veebruar 25, 2015

Ukraina peab keskenduma energiatõhususele

Reuters/Scanpix

10 miljonit USA dollarit – just nii palju maksab Ukraina igal aastal Gazpromile. Valdava osa kuludest tekitavad individuaalkasutajad. Tööstus toetub peamiselt riigisisesele toodangule, mida on võimalik mõistlikult suurendada. Aga mitte see ei ole praegu kõige tähtsam. Millised on Kiievi energiapoliitika prioriteedid ning kuidas saaksid ELi mehhanismid ja struktuurid Ukrainat aidata? Neid teemasid arutas Biznes.pl-iga Anna Bulakh Tallinnas tegutsevast Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest.

10 miljonit USA dollarit – just nii palju maksab Ukraina igal aastal Gazpromile. Valdava osa kuludest tekitavad individuaalkasutajad. Tööstus toetub peamiselt riigisisesele toodangule, mida on võimalik mõistlikult suurendada. Aga mitte see ei ole praegu kõige tähtsam. Millised on Kiievi energiapoliitika prioriteedid ning kuidas saaksid ELi mehhanismid ja struktuurid Ukrainat aidata? Neid teemasid arutas Biznes.pl-iga Anna Bulakh Tallinnas tegutsevast Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest.

Marcin Gaweda: Märtsi lõpus saab läbi Ukraina gaasitarnete lühiajaliste lepingute tähtaeg. Kas on mingigi võimalus, et praegu saaks nende üle uuesti läbi rääkida?
Anna Bulakh: Ukraina peaks seadma eesmärgiks lepingu üle uuesti läbi rääkida. See on oluline hetk, sest Ukraina peab ühtlasi täiendama oma hoidlate varusid. Läbirääkimistel võib Ukrainal vaja minna Lääne välist abi, nimetame seda toetuseks.
MG: Ja milline oleks prognoos?
AB: Gazpromiga on võimalik tulemuslikult läbi rääkida. Leedu on siin hea näide. Kui LNG-terminal tööle hakkas, kauplesid nad korralikult hinda alla, kuni 100 dollarit 1000 kuupmeetri pealt. Seda on päris palju.
MG: Kuidas me veel saaksime Ukraina abistada?
AB: Luues korraliku taristu, mils ühendaks Ukraina Läänega. Hea näide on Slovakkia, kel on oma sõltumatu taristu. Sügisel vähendas Gazprom tarneid Slovakkiale ja Poolale ning piiras sel moel võimalust, et nood saaksid varustada Ukrainat. Nüüd on tähtis, et LNG revolutsioon jõuaks ka sellesse Euroopa ossa. Kui Poolal on oma LNG-terminal ja Slovakkia laiendab ülekandemahtu, võib Ukraina vähemalt psühholoogiliselt muutuda Euroopa energiasüsteemi osaks. Mida lähemal oleme selle eesmärgi saavutamisele, seda suuremad on meie eelised läbirääkimistel Gazpromiga.
MG: Ukraina on gaasiedastussüsteemides ainulaadse positsiooniga. Me võime seda kogeda iga kord, kui tekib energiakriis.
AB: Loomulikult kuulub Ukraina Euroopa energiasüsteemi. Oleks hea, kui Brüsselis leiduks poliitilist tahet, mis tugevdaks Ukrainat selles süsteemis ja aegajalt stimuleeriks näiteks Poolat või Slovakkiat tugevdama energiasidemeid Ukrainaga. Mitte poliitilisel, vaid ärilisel alusel. See on võimalik: näiteks Slovakkias on äriringkonnad ellu viinud poliitilise projekti ja sel on korralik äriringkondade toetus. Ja mis on samuti väga oluline: eluliselt tähtis on ligi tõmmata välisinvestoreid.
MG: Kuidas seda teha?
AB: Euroopa ettevõtted ei mõista ikka veel, et Ukraina on olnud juba pikka aega Euroopa osa. Ukraina parlament võttis äsja vastu seaduse, mis laseb välisinvestoritel Ukrainas hõlpsamalt teguseda. Energiasektor võidab sellest tohutult. Lisaks töötavad ukrainlased terve lahendustepaketi kallal, mis puudutab näiteks keskkonda. Euroopa ettevõtted pääseksid ligi Ukraina ülekandesüsteemile. See võimaldaks seda moderniseerida, aga ühtlasi lõpetaks kahtlused gaasivarguse osas. See muutuks läbipaistvamaks. Ja mida lähemal me ELile oleme, seda kiiremini muutub see Ukrainale tõelisuseks.
MG: Kas teie meelest läheb Ukraina kaasa kildagaasirevolutsiooniga?
AB: Seda on liiga vara öelda. Euroopas arutatakse praegu, kas see on õige suund või mitte. Ukraina ei tea seniajani, millised on ta ressursid. Puurauke on liiga vähe. Lääne-Ukrainat on analüüsitud võimaliku kildagaasi leiukohana. Aga praegu on veel liiga vara midagi öelda. Me peame keskenduma lähi- ja keskpika perioodi eesmärkidele.
MG: Milleks on energiatõhusus?
AB: Täpselt. Energiatarbimise ja energiatõhususe teema on praegu Ukraina prioriteet. Selle vastu ei ole aastaid huvi tuntud. Palju aastaid subsideeriti majapidamistele minevat gaasi. Erinevus selle vahel, mida Ukraina maksab Gazpromile, ja selle vahel, mida maksab keskmine tarbija, on olnud liiga suur. See kujuneb Ukraina mentaliteedis suureks murranguks, sest seni ei ole ukrainlased pööranud energiahinnale kuigi palju tähelepanu. Tõsi on aga see, et majapidamistele minev gaas on Gazpromi probleemi üks suuremaid väljakutseid. Tööstus tugineb peamiselt riigisiseselt hangitavale.
MG: Milline paistab olukord kodumaise gaasitootmisega?
AB: Praegu toodab Ukraina ligikaudu 20 miljardit kuupmeetrit gaasi. Kogu probleem toodangu suurendamisega on seotud aegunud tehnoloogiaga. Seda tuleb moderniseerida. Teine asi on energiatõhusus, mis on äärmiselt oluline. Mitte tootmine ei pea tunduvalt suurem olema, vaid energiat tuleb paremini hallata. Viimasel aastal kasutas Ukraina kavandatud 50 miljardi asemel 40 miljardit kuupmeetrit. See on hea märk.
MG: Aga selle põhjus on tööstuse aeglustumine …
AB: Sel aastal muutub Ukraina energiamaastik gaasitarbimise osas täiesti teistsuguseks. Samuti on valitsus heaks kiitnud range programmi, mis puudutab majapidamiste gaasitarbimist. Need on õiged sammud: seadusandlikud lahendused gaasitarbimise piiramiseks. Teine asi on suurendada investeeringuid moderniseerimise ja uute tehnoloogiate jaoks. Võib-olla on lihtsam toota rohkem gaasi, aga kindlasti on tulusam suurendada energiatõhusust.
Originaalintervjuu: Economic Forum

Kategooriates: UudisedSildid: ,