Tõlgid meie teenistuses

Eestis arutletakse aeg-ajalt selle ümber kas NATO liitlaste tahe ja suutlikkus Eestile kriisiolukorras appi tulla on piisav. Seda küsimust arutades asetame end meie-nemad positsiooni. Aga kuidas on lood meie endiga? Kas oleme end korralikult sisse elanud NATO riigi rolli?

Eestis arutletakse aeg-ajalt selle ümber kas NATO liitlaste tahe ja suutlikkus Eestile kriisiolukorras appi tulla on piisav. Seda küsimust arutades asetame end meie-nemad positsiooni. Aga kuidas on lood meie endiga? Kas oleme end korralikult sisse elanud NATO riigi rolli?

Tänavu täitub kümme aastat esimese Eesti kaitseväe üksuse saatmisest Afganistani ja Iraaki. 2003. aastal avastasime end olukorras, kus meie kaitseväelased okupeerisid teisi riike. NATO juhitavate rahvusvaheliste julgeolekujõudude (ISAF) võime püstitatud ülesandeid täita on sageli sõltunud koostööst kohalikega. Kriitiline roll on olnud kohalikel tõlkidel, ilma kelleta ei oleks ISAF saanud olulist informatsiooni. Sageli on nad oma elud kaalule pannud samal määral, mil ISAFi kaitseväelased. Taleban on mitmes kohas kohelnud tõlke reeturitena ja neid tapnud. Ajaloos on olnud palju näiteid sellest, kuidas kohalikud vastupanuvõitlejad kohtlevad kaasmaalasi, kes võõrvägedega koostööd teevad. Afganistanis ei käi see ainult tõlkide kohta – kättemaks tabab ka nende pereliikmeid.

2014. aastal lõpeb sõjaline operatsioon Afganistanis. Suurem osa Eesti kontingendist tuleb koju tagasi. Maha jäetakse ISAFi vägedega koostööd teinud kohalikud. Enamasti on tegemist haritud inimestega, kes suuremal või vähemal määral mõistavad ka läänemaailma mõtteviisi. Nad on ISAFiga koostööd tehes pannud enda ja oma pereliikmete elud kaalukausile.

ISAFis osalenud riigid on hakanud arutama mida tõlkide ja nende perekonnaliikmetega teha. Ühest küljest oleks ebahumaanne endiseid koostööpartnereid ja relvavendi mitte aidata. Teisest küljest ei ole ISAFi vägede palgal olnud isikute kutsumine Euroopasse või Ameerikasse sageli kooskõlas eksisteerivate regulatsioonidega, millele tuginedes immigratsiooniga tegelevad ametkonnad oma otsuseid teevad. Riikide poliitika on selles küsimuses erinev.

USA pakub kaht erinevat võimalust elamisloa saamiseks neile, kes on töötanud valitsuse heaks. Paraku on kehtestatud aastased limiidid, mille kohaselt võetakse vastu kokku 6500 avaldust aastas. Avalduste menetlemine on aeganõudev ja läbipaistmatu nii taotlejate kui ka USA vägede silmis. Samas on põhjust tunnustada USA ametivõimusid selle eest, et neil on olemas läbimõeldud protseduur, mille kohaselt neid teeninud isikud võivad riiki siseneda koos perega.

BBC sõnul on Suurbritannia vägede ja välisministeeriumi heaks töötanud kokku 600 Afganistani tõlki, kellest 20 on saanud surma ja mitu tosinat haavata. Kui riik Iraagist lahkus, kutsuti kaasa ca 900 iraaklast, kes olid Suurbritannia vägedega teinud koostööd. Samas oli nende isikute Euroopasse toomine kulukas ja seekord soovib valitsus läheneda Afganistani tõlkidele individuaalselt.

Ka Taani, kes Iraagist 2007. aastal lahkudes võttis kaasa ca 300 inimest, kes otseselt või kaudselt olid olnud Taani vägede teenistuses, läheneb nüüd Afganistanist lahkudes küsimusele teisiti. Seekord viidatakse asjaolule, et Afganistani tõlgid ei olnud Taani riigi palgal, vaid erafirma töötajad, mistõttu Taani riik ei tunne mingit kohustust neid seekord kaasa võtta.

Austraalia valitsus otsustas aga eelmise aasta lõpus lubada riiki ümber asuda tõlkidel, autojuhtidel ja teistel töötajatel koos pereliikmetega, kes on Austraalia võimudega Afganistanis koostööd teinud. Sarnaselt Suurbritanniaga anti peale Iraagi sõja lõppu 563 iraaklasele võimalus Austraalisse ümber asuda. Afgaanlased ja nende pered, keda otsus hõlmab, saavad ka rahalist toetust, mis võimaldab neil uuel kodumaal kodu soetada ja end sisse seada (The Australian 14.12.2012).

Rootsis on samuti viimastel kuudel tekkinud elav debatt tõlkide küsimuse ümber. Kaitseväe juhataja kindral Göranson on rääkinud Rootsi kaubamärgist, millega peaks kaasas käima inimlik suhtumine tõlkidesse. Vastutav minister põikleb vastu ja leiab, et teenistus Rootsi vägedes ei anna ega peakski automaatselt andma mingeid eeliseid. Igat taotlus asuda Rootsi elama tuleb tema sõnul vaadelda eraldi sarnaselt teiste varjupaigataotlustega. Kõiki varjupaigataotlejaid tuleb kohelda võrdselt, ehk hinnata ja vaagida lõpmatuseni. Paljud kritiseerivad ministrit selles, et ta on pugenud paragrahvide taha peitu ja rinnet peavad hoidma sõjaväelased, kelle arvamust keegi ei küsi.

Ka Uus-Meremaa, Kanada ja Prantsusmaa on varem otsustanud anda paljudele tõlkidele ja nende peredele varjupaika.

Eesti rahval on aastasadade pikkune kogemus sellest, mis võib juhtuda inimeste ja nende pereliikmetega, kes on töötanud eelmise riigikorra heaks. Viimasel ajal on Eestis teadaolevalt tõusetunud üks juhtum seoses ühe varjupaika sooviva tõlgiga. Tuleb loota, et meie ametkonnad lahendavad taotlust tavapärase inimlikkuse ja heatahtlikkusega, kuid et nad arvestavad lisaks ka asjaolu, et inimene on otseselt võimaldanud meie enda kaitseväel täita oma rahvusvahelisi ülesandeid.