Hiljuti alanud mitteametlik valimiskampaania on üksjagu tähelepanu pühendanud riigikaitse temaatikale. Valdavalt kodukootud asjatundjad ei säästa kommentaariumides tähemärke tehtud otsuste auklikuks laskmisel. Üldistatult taandub kriitika kahele põhiväitele: et väestruktuur on vale ja et ostetakse valesid asju valel ajal. Peab nentima, et enamik kommentaaridest peegeldab silmapaistvat võhiklikkust riigikaitse haldamises üldiselt ja riigikaitse ökonoomikas sealhulgas. Sestap tundub vajalik olevat järgnev lühiekskursioon unistuste ja reaalsuse, võimaliku ja võimatu piirimaile.
Hiljuti alanud mitteametlik valimiskampaania on üksjagu tähelepanu pühendanud riigikaitse temaatikale. Valdavalt kodukootud asjatundjad ei säästa kommentaariumides tähemärke tehtud otsuste auklikuks laskmisel. Üldistatult taandub kriitika kahele põhiväitele: et väestruktuur on vale ja et ostetakse valesid asju valel ajal. Peab nentima, et enamik kommentaaridest peegeldab silmapaistvat võhiklikkust riigikaitse haldamises üldiselt ja riigikaitse ökonoomikas sealhulgas. Sestap tundub vajalik olevat järgnev lühiekskursioon unistuste ja reaalsuse, võimaliku ja võimatu piirimaile.
Esmalt väestruktuuridest. Kaitseminister ja kaitseväe kõrgem juhtkond langetavad oma otsused, alludes hulgale objektiivsetele ja subjektiivsetele piirajatele. Subjektiivseks piirajaks on eelkõige see, mida me arvame end teadvat oma tõenäolise vastase, tema eesmärkide, tema kasutuses olevate vahendite, nende vahendite kasutamisviiside ja seisundi kohta. Samavõrra subjektiivsed on väeülema otsused aja, ruumi ja tema käsutuses olevate vägede kasutamise kohta soovitud eesmärgi saavutamiseks. Mitte ilmaasjata ei kutsuta vastasele oma tahte pealesurumist sõjakunstiks. Ja kuna meil on tegemist subjektiivsetele eeldustele subjektiivse lahendi leidmisega, siis on alati võimalik rohkem kui üks lahend. Valitud lahend võib sõltuda rakendatud doktrinaalsest raamistikust, otsustaja haridusest, varasematest kogemustest, oskusest lahti mõtestada kompleksseid olukordi ja veel tuhandest asjaolust, kuid pole olemas ühtegi viisi objektiivselt tõestada, et üks elluviimata operatsiooniplaan on parem teisest elluviimata operatsiooniplaanist. Ka riigisaladuse looriga kaetud planeerimiseeldusi teades —tingimus, mis kommentaariumide puhul kindlasti täitmata — võib parimal juhul anda vaid hinnangu, kas teatud plaan võiks olla teatud tingimustel elluviidav, kindlasti ei saa aga tõsikindlalt väita, et Antsu plaan on parem kui Riho oma, või et Arturi plaan jääb Leo omale alla. Enesestmõistetavalt on erinevate operatsioonikavade elluviimiseks vaja erinevalt struktureeritud vägesid. Tõsiasi, et lähtealuseks on kriitiku lemmikplaanist erinev käsitlus, ei tee asjakohast väestruktuuri veel valeks. Avalikus ruumis toimuvad arutelud tuleviku lahinguplaanidele toetuvate väestruktuuride üle on seega sama mõttetud kui vaidlus selle üle, kas Vilde oli kirjanikum kui Tammsaare.
Kaitseväe ülesehitust, selle suurust ja valmidusnõudeid suunavad olemuslikult subjektiivsed kaalutlused, mille puhul iga doktrinaalselt korrektne ja sisemiselt järjekindel alternatiiv on sama hea kui mistahes teine. Nende kaalutluste alusel sünnivad otsused nõutava tasemeni komplekteeritud, varustatud, välja õpetatud, tagatavate ja kasutatavate üksuste hulga ja ülesehituse kohta. Tahan siinkohal rõhutada, et kriitilised on kaks parameetrit: tagatavus ja kasutatavus. Sõjalised võimed, mida me ei suuda jätkusuutlikult tagada ega vajaduse tekkimisel kasutada, on — raamatupidamisest termineid laenates — mitte vara, vaid kohustus. Teisisõnu, nad kulutavad piiratud ressurssi ilma julgeolekule midagi lisamata.
Subjektiivsetest kaalutlustest suunatud väeloome on aga protsess, mis allub objektiivsetele piirangutele.
Esimeseks suureks piirajaks on poliitikad. Ratifitseeritud välislepingud, strateegilised juhisdokumendid, siseriiklik õigusruum ning personali-, hanke-, ehitus-, väljaõppe- ja muud valdkondlikud poliitikad määravad selle raamistiku, milles otsuseid ellu viiakse. Väikeriigi katsed ülal pidada kahte paralleelset kaitseväge — üks NATOle näitamiseks ja teine mingis muus kontekstis peetava relvakonflikti pidamiseks — on ressursse raiskavad ja viivad olukorrani, kus kumbki vägedest ei ole kroonilise alafinantseerituse tõttu võitlusvõimeline ning lisaks sellele on NATOga mitteühilduv komponent kollektiivkaitse seisukohast ka operatsiooniliselt täiesti kasutu.
Nüüd aga hangete juurde. Teine — ja olulisem, kuid paradoksaalsel kombel otsustusprotsessis sageli ignoreeritud — piiraja on saadaolev raha. Siinkohal tasub üle korrata mõned kaitse-eelarve toimimise põhitõed.
Esiteks: juhtuvad ainult need asjad, mille jaoks on eelarves eraldatud raha. Mingid muud head (või isegi geniaalsed) mõtted, kui need tulevad pähe väljaspool eelarvetsüklit, elluviimisele ei kuulu. Kalendriaastaga kokkulangevat eelarveaastat aluseks võttes: kui mõte tuleb pähe märtsis, võib selle heal juhul järgmise aasta eelarvesse sisse kirjutada, kui septembris — siis on eelarverong läinud ja võimalik teostus vähemalt aasta võrra edasi lükkunud. Katsed seda reeglit ignoreerida ja vahendeid jooksva eelarveaasta sees ümber tõsta lõpevad üldiselt tõsiste tagasilöökidega väe üldisele sooritusvõimele: uue idee elluviimiseks vajalik raha võetakse ju mõne varemplaneeritud tegevuse arvelt. (Erandiks on siin kriisihaldus, kuid enamikus riikides kaetakse sellega seotud kulud mitte tavaeelarvest, vaid valitsuse reservfondist.)
Teiseks: eelarve ja selle projektsioonid tulevikku on alati lõplikud ning planeerija suvast suuremaks ei lähe. Kas kaitsekuludeks eraldatav protsent SKTst avaldub ühe või teise rahanumbrina, sõltub riigi makromajanduslikust käekäigust ja võib anda teatava mänguruumi, kuid ei muuda selle numbri lõplikkust. Seega saab kogu julgeolekukeskkonna muutumisele reageerimiseks vajaminev paindlikkus tulla ainult varemotsustatud ressursijaotuse muutmisest. Lisavinjett selle teema all on tungiv ja paljude riikide valusast kogemusest tuletatud soovitus hoida põhilised kulukategooriad — personalikulu, tegevuskulu ja investeeringud — enam-vähem samas suurusjärgus: 1/3 inimestele, 1/3 asjadele ja 1/3 tulevikule. Kestev kõrvalekaldumine sellest reeglist toob endaga kaasa võitlusvõime kadumise, näiteid leiab hulgakaupa nii NATO riikidest kui väljastpoolt.
Kolmandaks: eelarve ja selle projektsioonid on juba ette ära kulutatud. Teisisõnu — see on määratud varemkavandatud tegevuste elluviimiseks ja olemasoleva tehnika ning varustuse käigushoidmiseks. Täiendava varustuse hankimine ja/või uue taristu rajamine eeldab vältimatult, et hangitu elutsükli kulud tuleb lisada juba olemasolevatele kuludele. Kuna eelarve suuremaks ei lähe, siis tähendab see, et millelegi uuele ruumi tegemiseks tuleb millestki olemasolevast loobuda. Selle probleemi mittemõistmine on iseloomulik pea kõigile Kesk- ja Ida-Euroopa kaitsevägedele. Ikka ja jälle näeme hästimõeldud hankeid, mille loodetava operatsioonilise kasuteguri nullivad pikaajalisse rahavoogu mitteplaneeritud elutsüklikulud. Lihtsamalt öeldes, ostetakse asju, mille ülalpidamiseks vahendeid ette ei nähta. Tulemuseks on ootuspäraselt (kuid paljudele sõjaväejuhtidele üllatuseks), et lühiajalise kasutamise järel muutub värskelthangitu hooldamatuse tõttu kasutuskõlbmatuks.
Neljandaks: mistahes suurem muudatus väe ülesehituses — ümberstruktureerimine või uue relvasüsteemi kasutuselevõtt — toob endaga vältimatult kaasa muudatused vähemalt kahes toetavas valdkonnas: väljaõppes ja logistikas. Tuleb ju uue süsteemi käitamiseks välja õpetada spetsialiste ning kohendada tagalatoetus selle nõuetekohaseks hooldamiseks. Mis omakorda nõuab seda võimaldavaid muudatusi varem eeldatud personali- ja tegevuskuludes, sageli ka täiendavaid investeeringuid väljaõppe- ja hooldustaristusse. Siin on ka teine Kesk- ja Ida-Euroopa kaitsevägedele iseloomulik lünk: kui umbes poolte suurhangete puhul suudetakse süsteemi enda elutsüklikulud piisava täpsusega prognoosida, siis kaasnevad väljaõppe- ja toestussüsteemi uuendamisega seotud kulud jäetakse arvestamata. Tulemus on jällegi ootuspärane — paari-kolme aasta pärast selgub, et kiiresti tuleb teha täiendavaid investeeringuid juba hangitud süsteemi käigushoidmise tagamiseks. Kuna hankeprogrammi ette valmistades vajalikke arvutusi ei tehtud, tuleb need vahendid nüüd leida juba midagi muud täiendavalt ohvriks tuues.
Ülalöeldut arvesse võttes esitagem endale küsimused, mille vastused määravad suurhangete saatuse:
Milline on minu eelistatud operatsioonikava, lähtudes sellest, mida ma arvan end teadvat oma eeldatava vastase, tema eesmärkide, tema kasutuses olevate vahendite, nende vahendite kasutamisviiside ja seisundi kohta?
Kas see operatsioonikava nõuab uue relvasüsteemi hankimist?
Milline on minu käsutuses oleva raha prognoos uue relvasüsteemi eeldatud eluea ulatuses (reeglina 25–30 aastat)?
Milline on uue relvasüsteemi elutsükli maksumus?
Millised on täiendavad kulud väljaõppe- ja logistikasüsteemile, et uut relvasüsteemi käitada?
Kas need kogukulud mahuvad prognoositud rahavoogu?
Millistest olemasolevatest võimetest või nende edasiarendamisest pean ma loobuma, et vabastada ressurss uuele relvasüsteemile?
Küsimusterida tegeliku kaitseplaneerija laual on muidugi pikem ja detailsem, kuid pilt peaks juba selge olema. Väikeriigi riigikaitse on eelkõige makroökonoomiline ja alles seejärel operatsiooniline probleem. Väikeriigi kaitsevõimet ei määra mitte üksiksõduri isiklik vaprus või väeülema taktikaline taip, vaid ressurss, mille ühiskond on valmis riigikaitsesse panustama. Kaitseväe juhataja peamine töövahend pole mitte tank, vaid Exceli tabel.
