Tõelise abi vajadus

Kui 2004. aasta lõpu maavärinast põhjustatud tsunamist hukkus Kagu-Aasias üle veerand miljoni inimese ja kogu maailm tõttas kannatanuile abi andma, hoiatas toonane Euroopa Komisjoni arenguabi volinik Louis Michel, et abiandmine ei tohiks muutuda mingisuguseks „iludusvõistluseks“. Volinik pidas silmas, et appi tõttavad riigid ei trumpaks üksteist üle raha andmisega, vaid mõtleksid pikemaajaliste projektide peale.

Kui 2004. aasta lõpu maavärinast põhjustatud tsunamist hukkus Kagu-Aasias üle veerand miljoni inimese ja kogu maailm tõttas kannatanuile abi andma, hoiatas toonane Euroopa Komisjoni arenguabi volinik Louis Michel, et abiandmine ei tohiks muutuda mingisuguseks „iludusvõistluseks“. Volinik pidas silmas, et appi tõttavad riigid ei trumpaks üksteist üle raha andmisega, vaid mõtleksid pikemaajaliste projektide peale.

Praegu on Nepaaliga sama. Nüüdseks üle 4000 inimelu (hukkunute hulk on kasvanud, E.B.) nõudnud maavärina täielikud tagajärjed pole veel selged, kuid Nepaali peaminister Sushil Koirala on rääkinud ka juba 10 000 võimalikust surmasaanust. ÜRO esialgsel hinnangul on katastroof mõjutanud kaheksa miljoni inimese elu. Üle 1, 4 miljoni inimese ehk siis rohkem kui terve Eesti vajab toiduabi. ÜRO noorteorganisatsiooni UNICEF järgi puudutavad maavärina tagajärjed üht miljonit last. Kokku on Nepaalis umbes 27 miljonit elanikku, seega puudutas katastroof märkimisväärset osa elanikkonnast.
Teisipäevase seisuga (28.04) oli Euroopa Liit teatanud kolme miljoni euro suurusest abist Nepaalile. Sinna lisanduvad liikmesriikide eraldi panused. On selge, et kolm miljonit eurot on vähe, aga Euroopa Liit on ka rõhutanud, et tegemist on esialgse abiga. Euroopa Liit kasutab abi andmiseks tsiviilkaitsemehhanismi, mis aitab liikmesriikide ressursid koondada ja niiviisi koordineeritumalt hädalistele appi tõtata.
Euroopa Liidul on hetkel ka muid muresid – üha karjuvamaks muutuv paadipõgenike probleem ning Ukraina toetamine Venemaa agressiooni vastu. Siiski ei eelda Nepaali aitamine suuri poliitilisi otsuseid, vaid abiandmine tuli sisuliselt automaatselt. Kuid probleem on selles, missugust abi täpselt anda ja kuidas tagada, et abi jõuaks kannatanuteni.
„Iludusvõistlus“ abi andmisel tähendaks PR-kampaaniat. Euroopa Liit, aga ka teised rahvusvahelised organisatsioonid või riigid ei tohi Nepaali aitamisest teha kommunikatsioonietendust. Samas muidugi tuleb avalikkusele teada anda, missugust abi antakse ja kuidas võiksid tavakodanikud abivajajaid aidata.
Briti ajalehe The Guardian artikkel meenutas abiandjaile, et abiandmine ei seisne abiandja isikus. Abiandmine ei tähenda kohe kriisipiirkonda tõttamist, vaid tasub enne kontakteeruda mõne päästeagentuuriga, kes teab paremini, mida vaja läheb. Samuti ei aita asjade annetamine, sest neid on kriisipiirkonnas keeruline jagada. Lihtsam on anda päästeagentuuridele raha.
Ning artikkel meenutas vahest kõige tähtsamat – seda, et abiandmine peaks olema mõeldud pikemaks ajaks. Ehk siis vastama küsimusele, kuidas kriisipiirkond uuesti arenema panna. Ilmselt on see ka Nepaali tulevikku puudutav probleem. On selge, et esialgu vajavad kannatanud kiiret abi, aga olukorra tõsisem muutmine eeldab juba planeerimist ja suuremaid ressursse. Sestap võibki eeldada, et Euroopa Liidu antud kolm miljonit eurot ei jää viimaseks.
Abi kohaletoimetamine on muutunud Nepaalis probleemiks. Pealinna Katmandu lennujaam on riigi ainus rahvusvaheline lennujaam, mis on samuti maavärinas kannatada saanud. Soome päästemeeskond ei saanud teisipäeval Katmandus maandumisluba ja nii jäi ära ka soomlastega koos lendama pidanud Eesti päästjate Nepaali saabumine. Ent Eestil avaneb kindlasti võimalus panustada Euroopa Liidu, Maailma Terviseorganisatsiooni või ÜRO kaudu. Esmajoones tuleks ikkagi mõelda kannatanuile, alles seejärel iseendale.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 29.04.2014.