“Teeks õige nagu “”päris sõjavägedes””…”

Mitmed kommentaatorid, nii Eestis kui väljaspool seda, on püüdnud Bukaresti tippkohtumist nimetada ebaõnnestumiseks. Marko Mihkelson kirjutab oma blogis: “Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust.”

Põhiliselt viidatakse siin asjaolule, et Gruusia ja Ukraina ei saanud seekord veel Liikmesuse Tegevusplaani (Membership Action Plan – MAP), mis oleks kahtlemata olnud positiivne tunnustus nende riikide Läänega lõimumise poliitikale.

Sellegipoolest ei peaks me kergekäeliselt rääkima võitudest ja kaotustest, sest kuigi koerad hauguvad, liigub NATO karavan edasi ka peale Bukaresti.

Mitmed kommentaatorid, nii Eestis kui väljaspool seda, on püüdnud Bukaresti tippkohtumist nimetada ebaõnnestumiseks. Marko Mihkelson kirjutab oma blogis: “Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust.”

Põhiliselt viidatakse siin asjaolule, et Gruusia ja Ukraina ei saanud seekord veel Liikmesuse Tegevusplaani (Membership Action Plan – MAP), mis oleks kahtlemata olnud positiivne tunnustus nende riikide Läänega lõimumise poliitikale.

Sellegipoolest ei peaks me kergekäeliselt rääkima võitudest ja kaotustest, sest kuigi koerad hauguvad, liigub NATO karavan edasi ka peale Bukaresti.

Või peetakse silmas seda, et kaitseväelased teostavad oma operatsioone ilma vastuluurealase toetuseta? Sellisel juhul on tegemist vähemalt sama tõsise küsimusega ja Eesti valitsus peaks kiiresti tegema järelepärimise kas Ühendriikidele, Suurbritanniale või Taanile, et välja uurida, miks brigaadi või lahingugrupi staap ei toeta eestlasi neile vajaliku vastuluurealase infoga.

Huvitavaid küsimusi on veelgi. See, et Teabeamet on kaitseministeeriumi valitsemisalas, ei tee temast strateegilise tasandi sõjaväeluuret. Tegemist on ikkagi puhtalt tsiviilasutusega, mis võiks vabalt alluda kas otse peaministrile või näiteks välis-, justiits- või siseministrile. Teabeamet ei ole orgaaniline osa kaitseväest. Ta asub väljaspool juhtimis- ja käsuliine. Miks peaks Teabeametile kui tsiviilasutusele seadusega antama sõjaväe funktsioone, nagu sõjaväeluure ja sõjaväe vastuluure?

Kuidas toimuks praktiliselt Teabeameti töötaja viibimine missioonipiirkonnas, on jällegi huvitav küsimus. Kas ta oleks edasi tsiviilametnik või oleks ta oma lähetuse ajaks võetud tegevteenistusse? Kui ta oleks tsiviilametnik, siis kuidas kehtib tema puhul sõjaõigus? Kuidas suhestub ta näiteks brigaadi juhtimis- ja käsuliinidega? Kellele ta alluks? Kas kohapealsele kontingendi vanemale? Afganistanis Briti lahingugrupi ülemale? Või ikkagi Teabeameti peadirektorile? Milline käsuõigus on sel TA töötajal Eesti kaitseväelaste üle? Või teiste riikide kaitseväelaste üle, kui need on antud Eesti ülema alluvusse, nagu Estcoyle juurde antud Briti miinipildurid…

Kui Teabeameti töötajad kavatsevad missioonipiirkondades läbi viia iseseisvaid luure- ja vastuluureoperatsioone, peab neid turvalisuse miinimumi tagamiseks olema vähemalt 6-8 inimest. Seda nii Iraagis, Afganistanis kui Kosovos. Ja mitte ühe rotatsiooni vältel, vaid pidevalt – kuniks seal viibivad Eesti üksused. Või hakkavad neid turvama sõjaväepolitseinikud, nagu hetkel Eesti diplomaati Kabulis? Või Estpla või Estcoy? Kes keda siis lõpuks turvab?

Kas kogu vastuluure Eesti kaitseväes läheks Teabeametile? Kas ka väljaõppekeskuste, koolide, keskalluvusega struktuuriüksuste ja väeliigi staapide vastuluureohvitserid oleksid hoopis tsiviilametnikud Teabeametist? Või usaldataks nii vähetähtsate asjade puhul siiski kaitseväelasi? Kui näiteks pataljoni S2 tahaks kunagi välismissioonile minna, kas ta peab siis minema tööle Teabeametisse? Kas ta tohib sellisel juhul tegevteenistusse edasi jääda? Või ongi mõte Teabeameti muutmine sõjaväeluureks väljaspool kaitseväge, luues sinna hulgaliselt sõjaväelaste ametikohti? Kui jah, siis alluksid need kaitseväelased TA peadirektori kaudu kaitseministrile, mitte kaitseväe juhatajale. Seega oleksid nad ikkagi väljaspool kaitseväe käsuliine. Küsimusi on veelgi… Näiteks, mis toimub sõja korral?

Vaatamata oma suurele austusele Riigikogu vastu, söön ma oma mütsi ära, kui mõni meie parlamendipoliitikutest on lugenud NATO Allied Joint Intelligence, Counter Intelligence and Security doktriini (NATO/PfP Unclassified). Ikka peame me leiutama jalgratast ja katsetama lahendusi, mis toimiksid vaid paberil, kui sedagi. Kindlasti ei tuleks sellest segapudrust miskit head nahka missioonipiirkondades – Eestist rääkimata. Jätkem sõjaväelastele nende ülesanded ja tsiviilametnikele nende omad. Teabeametis on kindlasti mitmeid tublisid reservväelasi, kes saavad soovi korral võimaluse ka Afganistanis või Iraagis teenida.