Ukraina otsib tasakaalu reformide ja stabiilsuse vahel

Ukraina parlament (Ülemraada) tõmbas 2014. aastale joone alla mitme reformimeelse seadusega, millest üks oli 2015. aasta eelarve. Need seadused võivad suunata riigi kindlale läänestumise teele ning anda Ukrainale võimaluse korrata endiste liiduvabariikide Eesti, Läti ja Leedu edukaid reforme. Sellest hoolimata on üldsuse hinnang valitsuse tööle seni olnud võrdlemisi kriitiline. Kuna riigi finantsolukorra parendamine tähendaks sotsiaalkulude koomale tõmbamist, kasvab seega oht poliitilise ebastabiilsuse tekkeks. Valitsus peab seega ettevaatlikult balansseerima lühiajalise poliitilise toetuse ja vajaduse vahel pikaajalise mõjuga poliitiliste reformide järele.

Ukraina parlament (Ülemraada) tõmbas 2014. aastale joone alla mitme reformimeelse seadusega, millest üks oli 2015. aasta eelarve. Need seadused võivad suunata riigi kindlale läänestumise teele ning anda Ukrainale võimaluse korrata endiste liiduvabariikide Eesti, Läti ja Leedu edukaid reforme. Sellest hoolimata on üldsuse hinnang valitsuse tööle seni olnud võrdlemisi kriitiline. Kuna riigi finantsolukorra parendamine tähendaks sotsiaalkulude koomale tõmbamist, kasvab seega oht poliitilise ebastabiilsuse tekkeks. Valitsus peab seega ettevaatlikult balansseerima lühiajalise poliitilise toetuse ja vajaduse vahel pikaajalise mõjuga poliitiliste reformide järele.

29. detsembris Ülemraadas vastu võetud 2015. aasta eelarveseadus näeb ette uue eelarvesüsteemi varasema arbitraarse (ja seetõttu korruptsioonialtima) mehhanismi asemele, mille järgi Kiievi keskvalitsus jagas kogutud eelarve Ukraina oblastite vahel laiali. Uus ja seni veel täpselt defineerimata mehhanism võib aidata mõnel keskvalitsuse toetustest sõltuva oblasti majanduslikku olukorda parandada. Endise presidendi Viktor Janukovõtši valitsus kuldas tema kodukandi Donetski 2011–2012 aastal sotsiaaleelarvega üle, pärast 2012. aasta Ülemraada valimisi tõmmati kulutusi koomale ning see põhjustas mõnedes Donbassi ühiskonnakihtides rahulolematust, see aga osutus hiljem omakorda üheks olulisemaks kodumaiseks teguriks, mis tingis toetuse Venemaa juhtimisel toimunud ülestõusule. Ülemraada spiikeri Volodõmõr Hroismani sõnul tuleb president Porošenko 2015. aasta septembriks välja ettepanekutega põhiseaduse muutmiseks, mis asendaks olemasoleva presidendi ametisse määratud oblastivalitsuste süsteemi detsentraliseerituma süsteemiga. See muudaks Ukraina regionaalse valitsemissüsteemi sarnaseks Poola omaga, mille puhul peaministri ametisse määratud kuberner täidab regioonis keskvalitsuse funktsiooni, valitud kohaliku volikogu ja selle täidesaatva haru ülesandeks on piirkonna eelarve ja muude poliitiliste aspektidega tegelemine.
Ülemraadas koos eelarveseadusega vastu võetud maksureformieelnõus on mõned ettevõtlust soodustavad meetmed, näiteks maksude arvu vähendamine 22-lt üheksale, ühekordne maksuamnestia üksikisikutele ning ettevõtte sotsiaalmaksu määra märkimisväärne kahandamine praeguselt 41 protsendilt 16,4 protsendile. Ometi on tekkinud küsimusi mõnede nende algatuste ellurakendamise kohta. Ühe Ukraina hargmaise ettevõtte eestlasest juhi sõnul võib juhtuda, et ettevõte tohib oma ühiskondlikku panust kahandada üksnes siis, kui ta tõstab palku 30 protsenti, mis madalaid palku maksvatele hinnatundlikele ettevõtetele tähendab otsekohe suuremat maksukoormust praeguse süsteemiga võrreldes. Ehkki see valitsuse algatus on ettevõtlusele pikemas plaanis kasulik, on olemas ka võimalus, et valitsus võib pikas plaanis need kasulikud muutused tühistada.
On muidki algatusi, mis näevad välja nagu katsed kehtestada jõukusmakse, näiteks lõiv üle kolme liitri suuruse mootoriga uutele autodele ning uus kinnisvaramaks suuremate korterite ja majade pealt. Need finantsmeetmed tunduvad aga olevat mõeldud peamiselt maksulaekumise suurendamiseks ning maksumäärad ei põhine mitte maksustatava vara turuväärtusel, vaid nende füüsilistel parameetritel, näiteks mootorimahul ja eluruumi pindalal.
Pole ime, et Ukraina valitsuse eelarve- ja maksureformialgatused on saanud mitme majandusteadlase kriitika osaliseks. Majandusasjatundjate rühmituse Vox Ukraine avaldatud artiklis öeldakse, et „välja käidud eelarve- ja maksuseaduste pakett põhineb valel ideoloogial: rohkem riiki, rohkem makse. Ukraina riik on ebaefektiivne, ebakompetentne ja korrumpeerunud, kuid paigutab end majanduse keskpunkti. Valitsus tahab taas suurendada oma rolli, [samuti] oma kontrolli- ja administratiivfunktsiooni.“ Venemaa majandusteadlane Andrei Illarionov on samuti seda meelt, et valitsus peab riiklikke kulusid radikaalsemalt kokku tõmbama, vähendama eelarve defitsiiti ning alustama riikliku gaasifirma Naftohaz ja pensionisüsteemi reformimist.
Ülemraada pidi eelarveseaduse ja maksueelnõud vastu võtma enne 2014. aasta lõppu, et saada IMF-ilt järgmine rahaeraldis, mis on Ukraina majanduskriisi leevendamise seisukohast ülioluline. Välismaise nõudluse kahanemine Ukraina söe- ja metalliekspordi järele ning idas toimuva relvakonflikti mõju tingis Ukraina riigipanga andmeil mullu SKP languse umbes 7,5% võrra. Samal ajal pole valitsusel 2013. aastast peale olnud võimalik võtta laenu rahvusvaheliselt kapitaliturult ning üheskoos eksisteerivate kohustustega vanade võlgade (sh Naftohazi omade) tasumiseks on see viinud riigi väljamaksekriisi äärele.
Ukraina valuuta grivna väärtus on langenud 8,5 grivnalt dollari eest 16,5 grivnale dollari eest, mistõttu kerkinud esile võimalus, et Ukraina jätab oma välisvõlad tasumata. Andrei Illarionovi hinnangul võivad Ukraina keskpanga reservid selliste väljaminekute jätkudes 2015. aasta jaanuari lõpuks kahaneda umbes 5 miljardi USA dollarini, samal ajal kui 2014. aasta novembri lõpus oli reserve kaks korda rohkem. Illarionov leiab ka, et Ukraina välisvõla ja SKP suhe võib tõusta üle 60% piiri, mis võib anda Venemaale võimaluse realiseerida 2013. aasta detsembris väljastatud ostuoptsiooni eralaenudele 3 miljardi USA dollari väärtuses.
Seega on Ukraina võimudel keeruline riigi rahaasju korda ajada, tõmmates avalikke kulutusi koomale, samal ajal aga suurendades kaitse- ja julgeolekukulusid. Uus eelarve näeb ette kaitsekulutuste märkimisväärse tõusu – kaitseministeeriumi eelarve kasvas 157%, seda küll grivnades. Ehkki eurodes on tegu vaid 28 protsendi suuruse kasvuga, on see sellegipoolest märkimisväärne kasv, kuna suurem osa Ukraina sõjalisi riigihankeid on kohalikelt tootjatelt. Hoolimata hiljutisest ametlikust neutraalsest välispoliitikast loobumisest Euroopa Liiduga lõimumise ja NATO standarditele vastamise kasuks, pole Ukrainal endiselt sisuliselt ühtegi sõjalist liitlast. Sestap tähendab see sõjaliste kulutuste kasv – eriti relvahangete mahu kaheksakordne kasv (kohalikus valuutas) – märkimisväärset püüdu parendada oma heidutusvõimet Venemaa edasiste sõjaliste käikude vastu.
Sotsiaalkulutuste sfäär on sotsiaalse sidususe tagamisega vaevu toime tulevale valitsusele oluline riskitegur. Kaitsekulutuste kasvust hoolimata on suurim omaette osa riigieelarvest (17 protsenti) määratud pensionide maksmiseks. Lisaks sellele pole valitsus endiselt majapidamistele mõeldud gaasi hinda turuhindade tasemele tõstnud, seda hoolimata Naftohazi subsiidiumide vähendamisest 71 protsendi võrra – ehkki 2015. aastaks on kavandatud mõningane hinnatõus. Need probleemid on riikliku julgeoleku seisukohalt olulised, kuna Venemaa põhiliseks taktikaks Ukraina vastu on kujunenud mitte avalik sõdimine, vaid õõnestustegevus ja destabiliseerimine.
Valitsuse tegevust kritiseerides ning selle reformidele pühendumist jälgides on oluline mõista, et valitsuse strateegia ja töö edukus on suuresti nii poliitilise eliidi seas saavutatud konsensuse ning kodanike ootuste tulemus. Maidani-järgne valitsus, mille põhitegijad on praeguseks olnud riigis võimul kümme kuud, vajab majandusreformide praeguses faasis „kiireid võite“, mida Ukraina rahvale ette näidata. Ometi on valitsus ilmselt ettevaatlik ega taha riskida sellega, et endiselt nõrgestatud riigiinstitutsioonid võivad vankuma lüüa, kui valitsus kas kergitab kodumajapidamistele müüdava gaasi hinda, tõstab pensioniiga või lihtsalt vallandab töölt liigseid ametnikke ja kahjumlike riigifirmade töötajaid. On aga tähtis, et sellisel raskel ajal oleks lääne tugi Ukrainale edaspidigi kättesaadav, kuna Ukraina edu muutub Euro-Atlandi kogukonnale iga hetkega aina olulisemaks.