Olen viimasel ajal sageli lõunanaabrite suursugusesse pealinna sattunud. Eks ikka Lätit ja lätlaste hingeelu ja mõtteviisi tundma õppima. Algselt oli see pigem tööst ja käimasolevast projektist tulenev kohustus, kuid märkan üha enam, et sellest on saamas tõsine huvi oma lähimate naabrite vastu.
Minu arvamus Lätist kui igavast, meiega sarnasest väikeriigist, mille tundmaõppimisele ei maksa väga palju aega kulutada ja tundmus sellest, et tegemist on suhteliselt stabiilse ja igava poliitilise eluga naabriga, kes elab läbi samasugust arenguvalu nagu meie, on kardinaalselt muutunud. Läti poliitikas ja ühiskonnas toimuv on aeg-ajalt sama eksootiline ja mõistetamatu kui Ukrainas või Gruusias toimuv.
Viimasel külaskäigul Riiga kolme nädala eest õnnestus mul näpsata paar tundi meie suursaadiku Jaak Jõerüüdi kallist aega ja temaga ühes õdusas sushibaaris Lätit arutada. Mina rääkisin oma avastustest ja inimestest, kellega olin kohtunud. Tema andis mu tähelepanekutele laiema tausta ja põimis need omavahel tervikuks.
Vestluse lõpu poole jutustas JJ mulle Turaida Roosi legendi, mis on kurb lugu imeilusast tütarlapsest, kelle vanemad surid ja kelle kasvatas üles Turaida kaupmees.
Olen viimasel ajal sageli lõunanaabrite suursugusesse pealinna sattunud. Eks ikka Lätit ja lätlaste hingeelu ja mõtteviisi tundma õppima. Algselt oli see pigem tööst ja käimasolevast projektist tulenev kohustus, kuid märkan üha enam, et sellest on saamas tõsine huvi oma lähimate naabrite vastu.
Minu arvamus Lätist kui igavast, meiega sarnasest väikeriigist, mille tundmaõppimisele ei maksa väga palju aega kulutada ja tundmus sellest, et tegemist on suhteliselt stabiilse ja igava poliitilise eluga naabriga, kes elab läbi samasugust arenguvalu nagu meie, on kardinaalselt muutunud. Läti poliitikas ja ühiskonnas toimuv on aeg-ajalt sama eksootiline ja mõistetamatu kui Ukrainas või Gruusias toimuv.
Viimasel külaskäigul Riiga kolme nädala eest õnnestus mul näpsata paar tundi meie suursaadiku Jaak Jõerüüdi kallist aega ja temaga ühes õdusas sushibaaris Lätit arutada. Mina rääkisin oma avastustest ja inimestest, kellega olin kohtunud. Tema andis mu tähelepanekutele laiema tausta ja põimis need omavahel tervikuks.
Vestluse lõpu poole jutustas JJ mulle Turaida Roosi legendi, mis on kurb lugu imeilusast tütarlapsest, kelle vanemad surid ja kelle kasvatas üles Turaida kaupmees.
Tüdrukul oli palju kosilasi, aga lõpuks naitus ta Sigulda lossi aednikuga. Turaida garnisoni ohvitser ei suutnud, aga korviandmist andestada ja meelitas tüdruku koopasse, et ta seal vägistada. Tüdruk palus hardalt, et ohvitser seda ei teeks ja pakkus talle kingiks oma siidisalli, millel ütles imeväe olevat, millest ükski mõõk läbi ei tungi. Ohvitser otsustas seda aga tüdruku peal katsetada ja selle õnnetu juhtumi tulemusena asub tüdruku haud Turaida kirikumäel tänaseni.
Olin seda lugu küll lapsepõlves kuulnud ja isegi sellenimelist filmi näinud, aga olin selle sootuks unustanud. Seda lugu uuesti kuuldes hakkasid mul aga tekkima kummalised assotsiatsioonid praeguse Lätiga.
Lätil nagu Eestil ja Leedulgi on läbi aegade olnud palju erinevaid kosilasi. Mõned võtavad jõuga, aga need, kelle aiad on haljamad ja kellele ise minna tahaks, nõuavad kopsakat kaasavara. Siiski, siiski – kaasavara sai kokku kraabitud ja aednik Euroopa on oma abieluliitu lausa kahe sõrmusega kinnitanud nii Eestile, Lätiöe kui Leedule, ühele sisse graveeritud EL ja teisele NATO. Õnnelik abielu sõltub aga sellest, millised väärtused Sulle kodust kaasa antakse. Algusest peale peab siht olema ühine ja arusaamad selle saavutamiseks ühised.
Läti on ikka Venemaa jaoks ahvatlev pruut olnud. Nii hansaajal kui vanal heal Rootsi ajal oli Riia üks Läänemere võimsamatest linnadest ja strateegilistest keskustest. Olles Vene tsaaririigi koosseisu kolmas kubermang on Lätil ka oluliselt suursugusem ja tähtsam roll vene kultuuri kontekstis. Pealinnana ei leia Riia oma suuruse ja juugendliku arhitektuuripärandi poolest Baltimaade seas võrdset. Seda silmas pidades tundub kohati, et Läti on kaunis ja vastupandamatu kui Turaida Roos. Kuid Lätis on ka midagi, mis teeb ta teistest Balti printsessidest hapramaks ja haavatavamaks – see on poolik minapilt ja veel täielikult väljakujunemata identiteet. Läti on kui laps, kellele kaupmehest kasuisa andis küll vahendid edu saavutamiseks, kuid unustas anda eesmärgid. Olles küll nüüdseks abielus Euroopaga, laseb ta ikka ja jälle kosilasel nimega Venemaa enesele silma teha. Võib-olla ongi see kaupmehe tütre mentaliteet, mis aitab mõista tänast Lätit ja tema käitumist Euroopa ja Venemaa kontekstis.
Muidugi on Venemaa näol tegemist kahepalgelise austajaga, kes noolib nii üht kui teist Balti printsessi, kuid hetkel tundub Läti talle kõige enam silmarõõmu pakkuvat. Vesteldes paljude Läti arvamusliidritega jäi mulje, et Läti puhul võib esile tuua kaks aspekti, mis ta Venemaa jaoks ihaldavaks muudavad: tänuväärne pinnas hingelise segaduse tekitamiseks venekeelse elanikkonna näol, mis moodustab pea 40% Läti rahvastikust. Venemaa mängib Läti südametunnistusel vähemuse (väidetava) diskrimineerimise pärast. Kuna Läti venelaskonnast suure osa moodustavad haritlased ja ettevõtjad, on nende roll ja osakaal ühiskonnas märgatavalt suurem kui näiteks Eestis. Venekeelne elanikkond ei tunne end küll integreerituna, kuid nad saavad enesega suhteliselt hästi hakkama. Vaatamata kirgikütnud haridusreformile näitas hiljuti läbiviidud uuring, et vene laste haridustase on isegi veidi kõrgem kui läti laste oma, sest võistlus vene laste hulgas ülikoolikohtade ja hiljem atraktiivsete töökohtade pärast on suurem.
Teine oluline aspekt on Läti poliitika läbipõimumine majandushuvidest, mis toob endaga tahes tahtmatult kaasa pragmaatilise käitumise ja annab lootust järeleandmisteks. Kui esimest aspekti võib veidi teisel moel täheldada ka Eestis, siis teine aspekt ei ole Eesti puhul siiski aktuaalne.
Läti poliitikas domineerib ideoloogia asemel pragmatism. See annab Venemaale hulganisti haake, mille taha oma mõjutushoobasid kinnitada. Kõige haavatavam valdkond Läti puhul on muidugi energia, kuna Läti on täielikult sõltuv Venemaast. Vene suurim gaasiterminal asub samuti Lätis, mis seob Läti justkui ahelatega Venemaa külge. Kinnisvaraturg, transport ja infrastruktuur üldiselt alluvad Läti poliitilise tasandi majanduslikele huvidele. Venemaa investorid ja uusrikkad on teretulnud Jūrmalasse kinnisvara soetama ning Venemaa osalus paljudes suurfirmades on tavaline nähtus. Läti valitsevasse koalitsiooni kuuluvate poliitiliste parteide juhtivliikmed on samas ka Läti suurimad oligarhid, kelle hämarad sõidud Venemaale nii mõnigi kord küsimusi tekitavad. Venemaa uus laiahaardeline flirtimistehnika, mida nimetatakse „networking’uks“ kujutab endast suhete sisseseadmist erinevate ühiskonnagruppidega ning ka valitsuskoalitsiooniga, sest opositsioonil puudub ju tegelikult võim otsustada. Venemaa poolt pakutav präänik võib silme eest kirjuks võtta iga näljase, kuid praegu ei ole ju näljaaeg ja veel on võimalik valida, kas peaks või tahakski selle prääniku vastu võtta – ja millise hinnaga.
Eelmise aasta lõpus Lätis kulmineerunud valitsuskriisi tagajärgi ilmestab jällegi statistika, 75% rahvast ei usalda valitsust ning 77% rahvast ei usalda parlamenti. Rahvas ei usalda oma poliitikuid, sest poliitikuid justkui ei huvita rahvas.
Vestlustest jäi mulje, et valitsus on siiani liialt pühendunud välispoliitikale ning oma rahva sotsiaalsed huvid unarusse jätnud. Näiteks ei ole Lätis riiklikku tervishoiusüsteemi ja seega elavad kindlustusfirmad luksuslikku elu. Puudub ka toimiv maksuseadus. Samas ei ole pühendumine välispoliitikale samuti olnud siiras, sest suhteid on sõlmitud vormiliselt ilma neile sisu andmata. Paljud lätlased tunnistasid kahetsusega, et Eestil vedas poliitilise juhtkonnaga 1990ndate alguses, sest Eestis räägiti õigetest asjadest, nagu identiteet ja väärtused. Läti lipukirjaks oli: rikkam riik ja parem elu. Euroopaga ühteheitmise väärtuspõhine retoorika valmistas Eestis ette pinnase jõulisele majanduspoliitikale ning reformidele. Läti on mõnes mõttes alles praegu oma identiteeti määratlemas ja paljud protsessid, mis oleksid pidanud käivituma aastaid tagasi, saavad alles nüüd hoo sisse. Aga hea seegi. Lätlased on toredad naabrid ja sugugi ei tahaks, est nad libastuksid, sest see tooks meile kõigile siin Läänemere idakaldal häda kaela.
Läti võitleb oma kiusatustega ja püüab kõigest väest hoiduda Turaida Roosi saatusest. Tema strateegiline „abikaasa“-valik oli õige. Jätkuks tal vaid tarmukust end suvalistest kosilastest mitte hullutada lasta ja kahtlastesse afääridesse mitte langeda.
