised ühendused on oma mõtetes tihtipeale vabamad ja demokraatlikumad kui riiklikud või parteidega seotud ametid.
