Nädala algusse sattus kogu siinse ja maailma poliitmöllu keskele uudis, mis suurt tähelepanu ei pälvinud, kuid millel võivad olla sellegipoolest kaugeleulatuvad tagajärjed.
Tegemist on USA otsusega alandada Euroopa Liidu diplomaatilist staatust millalgi eelmise aasta lõpupoole. Eriti „pikantseks“ muudab otsuse asjaolu, et Euroopa Liitu sellest ei teavitatud. Asi tuli lõplikult avalikuks alles USA presidendi George H.W. Bushi matustel 5. detsembril, mil ELi suursaadik David OʹSullivani ei kutsutud austust avaldama mitte tavapärase diplomaatilise protokolli järgi ehk kõige kauem kohal olnud diplomaadist kõige uuema diplomaadini, vaid alles pärast neid. Märke ELi delegatsiooni diplomaatilise staatuse alandamisest oli ka varem, kui Euroopa Liidu esindajaid ei kutsutud kindlatele üritustele.
Alates Lissaboni lepingu jõustumisest 2009. aastal muutusid Euroopa Komisjoni delegatsioonid laiemalt Euroopa Liidu delegatsioonideks. Teisisõnu, lisaks kaubanduspoliitikale hakkasid delegatsioonid tegelema ka muude küsimustega. Vastuolu seisnes selles, et lisaks Euroopa Liidu delegatsioonile olid omaette saatkondadena esindatud ka ELi liikmesriikide esindused. Kuid ELi delegatsiooni juhile laienes diplomaadi immuniteet ja ta käis suursaadikutele mõeldud üritustel kohal täieõiguslikuna.
Diplomaatiline protokoll võib tunduda range minevikujäänukina ja loomulikult ei tohiks tavamõistus võtta mingis järjekorras kutsumist või ka istumist elu ja surma küsimusena, kuid diplomaatias loevad ka nüansid. Praegust USA otsust ei saa isegi kutsuda nüansiks, sest tegemist on ikkagi selgelt Trumpi administratsiooni selge põlgusavaldusega ELi suhtes – on ju USA president Donald Trump väljendanud end väga halvustavalt ELi kohta ja kiitnud brittide otsust Euroopa Liidust lahkuda. USA-ELi kaubandussuhete osas on allikad kinnitanud Trumpi halba üllatust, kui selgus, et kaubanduskõnelusi ei saagi pidada ELi liikmesriikidega kahepoolselt (mis annaks USAle igal juhul eelise), vaid ELi kui tervikuga.
Diplomaatilise staatuse alandamine ei pruugi piirduda ka diplomaatilise protokolliga. Suursaatkonna töötajad saavad tavaliselt ka asukohamaa välisministeeriumi briifinguid ja ka kutseid erinevatele üritustele. Diplomaatilise staatuse alandamine tähendab seega, et EL delegatsioon saab edaspidi ametlikest allikatest informatsiooni vähem. Võib ju eeldada, et mõni ELi liikmesriik edastab ELi delegatsioonile briifingu info, kuid see paneb ELi delegatsiooni sõltuvusse tollest liikmesriigist ja annab viimasele võimaluse informatsiooniga manipuleerida.
Mis edasi saab? Diplomaatias vastatakse muidu sümmeetriliselt, kuid kuidas siin seda peaks tegema? Ei saa ju USA esinduse funktsioone Brüsselis vähendada ega neid infost ära lõigata. Laias plaanis aga on USA otsuse näol alandada ELi diplomaatilist staatust ikkagi tegemist tagasilöögiga ELi ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale. Loodeti ju Lissaboni lepinguga tekkinud Euroopa Liidu välisteenistuselt (EEAS) palju, kuid liikmesriigid pole nii varmad loovutama oma otsustusõigust välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Teisest küljest peaks see areng jahutama neid euroskeptikuid, kes räägivad pidevalt mingist ELi föderaliseerumisest. Kus siin siis see föderaliseerumine on?
