Ühe vea hind

Afganistanis kestavad juba ligi nädal aega rahutused koraanide põletamise pärast koalitsioonivägede poolt. Praeguseks on nende käigus hukkunud üle 30 ja vigastada saanud üle 200 inimese. Sündmused said alguse sellest, et USA/NATO sõjaväelased viskasid mitu koraani köidet prahi hulka, mis tuli ära põletada. Neid aga märkasid afgaanidest töölised, kes tegelesid jäätmete hävitamisega. Asjaga kursis olev sõjaväeametnik teatas, et nimetatud koraanid olid prahi hulka saadetud Bagrami kinnipidamiskeskuse raamatukogust, kus avastati, et kinnipeetavad olid koraanidesse kirjutanud üksteisele sõnumeid.

Afganistanis kestavad juba ligi nädal aega rahutused koraanide põletamise pärast koalitsioonivägede poolt. Praeguseks on nende käigus hukkunud üle 30 ja vigastada saanud üle 200 inimese. Sündmused said alguse sellest, et USA/NATO sõjaväelased viskasid mitu koraani köidet prahi hulka, mis tuli ära põletada. Neid aga märkasid afgaanidest töölised, kes tegelesid jäätmete hävitamisega. Asjaga kursis olev sõjaväeametnik teatas, et nimetatud koraanid olid prahi hulka saadetud Bagrami kinnipidamiskeskuse raamatukogust, kus avastati, et kinnipeetavad olid koraanidesse kirjutanud üksteisele sõnumeid.

Rahutused algasid 21.02.2012 Bagrami õhuväebaasi juures. Meeleavaldusel kanti loosungeid „Surm Ameerikale“ ja „Me ei soovi teid enam siia“. Bagrami baasi pihta heideti lingudega kive ja loobiti süütepudeleid. Valvurid lasid meeleavaldajaid kummikuulidega. Samasugused meeleavaldused toimusid ka USA saatkonna juures Kabulis.

23.02.2012 kutsusid Taliban ja ka ligi 20 Afganistani parlamendisaadikut üles ründama kõiki riigis viibivaid USA sõjaväelasi ning sõjaväebaase ja pidama džihaadi nende vastu. Nangarhari provintsis Khogyani piirkonnas paikneva USA baasi juures toimusid rahutused, mille käigus ANSF vormi riietatud isik lasi maha kaks USA sõjaväelast. Faryabi provintsis rünnati Norra baasi, heideti selle pihta kive ja süüdati autosid. Kapisa provintsis protestiti vähesel määral Prantsuse sõjaväebaasi juures.

24.02.2012 ründas rahvahulk Ungari baasi Baghlani provintsis. Herati provintsis rünnati USA konsulaati. Saksa väed sulgesid peale proteste ligi kuu aega plaanitust varem oma tugikoha Takhari provintsi Taloqani piirkonnas.

25.02.2012 tapeti tugevalt valvatud Afganistani siseministeeriumis laskudega pähe USA kolonel ja major. Toimunus kahtlustatakse ANSF liikmeid ning ühe allika sõnul pidi tapja USA ohvitseridele ligi pääsemiseks omama küllalt kõrge taseme turvapääset. Kahtlusalusena on nimetatud Afganistani luures töötavat tadžikist seersanti Abdul Saboor Salangit. Väidetavalt oli ta varem juba üks kord ANP-st välja heidetud töölt puudumise pärast. Tema pere on arreteeritud ja kahtlusaluse otsingud jätkuvad. Salangit seostatakse ka ühe madrassaga Pakistanis.

Vastuseks toimunule käskis ISAF ülem kindral Allen NATO liikmesriikide personalil, kes töötab Afganistani ametiasutustes Kabulis ja selle ümbruses, lõpetada esialgu oma tegevus. Afganistani valitsuse juures on ajutiselt peatanud oma töö USA, Saksa, Prantsuse ja Briti nõuandjad.

26.02.2012 toimusid rahutused USA baasi juures Põhja-Afganistanis, Kunduzis, mille käigus baasi pihta visati granaate. Hukkus kaks afgaani ja vigastada sai seitse NATO sõjaväelast.

Kindral Allen vabandas NATO nimel kõigi „õilsate afgaanide“ ees. Samuti esitas vabanduse president Obama (selle mõistsid kohe hukka vabariiklastest presidendikandidaadid Mitt Romney ja Rick Santorum). USA suursaadik Crocker tegi avalduse, et toimuvad rahutused ei peaks olema põhjuseks USA vägede enneaegsele väljaviimisele riigist.

President Karzai nõudis toimunus süüdi oleva NATO personali kohtu alla andmist, millega NATO olevat ka afgaanide väidetel nõus olnud. NATO on esialgu teatnud, et süüdlased võetakse vastutusele.

Toimuv mõjutab praeguse seisuga selgelt negatiivselt 1) kõigi koalitsioonivägede julgeolekut, sest afgaanid ei tee enam ilmselt vahet, kes milleski süüdi on; 2) vägede väljaviimise protsessi, sest see sõltub USA vägede poolt teostatavast „advise and assist“ strateegiast, ISAF–ANSF tihedast koostööst ning poliitilisest tahtest USA-s ja mujal mitte kiirustada vägede väljatoomisega; 3) rahuläbirääkimisi, sest Talibanil kui usuväärtuste kaitsjal on nüüd oluliselt raskem põhjendada kontaktide jätkamist USA-ga (samas kasvab Talibani mõju elanikkonnas); 4) Afganistani valitsuse toetamist panustajariikide poolt, sest oma personali julgeolekus ei saa enam kuigi kindel olla ning nõunike puudumine Afganistani valitsuses suurendab umbusku abiks antavate summade õige kasutuse suhtes.

Selline on ühe vea hind – kui raske olnuks pisut mõelda, enne kui kohaliku elanikkonna jaoks üliolulist raamatut prahi hulka visata ja saata tuhastamisele kohta, kus töötavad afgaanid?