Kui kaitseminister Jaak Aaviksoo tutvustas valmivat kümneaastast kaitsejõudude arengukava, lõi meedia juba järgmisel päeval kahisema – Eesti kavatsevat soetada tankiväe. Tegelikkus on pealkirjadest aga veidi keerulisem, sest esiteks pole tankide ostmine veel kaugeltki otsustatud.
21.10.2008, Kaarel Kaas
Linnaleht
Kui kaitseminister Jaak Aaviksoo tutvustas valmivat kümneaastast kaitsejõudude arengukava, lõi meedia juba järgmisel päeval kahisema – Eesti kavatsevat soetada tankiväe. Tegelikkus on pealkirjadest aga veidi keerulisem, sest esiteks pole tankide ostmine veel kaugeltki otsustatud.
Sõjalise riigikaitse arenguplaan paneb küll paika, mida ja kuidas kaitsejõududes järgmise kümne aasta jooksul kavatsetakse ära teha, kuid see plaan pole veel valmis. Valmis plaani peab omakorda heaks kiitma valitsuskabinet ning alles pärast
seda jõustub kava tegelikult. Teiseks on kava praeguses, lõplikku lihvi saavas versioonis kirjas, et kaaluma
peaks kas jalaväe lahingumasinate või tankide ostmist. Kumma kasuks täpselt liisk langeb, selgub pärast täiendavat analüüsi ehk mõne aasta pärast.
Mida üks tank enesest õigupoolest kujutab, teab ilmsesti enamik “inimesi tänavalt”. Jalaväe lahingumasina osas on pilt vast veidi segasem. Kokkuvõtlikult ja lühidalt selgitades on jalaväe lahingumasin soomustatud ja kerge kiirlaskesuurtükiga varustatud sõjamasin, mille sisemuses on piisavalt ruumi toimetamaks lahinguväljale kuni kümmekond sõdurit ning mille relvastus suudab neid lahingus ka oma tulega toetada. Väliselt võib jalaväe lahingumasin meenutada küll tanki, sest tihtilugu on tegemist roomiksõidukiga. Kuid erinevus tankiga on oluline: selle soomus on oluliselt õhem, kuni 40-millimeetrise kaliibriga suurtükk pole tulejõult võrreldav tanki relvastusega ning tanki sisemus ei peida omakorda jalaväelastest dessantmeeskonda.
Eesti puhul vaetakse võimalust osta emba-kumba tüüpi sõjamasinaid ligikaudu ühele pataljonile ehk 30-40 masinat. Põhjus selleks peitub asjaolus, et meie võimalik sõjaline vastane kasutab pea eranditult soomustatud üksusi ning seda ka jalaväe edasi- ja kohaletoimetamiseks. Nii ongi Eestilgi vaja üksusi, mille soomuskaitse oleks piisav tegutsemiseks ka vastase relvade mõjualas ning mille relvastus omakorda oleks piisavalt tõhus surumaks vastast maha. Lisaks metsadele, soodele ja linnadele on Eestis nimelt ka piisavalt avatud maastikku, kus meie kergejalavägi oleks vastasele hõlbus saak, sest nende relvade tuleulatus on meie jalaväelaste omast suurem ning meie jalaväelased omakorda vastase üksustest kergemini kahjustatavad.
