Ukraina juhita Euroopas: strateegiline hinnang

Venemaa sõda Ukraina vastu on paljastanud süvenevad lõhed Euroopa arusaamises endast kui Lääne tuumikust ja enda positsioonist vastakuti avalikult vaenuliku Venemaaga. Killunemisprotsess käis Euroopas juba enne sõda, seda nii Euroopa välispoliitilisest tasapinnast kõrgemal kui ka (pikaajalist mõju avaldavalt) madalamal. Venemaa edukas sõda Ukrainas - mida kajastab Minsk-2 “relvarahu” - on kasutanud ära Euroopa süvenevat ühtsusetust. Põhimõtteliselt töötasid Minsk-2 välja Moskva ja Berliin, mis nõudis Ukrainalt rasket lõivu, samal ajal kui Euroopa institutsioonid olid halvatud. Just sellele toimetule Euroopale on Barack Obama administratsioon laotanud õlule vastutuskoorma tegelda Venemaa sõjaga Ukrainas.

Venemaa sõda Ukraina vastu on paljastanud süvenevad lõhed Euroopa arusaamises endast kui Lääne tuumikust ja enda positsioonist vastakuti avalikult vaenuliku Venemaaga. Killunemisprotsess käis Euroopas juba enne sõda, seda nii Euroopa välispoliitilisest tasapinnast kõrgemal kui ka (pikaajalist mõju avaldavalt) madalamal. Venemaa edukas sõda Ukrainas – mida kajastab Minsk-2 “relvarahu” – on kasutanud ära Euroopa süvenevat ühtsusetust. Põhimõtteliselt töötasid Minsk-2 välja Moskva ja Berliin, mis nõudis Ukrainalt rasket lõivu, samal ajal kui Euroopa institutsioonid olid halvatud. Just sellele toimetule Euroopale on Barack Obama administratsioon laotanud õlule vastutuskoorma tegelda Venemaa sõjaga Ukrainas.

USA poliitika on tahes-tahtmata aidanud kaasa Euroopa strateegilisele taandarengule, mida võib nüüd näha Ukraina juhtumi puhul. Ühendriigid on kõikunud valesti fokuseeritud Euroopa hõlmamise (nt kaasamiseks pikalevenivatesse sõdadesse) ja osalise eemaldumise vahel Euroopa julgeolekupoliitikast (tavajõududest heidutuse äraviimine, nurjunud “taaskäivitamine” suhetes Venemaaga). See on nõrgestanud USA võimet määrata või mõjutada Euroopa välis- ja kaitsepoliitikat. Ühtlasi on see kõrvaldanud USA piduri Euroopa enda killunemis- ja triivimisprotsessidelt. Venemaa sõda Ukraina vastu on aga toonud need protsessid halastamatult päevavalguse kätte.
Kremli sihid ent ulatuvad Ukrainast kaugemale. Kreml taotleb Euroopa nõusolekut ja isegi koostööd Venemaa mõjusfääri kehtestamisel Euroopa idanaabruses, millest peab saama osa üldisest Euroopa korraldusest. 1991. aasta järgse korralduse vastandina peab uus korraldus tagama Venemaale võimaluse osaleda “võrdsetel alustel” kõigi Euroopa julgeoleku- ja majandusküsimusi puudutavate otsuste langetamisel. Venemaa ja Euroopa kokkulepe Ukraina arvel (kui see areneb välja Vene-Saksa Minsk-2 idust) tähistaks mainitud protsessi algust Euroopas. See võimaldaks taasmilitariseeritud Venemaal hirmutada demilitariseeruvat Euroopat, osaleda Euroopa poliitikas selle õõnestamiseks, pöörata eurooplased üksteise vastu ning lahutada Euroopa Ühendriikidest.
Venemaa peab Ukrainat uue Euroopa julgeolekumudeli võimalikuks laboratooriumiks. Venemaa ja Saksamaa (eelistatavalt veel mõni Euroopa tähtsam riik Saksamaa sabas) tegeleksid ühiselt Euroopa idaosa julgeolekuküsimustega, minnes mööda või astudes üle Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ühisest poliitikast. Selle eksperimendi praegune tööriist on nõndanimetatud Normandia grupp, mis tegeleb “Ukraina konfliktiga” (Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Ukraina).
Niisugune formaat juba iseenesest õõnestab Euroopa ja Euro-Atlandi institutsioone. See tõstab nende asemel esile Lääne-Euroopa allgrupi (Saksamaa ja Prantsusmaa) ning annab Venemaale otsuselangetamise voli, mis tal puudub senistes institutsioonides, näiteks ELis ja NATOs.
Normandia formaat sai tekkida ainult praeguses Euroopas valitsevas juhivaakumis. Venemaa kasutab selle allgrupi kaudu mainitud vaakumit oma huvides ära. Saksamaa kasutab seda formaati omamoodi ootetoana, mille kaudu juhatada Venemaa suurde kabinetti Euroopa otsuste langetamise laua taha – nagu seda nägi ette juba Ostpolitik.
Normandia kvartetis annavad tooni Venemaa ja Saksamaa: Prantsusmaa paistab olevat rahul ka teise viiuli mängimisega Saksamaa selja taga ning Ukraina on konsensuse vang, mille leidsid teised kolm riiki Venemaale soodsatel tingimustel. Normandia grupi kohtumised on aina näidanud, kuidas see mehhanism toimib nii riigipeade-valitsusjuhtide kui ka ministrite tasandil. Moskva ja Berliin esitavad ühisettepaneku, Pariisiga konsulteeritakse ja seal jäädakse nõusse, siis esitatakse ettepanek Kiievile (kelle jaoks on see juba fait accompli) ning lõpuks kiidab Normandia grupp ettepaneku avalikult heaks. Tulemus esitatakse heakskiidu saamiseks ELile, OSCEle või ÜRO julgeolekunõukogule. Sellist formaalselt heakskiitu taotletakse otsuste legitimeerimiseks post factum.
Seni on tulemused olnud järgmised (kronoloogilises järjekorras): Ukraina ühepoolsed sõjategevuse peatamised; Donetski ja Luganski “rahvavabariikide” legitimeerimine kontaktgrupi ja Minski kokkulepete kaudu, mis omakorda on de facto legitimeerinud Ukraina idaosa jagamise; põhiseaduse muudatused, mida Ukrainalt nõuti eeltingimusena selleks, et Venemaa täidaks Minsk-2 “relvarahu”; passiivne leppimine Debaltseve hõivamisega venelaste poolt; Kiievi ettepanekute tagasilükkamine asendada või täiendada vähetõhusat OSCE missiooni ELi või ÜRO missiooniga.
Normandia grupp aga ei ole piirdunud konfliktiohje ja relvarahu tingimustega, vaid on astunud üle ELi assotsieerimispoliitikast ja NATO avatud uste poliitikast. Just Normandia foorumil on Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal õnnestunud Ukrainast hoolimata tuua Venemaa osapooleks ELi ja Ukraina vabakaubanduslepingu asjus alustatavatel uutel läbirääkimistel. See järeleandmine oli Minski relvarahupaketi osa. Ukraina rahva valikust hoolimata kehtib Vene-Saksa-Prantsuse konsensus, et Ukraina peab loobuma eesmärgist saada NATO liikmeks ja taastama oma “blokivälise” staatuse, mis kuulub Venemaad hõlmava Euroopa korralduse tingimuste hulka. Lisaks Ukrainale loovad sellised piirangud muret tekitava pretsedendi Georgiale ja Moldovale, kui asi jõuab nende valikuteni.
II osa
Suurem osa “vanast” Euroopast – NATO ja ELi 1999. aasta eelsed liikmesriigid – ei tunnista Venemaa Ukrainas peetava sõja laiemaid tagajärgi (nad ei tunnista seda isegi sõjaks). Nad peavad seda sõda hoopis sisekonfliktiks, mis piirdub Ukrainaga ja on lahendatav Venemaa rahuldamisega Ukraina arvel, millele järgneb Euroopa-Venemaa suhete normaliseerumine, ilma et see tooks kaasa negatiivseid tagajärgi Euroopale või Euro-Atlandi suhetele. Enamik “uuest” Euroopast (Kesk- ja Ida-Euroopa) peab aga Venemaa sõda Ukrainas strateegia avaetapiks, mille siht on purustada 1991. aasta järgne status quo nii Euroopas tervikuna kui ka laiemalt.
Kuid “vana” ja “uus” Euroopa ei ole enam kaugeltki homogeensed. Põhjamaad on üha muutlikumas “uue” ja “vana” jaotumises Ukraina küsimuses umbes kahevahel. Suurbritannia on selles küsimuses lõpuks liitumas Ühendriikide-meelsete “uute” eurooplastega. Euroopa debatt keskendub peamiselt sellele, kuidas minna edasi Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonidega, mille tähtaeg peagi kukub.
9. märtsil sõnas ELi Ülemkogu president Donald Tusk (endine Poola peaminister) Washingtonis Valges Majas: “Meie vaenlased kasutavad meie vastu propagandat, rikuvad meie naabrite suveräänsust, soovivad nõrgestada läänemaailma poliitilist kindlameelsust. Täna võime näha täiesti selgelt, et nad üritavad nii lõhestada meid Euroopas kui ka lahutada Euroopa Ameerikast.” (Euronews, 9. märts) Tusk aga esindab ainult üht kahest Brüsselis konkureerivast ELi poliitilisest liinist. ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini (endine Itaalia välisminister) esindab “Venemaa eelkõige” liini. Itaalia praegune peaminister Matteo Renzi (kes ühtlasi on Mogherini soosija) sõnas 4.-5. märtsil Kiievit ja Moskvat külastades, et Ukraina peaks muutuma “föderaalseks”, et tulla vastu “Venemaa-meelsetele piirkondadele”. (Corriere della Sera, 5. märts)
ELi triivimine ja NATO eemalehoidmine on paralleelsed reaktsioonid Venemaa sõjale Ukraina vastu. Kahe organisatsiooni liikmeskonna kattumist arvestades on paralleelsus ehk teataval määral loomulikki. Mõned liikmesriigid on kogu aeg seadnud kahepoolsed suhted Venemaaga kõrgemale üldistest strateegilistest kaalutlustest ja prioriteetide reas ettepoole Euroopa idanaabrusest. Lisaks sellele üldisele tegurile avaldavad praeguses kriisis aga oma mõju ka teatavad spetsiifilised kaalutlused, mis mõjutavad ELi ja NATO suhtumist.
NATO eemalehoidmine tundub suurel määral ette määratud. Üle kümne aasta ei ole allianss pööranud tähelepanu idapartnerite julgeolekunõuetele, isegi kui need kattuvad olulises osas NATO enda nõuetega. Kui NATO jättis end kõrvale konfliktiohjest naabruses asuvas nõukogudejärgses ruumis, sai Venemaa vabad käed konfliktide algatamiseks, “külmutamiseks” ja isegi “lahendamiseks” enda valitud tingimustel. Tundub, et Kreml kordab sama juba palju viimistletumal kujul ja laiemas ulatuses Ukraina idaosas.
Tuleb meenutada, et NATO ja Ukraina eripartnerlus ulatub juba 1995. aastasse, mis tõi Ukraina 2005. aastaks olukorda, kus võinuksid alati läbirääkimised liikmeks saamise üle. NATO ja USA pidasid tollal Ukrainas rohkelt maa-, mere- ja õhuväeõppusi. Kuid pärast 2005. aastat ei suudetud neid suhteid edasi arendada. NATO poolt vaadatuna tunduvad niisugused suhted praegu peaaegu utoopilisena. Ukraina president, valitsus ja parlamendienamus sooviksid taastada tiheda koostöö NATOga. Ent vastavat NATO otsust tõkestavad alliansi sisemised erimeelsused (mis peegeldavad ELi sisemisi erimeelsusi) ja piirkondlik jõudude tasakaalustamatus.
Ometi ei olnud vähemalt ELi halvatus 2014. aastal ja hiljem sugugi ette määratud. EL taotles ametlikult poliitilist ja majanduslikku assotsieerimist Ukrainaga konkreetse lepingu vahendusel. Ukraina president ja valitsus tegid ettepaneku kaasata sellesse protsessi lisaks Venemaa, kuid siis kõrvaldas nad võimult Kiievi Maidan. Euroopa Komisjoni assotsieerimispoliitika leidis üldiselt Lääne-Euroopa riikides mõistmist, ehkki sellesse ei soovitud poliitiliselt ega rahaliselt panustada. EL ja Ukraina sõlmisid assotsieerimislepingu poliitilise ja majandusliku osa vastavalt 2014. aasta märtsis ja juunis. Komisjoni ametiaeg lõppes aga 2014. aasta oktoobris ning asemele astus juba palju vähem strateegilistele eesmärkidele orienteeruv koosseis. Samal ajal haaras ELi-Ukraina assotsieerimisprotsessis de facto juhtohjad enda kätte Berliin ning Venemaa sundis Ukraina leppima Minsk-1 ja Minsk-2 “relvarahu” kokkulepetega.
Mõlemad Minski kokkulepped langesid kokku ELi-Ukraina assotsieerimisprotsessi ümberkujundamisega, mis muutis kahepoolse protsessi kolmepoolseks, milles EL ja Ukraina kõrval osaleb Venemaa. Mõlemal juhul oli põhivahendaja Saksamaa. Esimene muudatus nägi ette kolmepoolse raamistiku selgitustöö tegemiseks ja konsulteerimiseks Venemaaga (algselt ekspertide, seejärel juba ministrite tasandil) ELi-Ukraina vabakaubanduslepingu asjus.
Minsk-2 kokkuleppega kaasnenud muudatus läheb veel kaugemale, andes Venemaale ELi ja Ukraina läbirääkimistes lausa vetoõiguse. Normandia grupi 12. veebruari deklaratsioon (see lisandus Minsk-2 kokkuleppele) nägi ette “kolmepoolsed läbirääkimised ELi, Ukraina ja Venemaa vahel eesmärgiga leida praktilised lahendused küsimustele, mis vaevavad Venemaad” (EurActiv, 12. ja 13. veebruar). Niisiis tähendab kolmepoolseks muutumine edasiminekut selgitamiselt läbirääkimistele (see tähendab läbirääkimiste taasavamist juba sõlmitud ELi-Ukraina vabakaubanduslepingu üle) ning konsulteerimiselt lahenduste väljatöötamisele (see tähendab otsuste langetamist Venemaa osalusel).
Muidugi, Normandia grupi deklaratsioon ei ole siduva jõuga. Küll kajastab see selle loonud Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi François Holland’i seisukohti, kes panid dokumendi kirja isiklikult koos Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Nüüd võib oodata, et Saksamaa ja Prantsusmaa valitsused hakkavad taotlema ELi heakskiitu vetoõigusliku Venemaa kaasamiseks ELi-Ukraina assotsieerimisprotsessi.
Sündmuste niisugune käik on enneolematu nii protseduuriliselt, olemuselt kui ka kontekstilt. Protseduuriliselt määravad Saksamaa ja Prantsusmaa ELi poliitika kindlaks väljaspool ELi foorumeid separaatse kokkuleppega Venemaaga. Olemuse poolest kaaluvad Venemaa majandushuvid Ukrainas üles Ukraina enda huvi majandusliku assotsieerimise vastu ELiga. Konteksti mõttes sisaldub Prantsuse-Saksa-Vene ühisseisukoht 12. veebruari deklaratsioonis, mis peamiselt tegeleb Minsk-2 kokkuleppe rakendamisega, ja seeläbi seob need protsessid. Ametlikul tasandil ei ole nii eriskummalisele seosele seletust antud. Tundub, et vähemalt osaliselt oli see mõeldud majandusliku “peibutisena” Venemaale, et see peaks kinni relvarahust – aga see käis Ukraina arvel.
Ukraina presidendil Petro Porošenkol ei jäänud Minskis muud üle, kui panna ka oma nimi deklaratsiooni alla. Moldova ja Georgia on suurel määral samasuguses olukorras: veniv konflikt Venemaaga (ehkki veel “külmunud”, mitte aktiivne nagu Ukrainas) ja 2014. aastal ELiga sõlmitud ning ratifitseeritud assotsieerimisleping. Chişinău ja Thbilisi võivad nüüd murelikult peljata, et ka neilt võidakse soovida lepingute üle uuesti läbi rääkida, nüüd juba Venemaa osavõtul.
III osa
Ukraina EuroMaidani liikumine käivitas kaks konfliktset protsessi: Ukraina otsustav ja ühemõtteline suund Euroopasse (mida tugevdasid järgnenud presidendi- ja parlamendivalimised) ning Venemaa reageerimine mitmemõõtmelise sõjaga Ukraina vastu ning Ukraina alade hõivamisega.
Ukraina rahvusliku valiku tõttu potsatas Euroopale sülle suurim geopoliitiline kink alates 1991. aastast, mis andis ühtlasi Euroopa Liidule võimaluse kinnistada oma välispoliitika normatiivseid aspekte.
ELi läänepoolsed liikmesriigid andsid aga juba 2014. aasta aprillis märku, et näeksid parema meelega Ukrainat taas sellessamas “hallis tsoonis”, kust see maa lootis lõpuks pääseda. Sel hetkel, mil Venemaa alles rajas oma esimesi, katselisi tugipunkte Ukraina idaosas, kaalus Euroopa Liit saata sinna ELi vaatlusmissioon, kuid otsustas Saksamaa pealekäimisel jätta selle Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni õlule.
See seadis Ukraina samale pulgale Moldova ja Georgiaga, mis mõlemad kujutavad endast OSCE vahendusel üritatud Venemaa ja Lääne konsensusliku “kooperatiivse julgeoleku” nurjunud eksperimente. Ukraina suursaadiku ELis Kostjantõn Jelissejevi sõnul pöördus Ukraina ELi poole sooviga alustada Ida-Ukrainas missiooni ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames kõigepealt 2014. aasta kevadel, siis aga pärast Minski relvarahu sõlmimist, kuid EL sellele soovile ei vastanud. (EurActiv, 10. märts)
Minsk-2 annab Donetski ja Luganski “rahvavabariikide” kaudu Venemaale sõna- ja potentsiaalselt isegi vetoõiguse Ukraina põhiseaduslike reformide küsimustes. Moskvale ning DRV-le ja LRV-le vastuvõetav põhiseaduse muutmine on omakorda eeltingimus, mille täitmise järel Ukraina saab, seda küll ainult ühiselt DRV ja LRV-ga, kontrolli piiri üle Venemaaga. Vene vägede väljatõmbamisel Ida-Ukrainast on samuti eeltingimuseks DRV-le ja LRV-le (ning nende taga seisvale Venemaale) vastuvõetav Ukraina põhiseaduse muutmine. Kuid sel ei pruugi õieti tähendust ollagi, sest Minsk-2 vägede väljaviimise säte on sõnastatud nii, et see ei ole rakendatav ab initio. Lisaks teeb Minsk-2 kokkulepe OSCE valimiste vaatlemisega tegelevale büroole ODIHR ülesandeks valmistada DRV-s ja LRV-s ette valimised nii, et neid saaks pidada kehtivaks.
OSCE õnnistusel peetavad valimised tähendaksid järjekordset sammu DRV ja LRV legitimeerimisel. See tugevdaks nende positsiooni kõnelustel Kiieviga piirikontrolli üle, DRV ja LRV “õiguse” üle olla otsesuhetes Venemaaga ning potentsiaalselt Ukraina “föderaliseerimise” üle. Nende “seaduslikult valitud” esindajad saaksid oma väärika koha Ukraina parlamendis.
Mainitud poliitilised sätted, kui need viiakse ellu, nagu kokkuleppes ette nähtud, pärsiksid Ukraina Euroopa-kurssi. Venemaa (koos Normandia grupi Saksamaa ja Prantsusmaaga) saaks sõnaõiguse Ukraina põhiseadusliku reformi asjus. Venemaal oleks DRV ja LRV vahendusel võimalus blokeerida Ukraina valitsuse otsuseid Euroopaga lõimumise osas. Kui Kiiev keelduks välistele jõududele niisugust võimu andmast, loobuks Venemaa kahtlemata isegi arutamast Minsk-2 edasisi samme, eriti mis puudutab piirikontrolli. Kui Kiiev (hüpoteetiliselt ja äärmiselt ebatõenäoliselt) sellise blokeeriva võimuga nõustuks, algaksid piinarohked läbirääkimised piirkontrolli kehtestamise küsimustes.
Tõhusa piirkontrolli puudumine annaks tagasilöögi Ukraina püüetele saavutada Euroopa Liiduga viisavaba reisimise režiim. Piirikontrolli puudumine seaks küsimuse alla isegi Ukraina vabakaubanduslepingu ELiga. Samal ajal, meenutame, on Saksamaa ja Prantsusmaa jõudnud (taas Normandia grupi raames) kokkuleppele kaasata Venemaa ELi ja Ukraina vabakaubanduslepingu üle alustatavatesse uutesse läbirääkimistesse.
Venemaa aitas selle järeleandmise sünnile kaasa korralikult kavandatud sõjaliste ja diplomaatiliste sammudega. Jaanuari kolmandal nädalal läksid Vene ja tema käsilaste jõud Minsk-1 “relvarahu” rikkudes pealetungile, hõivates uusi Ukraina alasid ja ähvardades Ukraina jõude puruks hekseldada. Jaanuari lõpul pakkus Venemaa president Vladimir Putin EList mööda minnes Saksamaale ja Prantsusmaale välja tingimused, mis said Minsk-2 relvarahu aluseks. Neist tingimustest lähtudes vahendasid Saksamaa liidukantsler ja Prantsusmaa president veebruari algul Kiievi ja Moskva uue relvarahu sõlmimist. 12. veebruaril tunnistati Minsk-2 kokkuleppega õiguspäraseks Minsk-1 rikkumine Venemaa (DRV ja LRV) poolt, kuid lisaks sellele käidi esimest korda välja ka poliitilised tingimused, mis olid mõeldud Ukraina Euroopa-kursi pärssimiseks. 18. veebruaril hõivasid Venemaa ja ta käsilaste jõud Minsk-2 kokkulepet jõhkralt rikkudes Debaltseve. Passiivselt tunnistasid seda nii Saksamaa ja Prantsusmaa (relvarahu eeldatavad garandid) kui ka EL (kes ei olnud relvarahuga otseselt seotud).
Debaltseve fiasko tõendas, et EL on kaotanud võime reageerida mõjukate majandussanktsioonidega relvarahu rikkumisele Venemaa poolt. Venemaa täheldas poliitilise tahte kadumist juba novembris G20 tippkohtumisel Brisbane’is. Seal ei suutnud läänemaailma juhid reageerida DRV ja LRV “parlamendivalimistele”, mis olid Minsk-1 kokkulepet rikkudes peetud paar nädalat varem. See nähtavasti julgustas Venemaad alustama jaanuarikuist pealetungi ning Minsk-2 järel ületama järgmise “punase joone” Debaltseves. Lääne korduv reageerimatus seab kahtluse alla ka edasiste “punaste joonte” pidamise.