juuni 22, 2018

Türgi valimiseelne olukord on nüansirikas

Sel pühapäeval on Türgis üldvalimised, kus selgub, kuidas jaotuvad 27. parlamendi koosseisu kohad. Samuti valitakse president, kes riiki järgmised viis aastat uute põhiseaduslike laiendatud volitustega juhib.

Pingelises valimisheitluses on vastuolulist paju: populismi, polariseerumist, utoopilisi lubadusi, skandaale, segadust, hukkunuid, draamat ning kirgi. Kuigi ametisoleval presidendil ja tema parteil on võiduks suurimad võimalused, on võimalik, et presidendivalimistel seisab ees teine voor ja selle võidab praegune president. Kuid mida peaks asjatundja eelkõige silmas pidama enne valimispäeva, kes või mis on nö potentsiaalsed jokkerid, mis võiks mängu seisu muuta?

Valimisliidud

Kuigi presidentaalne süsteem annab tunduvalt suurema otsuseõiguse presidendi institutsioonile, on selle täiuslikuks toimimiseks vaja parlamendis presidenti toetava(te) partei(de) ülekaalu. Vastasel juhul saab parlament algatada presidendi tagasiastumise nõudmist, külmutada pakutud riigieelarve ning lihthäälteenamusel presidendi tegevuse uurimisi algatada. 2/3 häälteenamuse korral saab parlament algatada presidendi institutsiooni osas kohtulikke menetlusi ning kui 360+ (600-st) parlamendiliiget nõuavad kordusvalimisi, korraldatakse uued valimised. Sama õigus on ka presidendil.

Läinud aastal viidi AKP (Õigluse ja Arengu Partei) ning natsionalistliku MHP survel valimisseadusesse muudatuse, mis lubas esmakordselt poliitilises ajaloos parteidel valimisliite luua. See oleks võimaldanud saada parlamenti AKP liitlasel MHP-l, kelle populaarsus on langenud alla 10- protsendilist valimiskünnist. Ehkki seaduse eesmärk oli AKP ja MHP koostööd tugevdades parlamendis enamus kindlustades presidentaalset süsteemi ka parlamendi kaudu toetada, ei eeldanud valituserakond, et äärmiselt killustunud opositsioon võiks omavahel kokkuleppele jõuda. Siiski läks nii: Kemal Atatürgi loodud CHP, MHP-st lahku löönud fraktsiooni juhi Meral Akşeneri loodud IYI partei ning sunniitlik, kuid parlamentaarsust pooldav Saadet eesotsas Temel Karamollaoğluga lõid oma valimisliidu, millel on kõiki seniseid valimistulemusi (ja mitte eriti usaldusväärseid Türgi arvamusküsitlusi) vaadates võimalus parlamendis enamus võita. Selline tulemus nõrgendaks oluliselt presidendi võimutäiust, kuid põhjustaks potentsiaalselt ka patiseise ning kemplemist institutsioonide vahel.

Opositsiooni ühtsus on lüheldase kampaania jooksul läbi elanud ka mõningaid tagasilööke, kuid on siiski laias plaanis lootustandev. Kohtade jagunemine parlamendis on Türgi sisepoliitika vaatlejatele oluline näitaja.

 

Kurdid

Võtmeküsimus on, kas tsenter-vasakpoolsete vaadetega Selahattin Demirtaşi ja Figen Yüksekdağ juhitud HDP suudab suure surve all saada enam kui 10 protsendi valijate toetuse. Demirtaş teeb kampaaniat sotsiaalmeedia kaudu eeluurimisvanglast, kus istub alates eelmise aasta sügisest süüdistatuna terrorismis, nagu ka paarteist muud HDP parlamendisaadikut. Kohus pole teda seni süüdi mõistnud ja mitmed prominentsed opositsioonipoliitikud, sealhulgas presidendikandidaat Ince, on kutsunud üles teda vabastama. Türgi Obamaks kutsutud Demirtaş ise nimetab end poliitvangiks.

Kuidas mõjutab tema märtristaatus nende kurdide hääletuskäitumist, kes tavapäraselt sunniitlike konservatiividena AKP poolt hääletaksid? Lisaks võib kõigutada AKP kindlust selle sihtrühma hulgas koostöö natsionalistidega, kel pole plaaniski kurdidele kultuuriautonoomia osas järeleandmisi teha. Hiljuti meediasse lekkinud AKP sisekogunemine paljastab, et president on näeb võimalust AKP  proportsionaalselt suuremat saadikute hulka parlamendis kasvatada, kui HDP künnist ei ületaks. Klipis annab ta parteikaaslastele ülesandeks iga hinna eest HDP positsioone nõrgendada ja pinged on kasvanud otseseks võitluseks: näiteks uuritakse kokkupõrget Surucis, kus üks AKP ja mitu HDP pooldajat vägivaldses relvastatud kokkupõrkes segastel asjaoludel surma said. Konservatiivsed kurdid (keda on kurdi hääletajate hulgas tavapäraselt umbes pool) aga võivad presidendi lubadustest ja populistlikult lepitavat kõneviisist lähtuvalt leida, et nende huvid on AKP poolt hääletades paremini esindatud. Teatas viimane hiljuti, et Türgis puudub „kurdi probleem,“ mida kriitikud ägedalt naeruvääristasid- käimasolevas laiaulatuslikus terrorivastases võitluses Ida- ja Kagu-Türgis on kannatada saanud märkimisväärne hulk tsiviilisikuid, kes on pidanud oma kodukantidest põgenema. HDP tulemus on võtmetähtsusega mitte niivõrd presidendivalimiste, kuid parlamendikohtade jagunemise seisukohal. HDP, CHP, IYI ja Saadeti toetuste kogusummas on AKP ja MHP liidu vähemusse jäämine teoreetiliselt võimalik.

Kuigi türklus on iseenesest kurdi identiteeti välistav kontseptsioon ja türklust rõhutavad parteid ei saa valija ootuste tõttu otseselt kurdidest juhtkonnaga HDP-ga liidus olla, on ka kõik opositsiooniparteid mingil kujul HDP-le sümpaatiat avaldanud. On neid, kes vaatamata sügavale rahvustundele ja türklasele hääletavad seekord strateegiliselt: parteina antakse hääl  HDP-le, et nad parlamenti saaks ning presidendi mandaat Muharrem Incele, et Tayyp Erdogani autoritaarseid kalduvusi kammitseda.

Valimised toimuvad erakorralise olukorra tähe all, samuti said ramadaani tõttu vähem kampaaniat teha liberaalsemad parteid. Kuid opositsiooni koostöö on pretsedenditult uudne nähtus, olulisi nüansse on rohkelt ning Türgi ajaloo ühtedel huvitavamatel valimistel pole miski otsustatud enne valimisjaoskondade sulgemist pühapäeval k 17.00

Kategooriates: Blogi