Teine maailmasõda kui Euroopa identiteedi küsimus

Teise maailmasõja lõpust Euroopas möödub mais 70 aastat ja nagu oligi arvata, on puhkenud tüli, kuidas seda tähistada. Seda on tähistatud Euroopa riikides erinevalt, kuid erilise pompöössuse on see saanud Moskvas, kuhu on kogunenud tavaliselt sõjas osalenud riikide juhid.

Teise maailmasõja lõpust Euroopas möödub mais 70 aastat ja nagu oligi arvata, on puhkenud tüli, kuidas seda tähistada. Seda on tähistatud Euroopa riikides erinevalt, kuid erilise pompöössuse on see saanud Moskvas, kuhu on kogunenud tavaliselt sõjas osalenud riikide juhid.

Sel aastal võib kõik muutuda. Nii on Poola välisminister Grzegorz Schetyna teinud ettepaneku, et Teise maailmasõja lõpu tähistamine võiks aset leida mitte Venemaal.
„Miks harjusime nii kergelt Moskva kui kohaga, kus tähistatakse sõjategevuse lõppemist, Londoni või Berliini asemel, mis oleks olnud loomulikum,“ ütles ta Poola raadiole.
Vene välisministeerium on Schetyna avalduse juba hukka mõistnud. Mäletatavasti pahandas Poola välisminister Moskvat ka eelmisel kuul, mil pidas Auschwitzi vabastamise eest vastutavaks pigem Ukrainat kui punaarmeed.
Eelmisel nädalal ütles Poola president Bronislaw Komorowski, et ta kutsub Euroopa liidrid tähistama Teise maailmasõja lõppu Westerplattes, kus sõda algas 1. septembril 1939. Seal meenutasid Euroopa riigijuhid sõja alguse 70. aastapäeva 2009. aastal ja ka siis tülitsesid Poola ja Venemaa Teise maailmasõja tähenduse üle.
Baltimaade presidendid on juba teatanud, et nemad 9. mail Moskvas võiduparaadil ei osale. Seda lihtsam on neil ilmselt vastu võtta Poola kutse tulla päev varem Westerplattesse sõja lõppu tähistama.
Teistele riigijuhtidele küsimus nii lihtne enam ei ole, ehkki see on muutunud lihtsamaks kui aasta tagasi. Põhjuseks muidugi Krimmi annekteerimine ja okupeerimine ning Ida-Ukraina sõjategevuse mahitamine Venemaa poolt. Nii Nõukogude kui ka Venemaa ametlik ajalookirjutus lähtub teesist, et Nõukogude Liidu võit natsi-Saksamaa üle tähendas rahu toomist kontinendil.
Nüüd aga tekib vastuolu, sest kuidas saab osaleda Venemaal Teise maailmasõja lõpu tähistamisel, kui seesama enda sõnul rahutagaja on ise algatanud sõja Euroopas. Venemaa käitumise hukka mõistnud lääneriikidel oleks ikka väga imelik Moskvasse sõita ja seista kõrvuti Vene presidendi Vladimir Putiniga kõrvuti võiduparaadil. Ja mida peaks tegema Ukraina president? Kas ka Moskvasse sõitma?
Poolas Teise maailmasõja lõpu tähistamisel võiks olla ka see positiivne külg, et Lääne-Euroopa avalikkus saab rohkem teadlikuks, et Teine maailmasõda ei tähendanud üksnes Prantsusmaa alistamist, lahingut Britannia pärast või Normandia dessanti. Et selle sõja selgroog oli ikkagi Ida-Euroopas, kus kannatasid miljonid inimesed ja kus ka sõjavägede arvukus oli suurem kui Lääne-Euroopas. Oluline on ka see, et juurduks arusaam, mille järgi ei võidelnud Ida-Euroopas üksnes venelased ja sakslased, vaid et sõjas osales palju-palju teisi rahvusi, kaasa arvatud eestlased.
Lääne akadeemilises teadvuses on Ida-Euroopa rolli Teises maailmasõjas tunnustatud. Kuid kui see jõuaks tavainimeste ja poliitikute teadvusse, oleks ka meil, eestlastel lihtsam kõneleda oma lugu ja saadaks aru meie välispoliitilistest valikutest. Sestap ei tasu Poola ja Venemaa tüli Teise maailmasõja lõpu tähistamise üle pidada üksnes rutiinseks riikidevaheliseks nääkluseks, vaid sel on ka laiem tähendus tervele Euroopa identiteedile.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 06.02.2015.