Türgi referendumi tulemus üllatas paljusid, sest viimase ajal on lääne meedias Türgi juba ammu maha kantud kui islamistlik diktatuur, mille president ainuisikuliselt riigis kõik asjad ära otsustab. Selle pealiskaudse ja kohati hüsteerilise narratiivi pärast on tahaplaanile jäänud Türgi keerulise ühiskonna põhjalikum sisepoliitika analüüs. Tehtud on omajagu valedel eeldustel tehtud kriitikat, mis on halvendanud Türgi ja Euroopa suhteid ja võimalikke partnereid lahutab. Seda enam tasub Euroopale nii olulist riiki põhjalikumalt tundma õppida ja tõdeda, et enam ei piisa isegi maailma juhtivate inglisekeelsete ajalehtede ja ajakirjade lugemisest. Õige mitmed neist tunnistavad täna, et panid Türgi referendumi analüüsi ja tulemuse ennustusega mööda.
Türgi referendumi tulemus üllatas paljusid, sest viimase ajal on lääne meedias Türgi juba ammu maha kantud kui islamistlik diktatuur, mille president ainuisikuliselt riigis kõik asjad ära otsustab. Selle pealiskaudse ja kohati hüsteerilise narratiivi pärast on tahaplaanile jäänud Türgi keerulise ühiskonna põhjalikum sisepoliitika analüüs. Tehtud on omajagu valedel eeldustel tehtud kriitikat, mis on halvendanud Türgi ja Euroopa suhteid ja võimalikke partnereid lahutab. Seda enam tasub Euroopale nii olulist riiki põhjalikumalt tundma õppida ja tõdeda, et enam ei piisa isegi maailma juhtivate inglisekeelsete ajalehtede ja ajakirjade lugemisest. Õige mitmed neist tunnistavad täna, et panid Türgi referendumi analüüsi ja tulemuse ennustusega mööda.
Muidugi, lõppkokkuvõttes jah-tulemus võitis. Kuid nii napilt, et Õigluse ja Arengu Partei (AKP) sisemisi mehhanisme tundvad inimesed kinnitavad ühest suust, et seda nähakse kui kaotust. Pole imestada- eesmärk oli konstitutsioonimuudatuste paketile saada vähemalt 60-protsendiline toetus.
Referendumit ümbritses rida vastuolusid terve protsessi väitel- meediamõõdikud näitavad jah-sõnumi tuntavat üleolekut kõigi meediumide eetris kogu kampaania vältel. Referendumitele ebatüüpiliselt koosnes küsimus 18 põhiseadusmuudatuse paketist, millest küsitluste kohaselt suur osa valijatest küsitluste andmetel täpselt aru ei saanud. Rahvakogunemistel räägiti peamiselt AKP senistest saavutustest nagu näiteks suured taristuprojektid, otsustusprotsesside kiiruse tõhustamisest jne. Opositsioon langes samuti sisulisest debatist lihtsalt sildistamisse. Vaatamata jah-pooldajate kampaania jõulisusele oli tulemus oodatust napim.
Olukorra tegi veelgi keerukamaks referendumi vaidlustatud tulemus, mis teravas usaldamatuse õhkkonnas tulemust paksu verd tekitas. Opositsiooniparteide CHP ja HDP väitel tuleks tulemus tühistada, sest osal ümbrikel või sedelitel puudus kinnitav pitsat. Kõrgeim Valimiskomisjon (KVK) lükkas protesti tagasi, viidates, et sarnast olukorda on tulnud ette ka varem Türgi ajaloos ning tulemused on jäänud jõusse, eitades igasugust võimalikku pettust. Nende väitel oli tegemist ametnike eksitustega. KVK otsus kutsus Istanbulis ja teistes linnades esile spontaanseid proteste ja rahvakogunemisi, mis siiski laiaulatuslikeks ei kujunenud. Kahtlused annavad opositsioonile võimaluse tulemuse legitiimsust igal juhul tuleval perioodil kahtluse alla seada.
Vastuvõetud muudatustest jõustuvad kohe järgmised: president saab nüüd ilma piiranguta olla partei liige ja selle töös osaleda, Kohtunike ja Prokuröride Kõrgeima Nõukogu liikmete hulka vähendatakse 23lt 13ni ning neist neli nimetab ametisse president ise, samuti arvatakse Põhiseaduskohtust välja kaks sõjaväekohtunikku, mis vähendab nende hulka 17lt 15ni. Valmistel kandideerimise vanust alandatakse 18-aastani. Ülejäänud punktid peavad olema läbi viidud aastaks 2019.
Huvitavad on stsenaariumid, kuidas AKP ja MHP nn minivõiduga edasi lähevad. Kas Türgi poliitika tähtsaim isik, president Recep Tayyip Erdoğan, muudab taktikat või jätkab lõhestava retoorikaga, nimetades „ei- leeri“ terroristideks? Kas opositsioon iga muutust põhimõtteliselt vaidlustab ja kritiseerib, vaatamata sellele, kas see on tegelikult kodanikule hea või halb? Euroopa Liiduga suhetes on oluliseks punktiks surmanuhtluse taastamine, mille AKP ise võimule tulles tühistas. Kas president kasutab sellest kõnelemist opositsiooni hirmutamiseks või on tal taastamisega tõsi taga? Suure tõenäosusega jätkub AKP ridade ja ametnike puhastamine gülenistidest, kuid kui mastaapne saab see laine olema? Kui pikaks kujuneb erakorraline olukord, mida referendumijärgsel päeval pikendati? Kas leiab aset opositsiooni konsolideerumine või jätkatakse killustunult ning milliseid samme võtab ette terrorirühmitus PKK? Kuidas kavatsetakse kaitsta elanikkonda islamiäärmusluse eest? Mida tehakse, et majandust kasvuteel hoida ja riiki väga vajalikke investeeringuid meelitada ja kuidas lahendub süüria pagulaste töö- ja haridussüsteem? Kuidas arenevad võimu suhted sõjaväega ning millistest riikidest ja isikutest saavad Türgi liitlased?
Need on vaid mõned vähesed küsimused, millele tuleks vastuseid otsida ilma eelnevalt järeldustesse hüppamata. Sildistamisel ja enda maailmavaatel põhinevatest ennatlikest järeldustest Türgi vaatlemisel kasu ei ole.
