Pärast revolutsiooni on Ukrainale korduvalt ette heidetud aeglast reformimist, kuid ometigi kõlavad loosungid „paari aastaga on tehtud rohkem, kui eelnevate kümnenditega!“.
Tegelikkuses on Ukraina areng jõudmas punkti, kus vegeteeritakse veepiiril, mis ei lase uppuda, aga takistab siiski edasi ujumist. Et valitsemise peamiseks probleemiks on endiselt korruptsioon, siis võib üheks tähtsaimaks muudatuseks pidada detsentraliseerimist, mis on senini üks õnnestunumaid ja laiaulatuslikemaid terves reformipaketis. Detsentraliseerimise näol pole tegemist uue ideega, teema on aruteludes läbi käinud aastaid, kuid alles pärast revolutsiooni hakati tegusalt tööle ning oma rolli mängisid ka Minski lepete ettekirjutused.
Detsentraliseerimise mõte Ukrainas seisneb selles, et kohalikel võimudel oleks rohkem võimalusi piirkonda arendada, seda siis võimu ja raha jagamisega Kiievist eemale. Oluline on see näiteks infrastruktuuri ja teenuste tagamisel igas riigi nurgas. ELile on samuti tegemist tähtsa muutusega ning seda näitavad ulatuslikud toetused. Võib aga öelda, et visioon lahkneb Ukraina omast, sest ELi tähelepanu on suuremas jaos suunatud ida stabiliseerimisele, jättes väiksema rolli riigi kui terviku demokratiseerimisele. Seda ilmestab fakt, et 2015. aasta Minski leppes seisis rõhutatult vajadus detsentraliseerimise järele, kuid eriti Donetskis ja Luhanskis ning sooviti neile erilist staatust. Samal ajal on viimaste uuringute kohaselt enamus ukrainlastest detsentraliseerimise poolt, kuid üle poolte on vastu Donetskis ja Luhanskis eristaatuse kehtestamisele, mida illustreerib ka Raada, kes ei vii seetõttu läbi vajalikke muutusi põhiseaduses.
Vaatamata kohati lahknevatele visioonidele, on detsentraliseerimine selgelt siiski ELi huvi ning Ukrainat toetatakse selles jõudsalt, peamiselt nelja programmi kaudu. Nendeks põhilisteks programmideks on: „Support to Ukraine’s Regional Development Policy“ koguväärtuses 31 miljonit eurot, „Support to Regional Policy of Ukraine“ 55 miljonit eurot, „Community Based Approach to Local Development Project III“ 23,8 miljonit eurot (teostab UNDP) ja „U-LEAD with Europe: local empowerment, accountability and development“ 97 miljoni euro väärtuses. Lisanduvad mitmed väiksemad projektid, mis üldiselt toetavad kohalikke kogukondi või spetsiifilisemaid muudatusi.
Detsentraliseerimise olemus jaguneb kolmeks peamiseks suunaks. Esimeseks on hromada’de ehk põhitasemel territoriaalsete kogukondade loomine, mis peab vähendama bürokraatiat ning lõppeesmärgiks on neid kokku luua 1500 (siiani rajatud alla poolte). Ühinemine toimub vabatahtlikkuse alusel ning antud lahendus liidab külad ja linnad, muuhulgas hromada keskpunkti ja kaugeima punkti vahe ei tohi ületada 30 minutit. Hromada’d koosnevad starosta’dest ehk valitud külaesindajatest, kes on siis täitevkomitee liikmed ja ühtlasi tegelevad dokumentidega, et tuua võim oma küla inimestele võimalikult lähedale. Teiseks muudatuseks on ringkondade uuendamine nii, et kokku tuleks neid ligi 100, mis vastutavad piiratult teatud asjade eest nagu munitsipaalvara, kohalik meditsiin ja haridus, mis kanduvad ühtlasi edasi ka hromada’de töösse. Kolmandaks on üldisemad muudatused kohalikus valitsemises ehk 24 oblastis – peamiselt tähendab see suuremaid õigusi piirkondlikule maksupoliitikale ja tulude suunamisele, seega Kiiev ei dikteeri enam kõike maksudega seonduvat. Kohalikul tasandil tehtava töö kontrollimiseks on välja mõeldud prefektid, kes vaatlevad piirkonna õigusjärglust. Küsitav on antud lahenduse juures aga see, et prefekte nimetab ametisse president otse, mis näitab tema tihedat seotust õiguskontrolliga.
Kuidas detsentraliseerimist efektiivsemaks muuta?
Et põhiseaduse uuendamine on keerulises seisus, tuleb rakendada leidlikkust. Korruptsiooniga võitlemise vastu on loodud kümneid asutusi, mis proovivad tagada õiglase konkurentsi ja läbipaistvuse. E-valitsemine on üks viisidest, kuidas nutikad lahendused aitavad areneda ning selles on tähtis roll Eestil. Ukraina jõudis lõpuks sinnamaalegi, et nüüdseks on internetis avalikustatud ametnike palganumbrid. E-lahendused on Ukrainas kujunenud väga olulisteks korruptsiooniga võitlemise vahenditeks, näiteks ProZorro e-süsteem ei ole asjaajamist teinud mitte ainult läbipaistvamaks, vaid hoiab valitsemise pealt kokku miljoneid grivnasid.
Detsentraliseerimise puhul näeksin leevendavana seda, kui president ei nimetaks prefekte otse, vaid nad oleksid täiesti eraldiseisev üksus, kes saavad tegeleda kontrolliga, ilma kellelegi allumata. Territoriaalseid muutuseid aitaks kiirendada ka hromada’de kohustuslik liitumine, mis hetkel on vabatahtlik ning seetõttu arenevad piirkonnad erinevalt. Lisaks on oluline kompetentsete töötajate palkamine. Kohati tundub, et Ukrainas arvatakse, et korruptsiooni vähendab see, kui ametisse nimetada lihtsalt noored ja tihtipeale kogenematud inimesed. Kuulus näide on Anna Kalynchuk, kes 23-aastaselt pandi vastutama korruptsioonivastase liikumise eest. Siinkohal saab kaasa aidata EL, tagades eriala-spetsialistidele koolitusi ning saates oma eksperte.
Detsentraliseerimise ja teiste reformide kaudu saab korruptsiooni ning poliitmaastikku muuta, kuid seejärel jääb üle veel inimeste mentaliteedi parandamine. Pean just üldsust selleks, mis näitab ära, kuhu liigub ühiskond. Toetama peaks ulatuslikumalt NGO-sid ja kodanikuühiskonda üldiselt (ka ELi poolt väiksemaid kogukondasid). Lihtinimesel peab säilima motivatsioon euroopastuda, mitte rahulduda pelgalt juba saavutatud viisavabadusega. Ukraina riik vajab lojaalseid kodanikke, kel on tuleviku suhtes visioon ja lootus.
Ukrainale saab rakendada Snyderlikke soovitusi1, mille aluseks on ausus ja mõistus. Esiteks, iga kodanik peab tänases tõejärgses ühiskonnas vastutama info eest, mida ta levitab. Ausus algab igapäevatasandilt ning ise sellesse panustamata ei saa loota teistelt sama. See laieneb iga ametiga seonduvale tööeetikale. Olgu see siis arst, kohtunik või põllumees – ainuüksi oma ala kindlate reeglite järgimine muudab kohaliku elu paremaks. Lisaks tuleb panustada ühiskonda väljaspool sulle seatud ootusi, eriti kui riik on sellises arengufaasis nagu on seda Ukraina. ELi ja teistegi partnerite kaasabiga on tavakodanikele loodud võimalusi ning neid tuleb maksimaalselt kasutada. Viimaks on kõige tähtsam olla aga patrioot, seda selle õiges tähenduses. Seetõttu tuleb olla lihtinimese tasandil aus, kriitiline ka omade suhtes, tuleb panna tähele mujal maailmas toimuvat, sellest õppida ning panustada riigi paremasse tulevikku. Paraku just tõeline patriotism, tahe töötada parema homse nimel ning ausus on need, mille puudujääke võib ukrainlaste puhul märgata. Seda näeb kas või Poolas, kuhu on emigreerunud viimaste aastate jooksul sadu tuhandeid ukrainlasi. Uude riiki saabudes on loodud mastaapseid võrgustikke, mille kaudu pakutakse näiteks illegaalseid töövahendusteenuseid. Jätkatud on halbasid harjumusi, mille tagajärgede tõttu kodumaalt tuldud on.
Selleks, et detsentraliseerimine mööduks kiiremalt ja efektiivsemalt, tuleb arvesse võtta ülaltoodud nõuandeid ning ka ELi fookus idapiiri hot spot’ilt peab laienema terve riigi demokratiseerimisele. Nõukogudeaja pärandist vabanemiseks tuleb lisaks riigiaparatuurile reformida ka iseennast. Ilma üldsuse tõelise toetuseta ja läbiva ükskõiksusega ei saavutata edu, mida pikisilmi oodatakse.
______
1 Snyder T. On Tyranny: Twenty Lessons from the Twentieth Century. New York: Tim Duggan Books, 2017.
