Eile – esmaspäeval – saatis Türgi valitsus riigi parlamenti resolutsiooni, mis sanktsioneeriks Türgi armee sõjalised operatsioonid Põhja-Iraagis. Ning homme – kolmapäeval – kiidab Türgi parlament selle suure tõenäosusega heaks.
Parlamendis on ülekaalus peaminister Recep Tayyip Erdogani islamistlike sümpaatiatega Õigluse ja Arengu Partei (AKP, Adalet ve Kalkinma Partisi). Erdogan ja AKP on aga olnud Türgi kindralstaabi tugeva surve all nii enne kui pärast juulis toimunud erakorralisi valimisi ega või endale lubada avalikku konfrontatsiooni kindralitega. AKP võimubaas on selleks liiga habras.
Eile – esmaspäeval – saatis Türgi valitsus riigi parlamenti resolutsiooni, mis sanktsioneeriks Türgi armee sõjalised operatsioonid Põhja-Iraagis. Ning homme – kolmapäeval – kiidab Türgi parlament selle suure tõenäosusega heaks.
Parlamendis on ülekaalus peaminister Recep Tayyip Erdogani islamistlike sümpaatiatega Õigluse ja Arengu Partei (AKP, Adalet ve Kalkinma Partisi). Erdogan ja AKP on aga olnud Türgi kindralstaabi tugeva surve all nii enne kui pärast juulis toimunud erakorralisi valimisi ega või endale lubada avalikku konfrontatsiooni kindralitega. AKP võimubaas on selleks liiga habras.
Kabuli ma 1991. aastal muidugi ei pääsenud ning ei tea, milline ta siis võinuks olla. Midagi rikast ja ilusat kindlasti mitte. Oli ta ju toona vaid üürikest aega olnud vaba Nõukogude vägedest, kümneaastase sõja (1979-1989) märgid pidid kõikjal näha olema. Talibani kätte langemine oli alles ees. Ning lõpuks, 2001. aastal aeti Taliban ära ning tuli rahvusvaheline koalitsioon ISAF (International Security Assistance Force), mille juhtimise NATO 2003. aastal üle võttis. Ameeriklaste Operation Enduring Freedom toimib tänini kui USA juhitud paralleelstruktuur.
Olen nüüd siis terve nädala veetnud sellel ligi 30-aastasest sõjast laastatud maal. Meid on kaheksa-liikmeline grupp NATO riikide ajakirjanikke ja analüütikuid, me pidanuks käima Kabulis, Qalatis, Kandaharis ja Mazar-i-Sharifis, aga elu tegi plaanidesse omad korrektiivid: meid Qalatist Kandahari viima pidanud Chinook (kes ei tea: see on helikopter) läks katki ning selle aja peale kui ta Blackhawkiga asendati (samuti kopter, saledam ja vilkam kui Chinook) oli aega nii palju mööda läinud, et jäime maha lennukist Kabuli ja kopterist Mazar-i-Sharifi.
Seega olen ma Afganistanist näinud vaid Kabuli ja mõningaid lõunaprovintse, rahulikuma eluga põhja-aladele aga ei jõudnudki. No pole viga, eks teine kord. Sest tagasi tulla on kindlasti vaja, see on juba praegu selge.
See sõjaväelaste kaitse all mööda sõjakoldeid reisimine on üks omamoodi asi. Ühest küljest väga piiratud võimalustega: kiiver peas ja kuulivest seljas, püssidega mehed ümber, transpordivahendiks kas soomustatud Humvee või helikopter, mille akendest sihivad välja automaaturid.
Teisest küljest aga annab selline reisimine teistsuguse tunnetuse kui kohtumised kõrgetes kabinettides, mis tavapäraselt ajakirjanike ja analüütikute päevakava täidavad.
Koos sõjaväelastega pääseb tõelistesse kolgastesse, saab kohtuda külavanemate ja hõimuliidritega ning püüda mõista maad mitte valitsuse- vaid vastupidi, sellel kõige madalamal, küla tasandil. Pildi riigist ja tema võimalustest määravad sellisel juhul mitte valitsused, vaid valitsetavad.
Ning need on väga erinevad muljed. Kosovo rahvas mulle näiteks ei meeldinud üldse: nad tundusid küünilised ja laisad, kaeblevad, ootamas, et Lääs nende asjad korda ajaks, et nad ise saaksid edaspidigi muretult püsse paugutada ja salakaupa vedada. Mitte kuigi lootustandev, ühesõnaga.
Iraak oli palju parem: asjalikum ja haritum rahvas, kes tunneb häbi, et nende maa nii õnnetusse olukorda on sattunud. Kaebavad samuti palju ja kirglikult, ent kurtmised on ratsionaalsed ja põhjendatud. Iraagis oli tunda head energiat, mis – kui ta pääseks välja asjaolude kujundatud pudelikaelast – võiks selle maa kiiresti jalule aidata. Paraku on minu külaskäigust möödunud poolteise aastaga asjaolud ainult halvenenud ning pudelikaelad üha poovamad, ning millalgi võib olla juba liiga hilja.
Afganistani kohta mul niisugust selget ja sõnastatavat muljet praegu veel polegi. Siinsete hõimuliidrite kurrulised näod on olnud üsna rasked lugeda. Kaldub vist sinna Iraagi poole, head energiat rohkem kui halba, ent 30 aastat kestnud sõdade tekitatud lootusetus on väga tunda. Mundris võõraid vaadatakse skeptiliselt ja äraootavalt. Selliseid siin ennegi nähtud… Mida nad ka mõistavad… Tulevad ja lähevad… Vaesus ja korralagedus jäävad.
Korralagedus ning korruptsioon ongi Afganistanis praegu võtmeküsimus. Ning paradoksaalsel kombel sõltub ka Eesti julgeolek sellest, kas president Karzai suudab oma riigi toimima panna või mitte. Seosed on väga otsesed, ent nendest ma kirjutan lähemalt artiklis Postimehele, sealt siis saab lugeda.
Praegu aga on aeg minna. Lennuväljal peaks juba seisma ÜRO sinivalge lennuk, mis meid edasi Islamabadi viib. Ning hiigelsuur tiigrinäoga kass, kes elab ISAFi peakorteris, karjub minu peale kurjalt, kui ma siin aiakohviku pingil, kunagise Briti kuberneri residentsi vastas seda sissekannet kirjutan. Ta ongi muide kuri, kõik sõjaväelased kardavad. Ma ei saa ainult aru, miks nad teda Talibani vastu ei saada?!
