Teoreetiline uitlemine tsiviil-militaarsuhetest tundub 06.11. põhiseaduse muutmise arutelu taustal igati päevakajaline olevat. Eesti riigikaitse käekäigu suunajad esitasid möödunud nädalal üksteisele teravaid küsimusi: Kas 15 aastat kestnud kaitseväe juhatajate ja kaitseministrite vaheliste tülide põhjus on hägus pädevuste jaotus põhiseaduse riigikaitse peatükkides või milleski muus? Kas kaitseväe juhatajale viidete eemaldamine põhiseadusest toob endaga vältimatult kaasa kaitseväe juhataja institutsiooni ärakaotamise, kaitseväe politiseerumise ja muutumise relvastatud keeleametiks? Kas põhiseaduse muutmisest tingitud teiste riigikaitset puudutavate seaduste muutuste eelnõud, sealhulgas kaitseväe korralduse seadus, valmivad nüüd kohe, aasta või viie aasta pärast?
Teoreetiline uitlemine tsiviil-militaarsuhetest tundub 06.11. põhiseaduse muutmise arutelu taustal igati päevakajaline olevat. Eesti riigikaitse käekäigu suunajad esitasid möödunud nädalal üksteisele teravaid küsimusi: Kas 15 aastat kestnud kaitseväe juhatajate ja kaitseministrite vaheliste tülide põhjus on hägus pädevuste jaotus põhiseaduse riigikaitse peatükkides või milleski muus? Kas kaitseväe juhatajale viidete eemaldamine põhiseadusest toob endaga vältimatult kaasa kaitseväe juhataja institutsiooni ärakaotamise, kaitseväe politiseerumise ja muutumise relvastatud keeleametiks? Kas põhiseaduse muutmisest tingitud teiste riigikaitset puudutavate seaduste muutuste eelnõud, sealhulgas kaitseväe korralduse seadus, valmivad nüüd kohe, aasta või viie aasta pärast?
Nende küsimuste taga on püüdlus leida Eestile parim tasakaal tsiviil-militaar kontrolli ja vabaduse skaalal. Ehk soov kindlaks määrata, kui suured peaksid ühelt poolt olema piirangud sõjaväe üle, et vormikandjad viiksid täpselt ellu ettemääratud strateegiat. Ja teiselt poolt, kui suur peaks olema sõjaväe tegevusvabadus, et säilitada nende professionaalne suutlikkus nõudlike sõjaliste ülesannetega toimetulekuks.
Mida arvab tsiviiljuhtimisest Huntington, keda peetakse õigusega selle valdkonna teooria isaks? Ja kuivõrd relevantne on üldse Huntingtoni 1957 kirjutet “The Soldier and the State” oma hinnangus olukorrale 50 aastat hiljem? Refereerin tsiviil-militaarsuhete teooria-alast arutelu, mis leidis aset oktoobri lõpus Chicagos toimunud rahusvahelisel konverentsil.
Huntingtoni järgi on ideaalse tsiviiljuhtimise eesmärgiks võimalikult kõrge sõjaline professionaalsus, mis saavutatakse sõjalise ja tsiviiltegevuse selge piiritlemisega. Ametnikud tegelevad poliitiliste plaanidega ja sõjaväelased tegelevad sõjaliste plaanidega. Poliitikud sõnastavad riigikaitse strateegilised eesmärgid ning ei sekku taktikasse. Ehk see, kuidas sõjavägi strateegilisi eesmärke saavutab, pole enam poliitikute asi. Sõjalised juhid peavad sõjategevuses olema vabad poliitikute vahelesekkumisest.
Huntingtoni teooria nõrkuseks on selle liiga täpselt määratletud piirid. 1957 bipolaarses maailmas oli see õigustatud. Kuid võrreldes külma sõja aegse selgusega, on moodsad rahvusvahelised konfliktid muutunud palju keerulisemaks. Peale külma sõja lõppu on sõjaväele lisaks traditsioonilistele riigikaitse ülesannetele lisandunud veel rahukaitse ja humanitaaroperatsioonide missioonid. Lisaks rahvusväeosadele toimetab operatsiooni-alal enamasti ringi veel rahvusvahelisi üksusi (näiteks NATO või ÜRO), palgasõdureid, turvamehi, valitsusväliseid organisatsioone, ajakirjanikke ja tsiviilfirmasid. Uue ajastu sõdades tuleb sõduril korrala tegeleda nii rahuvalve, rahu jõustamise, sissisõja, kui tagapärase lahingutegevusega. Kokkade, autojuhtide ja lennuinspektoritena on ka tsiviilisikud tihti kaasatud taktikalistesse küsimustesse. Seetõttu on keeruline tõmmata piiri puhtalt sõjaliste ja tsiviilülesannete vahel nagu Huntington seda tegi. Piir sõjaliste ja tsiviilülesannete vahel on hägustunud.
Huntingtoni teooria ideaalpilt käsitles vaid ühte lahendit – sõjaväelased järgivad tsiviilpoolelt tulnud juhiseid ilma, et nende toimetamist pealetükkivalt kontrollitaks. 2003.a ilmunud Peter Feaveri raamatus Armed Servants: Agency, Oversight and Civil-Military Relations arendatakse Huntingtoni mõtteid mitme astme võrra edasi.
Feaveri jaoks on tsiviilpoole poliitikud ‘korralduse andjad’ ning sõjaväelased ‘korralduse täitjad’, kes on palgatud tsiviilpoole kavandatud riigikaitse poliitikat ellu viima. Sõaväelased ei pruugi teha alati täpselt seda, mida neilt oodatakse. Neil on valida, kas nad järgivat etteantud suunda või teevad nii, nagu neile endile meeldib. Korralduse andnud poliitikutel on siis Feaveri järgi omakorda neli valikut – kas kontrollida korralduse täitmist või mitte ning kas korraldusest kõrvalehiilimist karistada või jätta karistamata. Nii arvestab Feaveri teooria kokku kuue erineva lahendusega.
Mõjufaktoriteks, mis valikuid ühele või teisele poole kallutavad, on sõjaväe tegevuse jälgimise ja kontrollimise eest lisanduv maksumus, erinevused ametnike ja sõjaväelaste poliitika-eelistustes ning tõenäosus, et korraldusest kõrvalehiilimist karistatakse.
Feaver lahkab uuel moel sõjaväelaste ja ametnike kauplemist riigikaitse planeerimise ja elluviimise üle. Tema plussiks on selle ajakohasus. Tema skeem tsiviil-militaarsuhetest leiab aset uues külma sõja järgses ja muutunud julgeolekukeskkonnas. Feaver nendib, et ideaalivariandis ei pea tsiviiljuhid sõjalise poole tegevuse kontrollimist vajalikuks ja sõjaväelased juhinduvad alati tsiviilpoole kavadest. Taoline ideaalvariant võis toimida külma sõja ajal, kus kõikide lääne mundrimeeste ja ametnike pingutused olid üksmeelselt suunatud nõukogude poole vastu. Peale külma sõja lõppu hajus mobiliseeriv vaenlase kuju ja sellest ajast saadik on sõjalise- ja tsiviilpoolte vahelised kaitsekavad üksteisest eemaldunud.
Lisaks Feaverile on külma sõja järgset teooriat analüüsinud veel Deborah Avant, James Burk, Michel Desch, Cori Dauber, Douglas Bland, Rebecca Schiff. Eriala-ajakirjas Armed Forces and the Society on ilmunud arutelusid ka teistelt. Seega, Huntington jääb tsiviil-militaarsuhete teoorias kindlasti klassikuks. Aga ta pole selles valdkonnas ainus tegija ja tema teooriat ei maksa puhta kullana võtta.
