Ühe ajastu lõpp: Musharraf lahkub lavalt

Gruusia välisministeeriumi väitel algasid eile grusiinide külades ja asulates nii Lõuna-Osseetias kui mujal massilised tsiviilelanike vastu suunatud vägivallaaktid, toimepanijaiks Põhja-Kaukaasiast (ehk Vene Föderatsiooni territooriumilt) saabunud vabatahtlikud, kasakad, Lõuna-Osseetia võitlejad jms. element (lähemalt vt. Gruusia välisministeeriumi kodulehelt aadressiga http://mfa.gov.ge/ või http://georgiamfa.blogspot.com/ ).
Otsustades fotoagentuurides leiduva materjali põhjal võivad need väited täiesti tõesteks osutuda, sest Lõuna-Osseetiasse saabus juba mõne päeva eest üks kurikuulsamaid Vene väeüksusi, sõjaväeluure GRU alluvuses tegutsev etnilistest tšetšeenidest koosnev pataljon Vostok.

Gruusia välisministeeriumi väitel algasid eile grusiinide külades ja asulates nii Lõuna-Osseetias kui mujal massilised tsiviilelanike vastu suunatud vägivallaaktid, toimepanijaiks Põhja-Kaukaasiast (ehk Vene Föderatsiooni territooriumilt) saabunud vabatahtlikud, kasakad, Lõuna-Osseetia võitlejad jms. element (lähemalt vt. Gruusia välisministeeriumi kodulehelt aadressiga http://mfa.gov.ge/ või http://georgiamfa.blogspot.com/ ).
Otsustades fotoagentuurides leiduva materjali põhjal võivad need väited täiesti tõesteks osutuda, sest Lõuna-Osseetiasse saabus juba mõne päeva eest üks kurikuulsamaid Vene väeüksusi, sõjaväeluure GRU alluvuses tegutsev etnilistest tšetšeenidest koosnev pataljon Vostok.

Musharrafi lahkumine Pakistani riigipea kohalt muutus reaalseks võimaluseks juba mullu sügisel riigis puhkenud kriisi ajal (vt lähemalt meie blogi alajaotusest “Pakistan”).
Üritades terve rea erinevate kombinatsioonidega siiski juhitooli säilitada mängis kindral ennast üha rohkem nurka, kaotas üha rohkem liitlasi. Tema poliitiliste oponentide platvorm samal ajal aina tugevnes. Pärast erakorralise olukorra kehtestamist kadus ka varem iseenesestmõistetav tundunud Lääneriikide tugi.

Musharrafi poolt enne armeejuhi kohalt lahkumist – puhtalt tsiviilpresidendiks saamist – relvajõududes võtmekohtadele määratus “oma poisid” tasalülitati, vallandati või loobusid nad ise toetamast oma järjest nõrgenevat kunagist patrooni. Alates tänavu veebruarist-märtsist mängis Musharraf nö lõppmängu ning sai üha selgemaks, et võita ta seda ei suuda.

Tema lahkumine tähistab ühe, alates 1999. aastast väldanud perioodi lõppu Pakistani ajaloos.
Seda perioodi jäävad märksõnadena markeerima sõjaväeline diktatuur (tõsi küll, oma olemuselt üsna leebe ja mitmete demokraatiaelementidega); Pakistani majandust oluliselt turgutanud ning ühiskondliku elu liberaalsemas suunas kallutanud reformid; koostöö USA ja Lääneriikidega võitluses Pakistani enese eriteenistuste ja armee kunagise loomingu, Talibani ja teiste islamiterroristide vastu. Üheksa aastat täis paradokse.

Mis saab islamimaailma ühes võtmetähtsusega riigis edasi toimuma on hetkel raske prognoosida.

Kuid peamised küsimused oleksid järgmised:

*Millist rolli kavatseb riigis vägagi mõjuvõimas Pakistani armee edaspidi mängida poliitilises elus?

*Kes võidab Musharrafi lahkumisele järgnevad erakorralised parlamendivalimised (vastus on osalt seotud eelmise punktiga)? Näiteks Musharrafi poolt 1999. aastal kukutatud peaminister Nawaz Sharif, üks peamistest praegustest troonipretendentidest, kavatses vahetult enne toonast riigipööret Pakistanis kehtestada šariaadi… Tõsi küll, vaid osaliselt.

*Milline hakkab kahe eelmise punkti koosmõjus välja nägema riigi poliitiline võimuarhitektuur ja kuidas see mõjutab Islamabadi suhteid Läänega – seda terrorismivastase sõja kontekstis laiemalt ning Afganistanis toimuvate sissivastaste operatsioonid osas kitsamalt?

*Kõigi eelnevate vastuste summast sõltub omakorda osaliselt ka see, kas peaksime hakkama lugema järjekordse sõjalise riigipöördeni jäänud aega või suudab esindusdemokraatial põhinev riigikord Pakistanis seekord pikemaks perioodiks püsima jääda.