Ukraina sõda ja õigeusu kirikud

28. jaanuaril avaldas üks Moskva patriarhaadile alluva Ukraina õigeusu kiriku Ternipili piiskopkonna praostkond kirja Ukraina kiriku juhile metropoliit Onufrile. Selles kritiseerisid preestrid ja ilmalikud aktivistid jõuliselt Vene õigeusu kiriku pea, patriarh Kirill I hiljutisi teravat arutelu põhjustanud avaldusi. Kirja autorid lisasid, et Onufri tegevusetus aitab süvendada Ukraina õigeusklike lõhet (Religion.in.ua, 28. jaanuar).

28. jaanuaril avaldas üks Moskva patriarhaadile alluva Ukraina õigeusu kiriku Ternipili piiskopkonna praostkond kirja Ukraina kiriku juhile metropoliit Onufrile. Selles kritiseerisid preestrid ja ilmalikud aktivistid jõuliselt Vene õigeusu kiriku pea, patriarh Kirill I hiljutisi teravat arutelu põhjustanud avaldusi. Kirja autorid lisasid, et Onufri tegevusetus aitab süvendada Ukraina õigeusklike lõhet (Religion.in.ua, 28. jaanuar).

See konflikt on kõigest üks näide ambivalentsest olukorrast, millesse Ukraina õigeusu kirik on sattunud eriti pärast Venemaa agressiooni ja sõda Ukraina vastu möödunud aastal. Ukraina kiriku seotus Moskva patriarhaadiga on pannud senisest enam inimesi negatiivselt seostama ka esimest Kremli poliitikaga. Samal ajal patriarh Filaret, kes juhib Kiievi patriarhaadi kirikut, mida rahvusvaheliselt ei peeta “kanooniliseks” õigeusu kirikuks, on tegutsenud eriti aktiivselt Ukraina võimude toetamisel. 3. veebruaril taotles patriarh Filaret visiidi ajal Washingtonis Ühendriikide julgeolekuabi Ukrainale (Religion.in.ua, 4. veebruar). Siiski on patriarh Filaret eitanud kõiki süüdistusi, nagu sekkuks ta poliitikasse, õigustades oma kiriku aktiivsust ukraina rahva toetamise vajadusega (Censor.net.ua, 22. oktoober 2014).
Kuid just poliitilised kaalutlused võivad seletada üha suurema arvu Ukraina õigeusklike lahkumist Moskvaga seotud kirikust ja liitumist Kiievi patriarhaadi kirikuga. Razumkovi keskuse 2014. aasta mai arvamusküsitluse kohaselt pidas 70 protsenti ukrainlastest ennast õigeusklikuks. Kuid nende seas oli ainult aastaga Kiievi patriarhaadi kirikusse kuulujate osakaal kasvanud 26 protsendilt 32 protsendini ning samal ajavahemikul Moskva patriarhaadiga seotud kirikusse kuulujate arv kahanenud 28 protsendilt 25 protsendini (Dzerkalo Tõžnja, 15. mai 2014).
Olukorra keerukus on ajendanud 30 Ukraina õigeusu kiriku kogudust minema Kiievi patriarhaadi alla, kuigi Moskva patriarhaadi esindaja on väitnud, et tegelikult on selliseid kogudusi ainult kümme. Lisaks kirjutasid mitu Lääne-Ukraina Rivne vaimulikku alla deklaratsioonile, millega kutsusid looma oblastis ühtset õigeusu kirikut. Seda sammu on pooldanud ka Kiievi patriarhaat. Hiljem võtsid nad küll allkirja tagasi (Patriarchia.ru, 15. jaanuar).
Patriarh Filaret on aga avalikult kuulutanud, et Moskva patriarhaadi kirikutes teenivad preestrid toetavad Ukraina Donetski ja Luganski oblasti okupeeritud territooriumil separatiste ja Venemaad, samal ajal kui teised konfessioonid on sisuliselt neilt aladelt välja tõrjutud (Lb.ua, 12. oktoober 2014). Samamoodi on Filareti kirik ja teisedki konfessioonid – erinevalt aga Moskva patriarhaadiga seotud õigeusu kogudustest – pidanud silmitsi seisma arvukate probleemidega Krimmis pärast seda, kui Venemaa Föderatsioon poolsaare annekteeris (RISU, 24. september 2014).
Rida vene õigeusu kiriku juhi patriarh Kirilli avalikke sõnavõtte viimasel aastal on pannud muretsema nii Ukraina riigi kui ka rahva. Näiteks ennustas ta eelmise aasta jõulude ajal Ukraina lõhenemist ja tsiteeris sel puhul isegi evangeeliumit (Markuse 3:24): “Ja kui kuningriik on omavahelises riius lõhenenud, siis ei saa see kuningriik püsida.” Lisaks on Kirill avalikult kritiseerinud Ukraina valitsuse terrorismivastast operatsiooni, nimetades seda jõu kasutamiseks poliitiliste rühmituste poolt (TASS, 7. jaanuar).
Kooskõlas Kremli ametliku seisukohaga peab patriarh Kirill sõda Ukraina idaosas sisekonfliktiks, “vennatapu- ja hävitussõjaks”. Ta propageerib “Vene” (Russ) ühendatud rahvast, mis on laiem vaimne mõiste kui Ida-Euroopa rahvuslikud või riiklikud moodustised (Patriarchia.ru, 17. juuni 2014). Mujal on Kirill isegi nimetanud Ida-Ukrainat “ajaloolise Vene lõunapiiriks” (Patriarchia.ru, 25. august 2014). Need seisukohad kõlavad kokku Vladimir Putini korduvate avaldustega, et venelased ja ukrainlased on üks rahvas ning Moskval on ajalooline õigus nõndanimetatud Novorossijale (tänapäeva Kagu-Ukraina alad).
Samuti kooskõlas Kremli narratiiviga Lääne geopoliitilisest rivaalitsemisest Venemaaga on patriarh Kirill korduvalt süüdistanud Ukraina kreeka-katoliku (uniaadi) kirikut ja Kiievi patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikut püüetes kahjustada “kanoonilist õigeusku”. Kiievi patriarhaadi teabetalituse juhataja peapiiskop Jevstrati on arvanud, et selle süüdistuse taga, mida ilmekalt väljendas Kirill 14. augusti kirjas, seisab patriarhi lähikonna pistrike fraktsioon. Kirilli lähikonna mõõdukam fraktsioon võis seista aga selle taga, et kiri kustutati Moskva patriarhaadi ametlikult koduleheküljelt, arvatavasti kartuse tõttu, et nii avalik väljaütlemine võib põhjustada Ukrainas tõsiseid tagasilööke (Nezavissimaja Gazeta, 20. august 2014).
Lisaks üritab Kirill rõhutada vene õigeusu kiriku rolli Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas saavutatud võidus Natsi-Saksamaa üle. See aitab toonitada Venemaa valitsuse praegust suhtumist Maidani-järgsesse Ukraina poliitilisse eliiti, mis olevat langenud fašismi kütkesse (Patriarchia.ru, 22. jaanuar).
Ent ei oleks õige väita, et Moskva patriarhaadile alluv Ukraina õigeusu kirik lihtsalt kordaks Venemaa dogmasid. Vastupidi, mõned Ukraina õigeusu kiriku avalikud sõnumid on olnud Ukraina-meelsed. 1. märtsil 2014 kasutas kiriku pressiesindaja, ülempreester Georgi Kovalenko mõistet “agressioon” ja mõistis hukka Venemaa sõjalise sissetungi Krimmi (Hromadske TV Youtube’is, 1. märts 2014). Teisel juhul astus Kovalenko vastu oma kiriku sidumisele Moskvaga ja nimetas Moskva patriarhaati “Nõukogude Liidu kirikuks” (Tsn.ua, 26. oktoober 2014). Kovalenko ei ole alates 2014. aasta septembrist enam kiriku pressiesindaja, küll aga on edasi haridusosakonna juhataja.
Lisaks ütles Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kiriku kõrge liige, Borõspili ja Brovarõ metropoliit Antoni hiljuti intervjuus, et tema kirik teenib vaimulikult Ukraina sõjaväge ja sõjaväehaiglate patsiente. Samuti väitis ta, et kirik varustab Ukraina sõjaväge ellujäämiseks vajaliku varustusega, näiteks soojade rõivaste, ravimite ja kuulivestidega (Patriarchia.ru, 10. jaanuar). Siiski palvetab Ukraina õigeusu kirik liturgial rahu eest, aga mitte Ukraina valitsuse ja sõjaväe eest, nagu oli kombeks enne konflikti.
Ukraina õigeusu kirikut ümbritsevad vastuolud lubavad konkureerivatel poliitilistel jõududel olukorrast kasu lõigata. Hiljaaegu kaotas Kiievi linnavolikogu Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku maksusoodustused pealinnas (Interfax-Ukraine, 28. jaanuar). Kuid linnapea Vitali Klõtško pani otsusele veto (Ipress.ua, 29. jaanuar).
Sellised usuprobleemid võivad mingil hetkel luua võimaluse Ukraina ühiskondliku terviklikkuse poliitiliseks õõnetamiseks. Kuid veel kahjulikumad on need Ukraina õigeusule, mis on usklike arvu poolest suuruselt maailma teine õigeusu kirik. Religiooniekspert Oleksandr Sagan märgib: “Õigeusu institutsioonid Ukrainas (ja kogu maailmas) on astunud surutise/stagnatsiooni ajajärku, mis toob kaasa õigeusu muutumise suurimaks teiste, sealhulgas mittekristlike religioonide pooldajaskonna kasvatajaks.” (RISU, 25. jaanuar)